[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aader : aadri : aadrit van 'veresoon'
○ aater
← alamsaksa ader(e) 'kõõlus; veresoon'

amelema : amelda ~ ameleda : amelen 'armatsema, kergemeelselt armusuhteid looma; kurameerima'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Võib ka olla reeglipäratu variant sõnast jamelema 'jagelema, jändama', jama1. Sõna esialgne tähendus on olnud üsna laialivalguv: 'rabelema; tõrkuma (hobuste kohta); edvistama'. On arvatud, et sõna praegust tähendust on võinud mõjutada ka amüseerima, van amiseerima 'flirtima, kurameerima', ← saksa amüsieren 'amüseerima, lõbustama', mõjutada on võinud ka nt armastusjumala nimi Amor.

ammutama : ammutada : ammutan 'suuremast hulgast vedelikust vm vähemat hulka välja tõstma; hankima, endasse koguma'
● soome ammentaa 'ammutada, tõsta; ammendada', van srmt ammultaa, ammuntaa 'ammutada, tõsta'
isuri ammuldaa 'ammutada, tõsta; ammendada'
Aunuse karjala ammuldua 'ammutada, tõsta'
lüüdi amulta 'ammutada, tõsta; ammendada'
vepsa amunta 'ammutada; kokku kraapida'
ersa amuľams 'ammutama'
mokša amǝľams 'ammutama'
handi um- 'ammutama, vett viskama (paadist välja)'
mansi ūm- 'ammutama'
Soome-ugri tüvi. Vt ka ammendama, anum.

antsakas : antsaka : antsakat 'veider, kentsakas, isevärki; uhke, uhkeldav; saksik v linnalik, kerglane inimene'
On arvatud, et tuletis isikunimest Ants, (alam)saksa Hans, sagedast mehenime on kasutatud kui sõna saks sünonüümi. Teisalt on arvatud, et sõna untsakas variant. Eesti keelest võib olla laenatud soome van kirjak antsikas 'peps, toidu suhtes valiv'. Vt ka kentsakas.

apsat : apsati : apsatit van 'konts'
○ aapsat, (a)apsak
← alamsaksa afsats 'konts'
← saksa Absatz '(kinga)konts'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi ap(p)sat, apsad, appsot, appsett 'konts'.

arm : armi : armi 'paranenud koekahjustuse, haava jälg'
← alggermaani *arwez, *arwaz
vanaislandi ørr, err 'arm'
vanarootsi ær, ar 'arm'
saksa van Arbe 'arm'
● liivi aŗb, ärb 'arm'
soome arpi 'arm'
isuri arbi 'arm'
karjala arpi 'arm'
arm on tüve reeglipäratu variant, murretes on tuntud ka reeglipärane variant arb.

askel : askli : asklit '(asja)toimetus'
◊ askeldama, äkseldama
● soome askel 'samm, aste'
Aunuse karjala askel 'samm, aste'
ersa eśkeľks 'samm, aste'
mokša aśkǝlks, äśkǝľks 'samm, aste'
mari oškə̑l 'samm, aste'
udmurdi van srmt utśki̮l 'samm, aste'
komi vośkov 'samm'
mansi ūsil 'samm, aste'
sölkupi āsel- 'üle astuma'
Uurali tüvi. äkseldama on eesvokaalne tüvevariant, kus häälikud on kohad vahetanud. Vt ka astuma.

att : atu : attu 'Hiiu naise endisaegne kotjas peakate'; mrd 'kaabu, müts'
← alggermaani *χattu-z
algskandinaavia *hattuR
vanaislandi hattr, hǫttr 'kübar, kaabu; kapuuts'
vanarootsi hatter 'kübar, kaabu; kapuuts'
rootsi hatt 'kübar, kaabu; kate'
● vadja hattu 'müts, talvemüts'
soome hattu 'kübar, kaabu; müts'
isuri hattu 'kaabu; peakate'
Aunuse karjala hattu 'auna pealmine vihk'; van 'müts'
lüüdi hatt 'õlgadeni ulatuv peakate kaitseks sääskede eest; viljahaki pealmine vihk; kuhja kate'
Germaani või noorem laen, täpset laenamisaega ei saa kindlaks määrata. Murretes on eri laenukihistusi, nt Hiiumaa i-tüveline variant att : ati võib olla laenatud eestirootsi murdest, ← eestirootsi hatt 'naiste peakate'. Kirderannikumurrete sõna hattu 'müts' võib olla mõjutanud soome keel.

aur : auru : auru 'vee gaasiline olek'
? ← balti
leedu šiaurė 'põhi (ilmakaar)', šiauras 'põhja-, külm; karm'
● liivi oūr 'aur'
soome auer 'põuavine, -udu', van srmt hauri 'soe aur'
karjala auver 'põuavine, -udu'
lüüdi hauru 'härm, udu, sumu (talvel külmaga); aur; leil'
Soome ja lüüdi h-lisi variante on võinud mõjutada soome häyry 'ving, karm; põuavine, udu, aur'; höyry 'aur, toss'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi aur 'aur' liitsõnas aur-kähhl 'aurukatel', aur-maṣen 'aurumasin' (← aurumasin) ning aurat 'aurama' (← aurama).

eliting : elitingi : elitingi van 'roos, sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik'
○ elisting, elend
← alamsaksa hillige dink 'punataud, roos'
← saksa heilige ding 'punataud'
Alamsaksa keelest on laenatud vana kirjakeele illitink. Teise võimalusena on arvatud, et tuletatud samast tüvest mis sõnas hele, vrd vepsa heľed 'valus; tundlik; (mäda)paise, mädanik'.

eputama : eputada : eputan 'edvistama; peenutsema; peps olema'
◊ hepik
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Tüve vaste võib olla soome van srmt hepsastella 'edvistada'.

erk : ergu : erku 'elav, vilgas, reibas, terane, tundlik; ere, kirgas'; van 'närv'
◊ ärgas, ärkama
● liivi erk 'reibas, rõõmus; valvas'
vadja herkka 'hell, õrn; erk, terane; habras, rabe'
soome herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
isuri herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
Aunuse karjala herkü 'ergas, tundlik; hõlbus, paindlik'
lüüdi herk 'tundlik; peenetundeline; õrn'
vepsa herḱ 'ergu unega'
Läänemeresoome tüvi, sama tüvi võib olla sõnas ere. k lähtub tõenäoliselt vanast liitest. Sõnades ärgas ja ärkama on tüvevariant, kus e > ä. Vt ka hõrk, äratama, ärplema.

et (sidesõna)
● vadja että, etti, et 'et, selleks et'
soome että 'et'
isuri et, jed 'et'
karjala etta, et 'et'
ersa mrd eńe 'need', eťe 'see'
mokša esa 'seal', esta 'siis'
udmurdi van srmt eče 'selline'
komi eta 'see', esije̮ 'too'
handi ǐn 'nüüd'
mansi ań 'nüüd'
ungari ez 'see', itt 'siin', ide 'siia'
eenetsi eke, eki 'see'
kamassi īdᵊ 'too seal, see siin'
Uurali tüvi. Läänemeresoome vasted on tõenäoliselt tüvisõna vana käändevorm või tuletis, kaugemate sugulaskeelte vastetes on mitmesuguseid liiteid. Vt ka ehk, emb-, enne, ennäe, iga1, selmet.

haav : haava : haava 'naha v limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus'
◊ haaval
← alggermaani *χawwa-
rootsi hugg 'hoop, löök; hammustus; valuhoog, torge, piste'
saksa van Hau 'hoop, löök'
● liivi ōv 'haav; haavaarm'
vadja aava 'haav'
soome haava 'haav'; tällä haavaa 'sedakorda'
isuri haava 'haav'; haavallaa 'korraga'
karjala hoava 'haav'
Tähendusest ’löök’ on kujunenud tähendused ’haav’ ja ’kord’. Näiteid niisuguse tähendusmuutuse kohta on ka teistes keeltes, nt vene raz 'kord', razit’ 'lööma, raiuma'. Vt ka hoop.

hassetama : hassetada : hassetan '(koera) kellegi kallale ässitama'
◊ assetama
● ? soome van srmt hasittaa 'hassetada'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Hüüdsõnast hass on laenatud eestirootsi hass 'hass'.

helde : helde : heldet 'oma osast teistele meelsasti, ohtrasti andev, lahtise käega'; van 'lahke, sõbralik' hell

helkima : helkida : helgin 'helki heitma, heledalt paistma, sädelema'
● liivi elkõ 'kajada, kõlada'
vadja van elkkaa 'heliseda'
soome helkkyä 'kõlada, heliseda; tiliseda; kajada'
Aunuse karjala helkiä 'heliseda, kõliseda; kolistada'
lüüdi helgeta 'kõlada, heliseda'
vepsa heľgutada 'kõlistada; tilistada'; heľg 'nips'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnades helge ja/või hele.

hetk : hetke : hetke 'lühike ajalõik, silmapilk, viiv'
← soome hetki 'hetk, moment, viiv; silmapilk'; van 'tund'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal.

hudi : hudja : hutja 'ritv, latt; vits, vemmal'
◊ hutjama, udi, utjama
● liivi uḑā 'teivas paadi lükkamiseks'
soome van hutja 'loomade ajamiseks kasutatav vemmal; puuokstest tehtud luud'
isuri hudja 'paari meetri pikkune kaseritv'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas ubima. Eesti keelest on laenatud läti mrd uds 'pikk ritv, millega võrku üles tõstetakse'.

hulkuma : hulkuda : hulgun 'ringi kõndima, kolama, uitama'
● liivi van ulk 'hulkuda'
vadja ulkkua 'ringi käia, kõndida, jalutada; hulkuda'
soome mrd hulkkua 'hulkuda, jõlkuda'
isuri hulkkua 'hulkuda'
Läänemeresoome tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi holka 'hulkuma' ja hulgus, holkos 'hulgus' (← hulgus).

hull : hullu : hullu 'mõistuse kaotanud, nõdrameelne; pöörane, meeletu'
◊ ullike
● liivi ul 'hull; meeletu'
vadja van ullu 'hull, hullumeelne; marutõbine; rumal, loll'
soome hullu 'hull; napakas; rumal; meeletu, pöörane; veider'
isuri hullu 'hull; meeletu'
karjala hullu 'hull; meeletu'
Läänemeresoome tüvi.

hurm : hurma : hurma 'võlu, veetlus; joovastus'
← soome hurma 'võlu, veetlus, hurm; lummus, joovastus, ekstaas; kütkestavus'; van 'mõtlemisvõime'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome tüvi võib olla sama mis sõnas urm.

hõlp : hõlbu : hõlpu 'kerge elu, kergendus, kergus; lust, elurõõm'
← alggermaani *χelpō
vanaislandi hjalp 'abi, päästmine'
rootsi hjälp 'abi, toetus'
saksa helfen 'aitama, abistama'
● vadja helppo 'hõlbus, kerge; kergendus, hõlp'
soome helppo 'kerge, hõlbus'; van 'kergendus, abi'
isuri helppo 'kerge, hõlbus'
Aunuse karjala helpo 'kerge, hõlbus'
lüüdi helpota 'vaikida, sumbuda, rahuneda'

hõõruma : hõõruda : hõõrun 'peale surudes, muljudes edasi-tagasi liigutusi tegema'
● liivi ȭrõ 'hõõruda, nühkida; küürida'
vadja heertaa, õõroa, õõrtaa 'hõõruda; masseerida'
soome hieroa 'hõõruda, nühkida; masseerida; segada, kloppida'; van 'määrida'
isuri heeroja 'hõõruda, nühkida; masseerida; segada, kloppida'
Aunuse karjala hieruo 'hõõruda; määrida'
lüüdi hieroda 'hõõruda; küürida'
vepsa herotada 'hõõruda; pühkida'
? udmurdi šer 'luisk'; šeri̮ni̮ 'teritama'
Läänemeresoome või koguni läänemeresoome-permi tüvi.

hüüs : hüüe : hüüt van 'vara(ndus), rikkus' hüva

iha : iha : iha 'kirglik soov, kange tahtmine, sisemine sund'
◊ ihkama
← algindoiraani *iša-
avesta aēš-, iša- 'otsima; tahtma; soovima; igatsema'
● vadja ihala 'ilus, kaunis'
soome ihana 'tore; veetlev'; van iha 'rõõmus, hea (meel)'
isuri ihhaala 'kaunis, ilus'
Aunuse karjala ihanu, ihavu 'hele; ilus'
ihkama on moodustatud sõnapaari viha ja vihkama analoogial; ihalema on moodustatud soome ihailla 'ihaleda, imetleda' eeskujul. Vt ka ihu ja öördama.

ihne : ihne : ihnet 'ülemäära kokkuhoidlik'
← balti *šīkšn-
leedu šikšna 'ihne, kitsi inimene'
läti sīksnis 'jändrik puu'
● soome van srmt ihnus 'ihne'
On arvatud, et soome vaste on laenatud eesti keelest.

ilu : ilu : ilu 'kaunidus, veetlevus'
● ? liivi ilā 'iseloom; olemus, loomus'
vadja ilo 'rõõm; lõbu; pidu; kõlav, rõõmus'
soome ilo 'rõõm; lõbu; lõbustused'; van kirjak 'kaunis'
isuri ilo 'rõõm; lõbu'
vepsa ilo 'rõõm; naer'
? Pite saami âllo 'soov; kalduvus'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka ill.

imema : imeda : imen 'keele- ja huultelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama'
◊ imbuma
● liivi i’mmõ 'imeda'
vadja imiä 'imeda; imbuda'
soome imeä 'imeda; imada'
isuri immiiä 'imeda'
Aunuse karjala imie 'imeda'
lüüdi imedä 'imeda'
vepsa imeda 'imeda'
? saami njammat 'imeda'
? komi ńimavni̮ 'imema'
idahandi emtä 'imema'
ungari emlő 'rind, nisa'; van emik 'imema'
neenetsi ńimńe- 'imema'
nganassaani ńima- 'imema', ńiḿi 'rind; piim'
sölkupi ńim- 'imema'
kamassi ńimǝr- 'imema'
matori ńümnə- 'imema'
Uurali tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt jukagiiri ivi- 'imema', uiguuri äm, im 'imema', tatari imu 'imema', evengi imi 'jooma'.

inimene : inimese : inimest 'mõtlemis- ning kõnevõimeline ühiskondlik olend (Homo sapiens)'
● Salatsi liivi imi 'inimene'
vadja inehmiin 'inimene'
soome ihminen, van inhiminen 'inimene'
isuri ihmiin, inhimin, inmiin, inmihiin 'inimene'
Aunuse karjala ińehmine 'naine'
lüüdi inahmoi 'naine'
vepsa inehmoi 'laiskvorst; kohmard, käpard'
ersa inže 'külaline, võõras'
mokša ińži 'külaline, võõras'
Läänemeresoome-mordva tüvi. On peetud ka vanaks tuletiseks tüvest ime. Veel on arvatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵn̥h₁-(e-), *ǵn̥h₁-(o-), mille vasted on nt ladina genius 'geenius, kaitsevaim; hing', vanakreeka génos ja vanaindia jās 'järeltulija'.

irama : irada : iran 'irisema'; mrd 'hirnuma'
◊ irisema
● liivi irikšõ 'hirnuda'
vadja irissää 'narrida, õrritada; hirmutada'
soome van iristä 'viriseda'
isuri irissä 'viriseda, kurta; vigiseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kirisema, nirisema, pirisema, sirisema ja virisema.