[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ais : aisa : aisa 'puu(d), mille külge v vahele veoloom rakendatakse ja millest ta veokit, põllutööriista vm veab'
? ← balti *aisō, *aisa
● vadja aisa 'ais'
soome aisa 'ais'
isuri aisa 'ais'
Aunuse karjala aižu 'ais'
lüüdi aiž(e͔) 'ais'
vepsa aižaz 'ais'
On ka arvatud, et võib olla slaavi laen, ← algslaavi *oje(s) (omastav *ojese) 'tiisel'. Kaugemate sugulaskeelte sõnad, ersa ažija 'ais', mokša ažijä 'ais', udmurdi vaji̮ž 'ais', komi vož 'ais', on vanemad laenud, ← algindoiraani *aiša, mille vaste on vanaindia īṣā́ 'ais'.

ehk 'võib-olla, vahest'
● vadja ehtši 'ehk, võib-olla; või'
soome ehkä 'ehk; vist, võib-olla; kogemata'
isuri ehki 'ehk; vist, võib-olla; kogemata; või'
Aunuse karjala ehki 'ehkki, kuigi, vähemalt'
lüüdi ehki 'vähemalt; ometi; isegi'
Võib olla tuletis vanast asesõnatüvest e-, et, või eitustegusõnast ei. Kolmanda seletuse järgi võib olla balti laen, ← eelbalti *jeh₁gā, balti *jēgā, mille vasted on leedu jėga 'jõud, tugevus', läti jēga 'võime; aru, mõistus '.

haibakas : haibaka : haibakat mrd 'hõre, kehv vili v hein; kehv, hõre'
← alggermaani *χauja-
vanaislandi hey 'hein'
vanarootsi hȫ 'hein'
● soome haippu, haiven 'ihukarv, habemekarv, juuksekarv'
karjala haiven 'habemekarv'
Sõna on peetud ka tuletiseks tüvest habe, kuid germaani laen on tõenäolisem. Murdekeeles esineb vähesel määral ka kas-liiteta (h)aip.

hüva : hüva : hüva 'hea'
◊ hea, hästi, hää, hüüs
● liivi jõvā 'hea'
vadja üvä 'hea'
soome hyvä 'hea'
isuri hüvä 'hea'
Aunuse karjala hüvä 'hea'
lüüdi hüvä 'hea'
vepsa hüvä 'hea; hästi'
? saami savvot 'paraneda, armistuda (haava kohta)'
ersa čiv 'hea, korralik, auväärne'
mokša čiva 'hea, korralik, auväärne'
? mäemari šu 'tervis; terve'
? udmurdi šońer 'õige, täpne; õiglane'
? komi šań 'hea; viisakas'
? ungari ig- sõnas igen 'jah'
Läänemeresoome-mordva või koguni soome-ugri tüvi. Mari ja teiste kaugemate sugulaskeelte vasted on kaheldavad häälikuliselt ja tähendusliku erinevuse tõttu. Sõnades hää, hüüs on vokaalide vahelt v kadunud (< *hüvä, *hüvüs) ning täishäälikud koondunud pikaks vokaaliks, hea lähtub kirjakeeles erandlikult murdevariandist, kus ää > ea. Vt ka hüvitama.

imema : imeda : imen 'keele- ja huultelihaste abil suuõõnes alarõhku tekitades midagi avatud huulte vahelt vähehaaval suhu tõmbama'
◊ imbuma
● liivi i’mmõ 'imeda'
vadja imiä 'imeda; imbuda'
soome imeä 'imeda; imada'
isuri immiiä 'imeda'
Aunuse karjala imie 'imeda'
lüüdi imedä 'imeda'
vepsa imeda 'imeda'
? saami njammat 'imeda'
? komi ńimavni̮ 'imema'
idahandi emtä 'imema'
ungari emlő 'rind, nisa'; van emik 'imema'
neenetsi ńimńe- 'imema'
nganassaani ńima- 'imema', ńiḿi 'rind; piim'
sölkupi ńim- 'imema'
kamassi ńimǝr- 'imema'
matori ńümnə- 'imema'
Uurali tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt jukagiiri ivi- 'imema', uiguuri äm, im 'imema', tatari imu 'imema', evengi imi 'jooma'.

ise : enese ~ enda : ennast ~ end (rõhutab, tõstab esile (vahel juurdemõeldava) põhisõnaga väljendatut) 'just see'; (määrsõnana) 'ilma abita, omal jõul'; (käändumatu omadussõnana) 'erinev, teistsugune'
◊ isik
● liivi ī’ž 'ise'
vadja ize 'ise'
soome itse 'ise'
isuri itse 'ise'
Aunuse karjala iče 'ise; inimene'
lüüdi iťš́e 'ise; inimene'
saami (j)ieš 'ise'
ersa eś 'oma; ise'
mokša eś 'oma; ise'
mari š- sõnas ške 'ise'
udmurdi ač́- 'ise'
komi ać- 'ise'
lõunahandi is 'hingevari'
mansi is 'inimese vari'
? ungari mrd iz, isz 'igemehaigus; vähk'
Soome-ugri tüvi. Eesti keeles on asesõna vormistik segunenud enese tüvega. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedane tüvi on ka jukagiiri eiďi 'hea vaim'. Vt ka eisik.

ja (sidesõna, seob jaatavas, vahel ka eitavas lauses korduvaid lauseliikmeid)
← alggermaani *ja
vanaülemsaksa ja 'ja; ka'
saksa ja 'jah; isegi; ju'
gooti jah, ja 'ja'
● liivi van ja 'ja'
vadja ja 'ja'
soome ja 'ja'
lüüdi ja 'ja'
Vt ka jah.

kadalipp : kadalipu : kadalippu '16.-19. sajandi peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema'
← vanarootsi gatulopp, gatulöp 'kadalipp'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi gata 'tänav' ja rootsi lop(p) 'jooks'. Laenu muganemist on mõjutanud rahvaetümoloogiline tõlgendus, sõna lõpuosa on seostatud tüvega lipp2.

kaduma : kaduda : kaon 'kaotsi minema; lahkuma; (aja kohta:) mööduma; olemast lakkama'
● liivi ka’ddõ 'kaduda'
vadja katoa 'kaduda'
soome kadota, mrd katoa 'kaduda; hääbuda'
isuri kaottaa 'kudumisel silmi kahandada'
Aunuse karjala kavota 'kaduda; langeda, hukka minna'
lüüdi kadoda 'kaduda'
vepsa kadoda 'kaduda; kahaneda (kuu kohta); surra (looma kohta)'
saami guođđit 'jätta; ära jätta; maha jätta, lahkuda'
ersa kadoms '(maha, alles, pooleli, meelde) jätma; lahkuma, eemalduma; alles v järele jääma'
mokša kadəms 'jätma; lubama, laskma'
mari koδaš (oleviku ains 1P koδem) 'jätma; loobuma, hülgama; ära v vahele v tegemata jätma', koδaš (oleviku ains 1P koδam) 'jääma, püsima; järele v üle jääma'
udmurdi ki̮ľi̮ni̮ 'maha jääma (millestki); jääma, püsima'
komi koľni̮ 'jätma (kusagile); hülgama; jääma; maha jääma (millestki); väikeseks jääma (riiete v jalanõude kohta); mööduma, läbi saama'
handi χăj- 'jätma'
mansi χūľ- 'jätma', χuľt- '(järele) jääma'
ungari hagy 'jätma; laskma, lubama; järele v alles jätma; pärandama; (kellegi) hoolde jätma'
neenetsi χajo- 'jääma', χaje- 'jätma'
eenetsi kai- 'jääma'
nganassaani kou- 'jääma'
sölkupi k͔uə̑ćǝ- 'jätma'
kamassi kojo- 'jääma'
Uurali tüvi. On ka oletatud, et läänemeresoome keelte tüvi on germaani laen, ← alggermaani *skat-, mille vaste on norra mrd skata- 'teravikuga lõppema, järsult teravnema, järsku lõppema; vähenema, kahanema', kuid seda ei peeta kuigi usutavaks. Vt ka kõdu.

kaha1 : kaha : kaha '(varrega eseme) laiem nõgus ots'; mrd 'reha pea; labida laba; käepide; (kala)kahv; vähinatt; tihe nooda pära, mõrra viimane sopp'
◊ kahur
● soome mrd kaha '(vitstest, laastudest, tohust) korv, suurem säilitusnõu; teivastest püünis; alus, raam lusikate või tööriistade hoidmiseks'
Aunuse karjala kaha '(vitstest, laastudest) süte- v heinavedamiskorv'
lüüdi kaha 'sütevedamiskorv; mõrra rõngas'
vepsa kahač 'kuivatusredelil heinu kinni hoidev kokkuseotud vitstepaar'
? udmurdi kož sõnaühendis kenos kož 'vilja-, jahu-, söödasalv'
? komi van srmt ki̮š 'õõnsus [?]'
handi χŏsap 'lahter, õõnsus; sahver'
mansi χusap '(säilitus)nõu'
? sölkupi koča 'kott'
Soome-ugri või koguni uurali tüvi. kahur on Esimese maailmasõja ajal loodud tuletis, tähenduslikuks seoseks tüvega on olnud teatud analoogia lusika, piibu vm kaha ja suurtükilafeti vahel.

kaugas : kauka : kaugast 'tasku, eriti kahekordse pihaga meestesärgi põu, mida kasutati taskuna'
? ← läti kabata 'tasku'
Läti sõna võib olla laenuallikaks, kui eeldada keerulist muganemiskäiku: läti sõna lõpuosa -ata on asendatud liitega -ugas, selle liite lisamisel on -b- vokaalide vahelt kadunud.

kaust : kausta : kausta '(papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega; formaat; jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas; suur nahatükk'
○ kirderanniku kausta
← balti *skaustas
läti skausts '(looma) turi'; mrd 'ristluu'
● liivi kōsta 'ree põikpuu'
vadja kaussa 'reekaust'
soome kausta 'reekaust'; mrd 'rannik'
isuri kausta 'reekaust'
Aunuse karjala kaustu 'reekaust'
lüüdi kaust(e͔) 'reekaust'
vepsa koustaz 'reekaust'
Balti keeltes looma või inimese kehaosa märkinud tüvi on läänemeresoome keeltes hakanud tähistama eelkõige ree osa; nende nimetamine kehaosade järgi on tavaline, vrd nt jalas. Eesti keeles on tähendusest 'turi' kujunenud 'suur nahatükk' (mis loogiliselt hõlmas turja), selle edasiarendused on tänapäeva kirjakeele põhitähendused 'kindla suurusega paberileht, formaat' ning '(kindla suurusega) paberite kogum'.

kesk 'millegi servadest, äärtest küllalt kaugel seespool, küllalt kaugele sissepoole; ümbritsetuna; (millegi) ajal'
◊ kestma
● vadja tšehsi 'kesk, keset; kesk-, keskmine; keskkoht, südamik'
soome keski- 'kesk-', keskellä 'keskel, keskpaigas; keset; hulgas; (kellegi v millegi) vahel'
isuri keski- 'kesk-'
Aunuse karjala keski 'keskkoht; vahe, vahemaa, ajavahemik; keskel, vahel, koos (nt kahekesi, kolmekesi)'
lüüdi kešk 'keskosa, süda', keskel(e) 'keskele, keskel, keskelt'
vepsa keśk 'keskosa, keskkoht; sisemus; kesk-; keset, keskel'
saami gaska 'vahe (kahe objekti vahel)', gaskan 'keset, keskel; koos (nt kahekesi, kolmekesi)'
mokša keska 'keha keskosa'
udmurdi kusi̮p 'vahemaa, vahe; suhe, seos'
komi kost liitsõnas pińkost 'kahe rõuguredeli vahe heinakuhjas'
Läänemeresoome-permi tüvi. Teisalt võivad tüve permi keelte vasted olla udmurdi kus 'vöökoht, talje' ja komi kos 'vöökoht, talje; vöö'. kestma on läänemeresoome tuletis, kus kolme konsonandi ühendis on häälduse hõlbustamiseks k välja langenud (< *kesk-tä-), toimunud on tähendusmuutus 'lõpetamata olema' > 'vältama'.

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

kiht : kihi : kihti 'millegi peal, all v vahel asetsev suhteliselt ühtlase koostise v omadustega ainehulk; sotsiaalsete, kultuuriliste vm tunnuste poolest ühesugune rühm inimesi, kes moodustavad osa elanikkonnast vms'; mrd 'kokkulapatud köis, nöör jm; kahe posti vaheline rõhtaia osa'
← alamsaksa schicht(e) 'kord; korrapärane jaotus; rida, kiht; teatud arv töölisi; kindlaksmääratud tööaeg'

kiil3 : kiilu : kiilu 'teravnurkne kolmetahuline ese millegi lõhestamiseks, kinnitamiseks vms; kolmnurkne vahele õmmeldud v kootud (riide)siil'; mrd 'puunagi'
← alamsaksa kīl 'kiil, talb'
On ka oletatud, et tüvi on varasem, germaani laen, ← alggermaani *kīla-z, mille vaste on vanaislandi kíll 'kitsas laht', ning läänemeresoome vasted soome kiila 'kiil, talb; riide vahesiil' ja võib-olla ka liivi kīļ 'kiil, väike vai' (tõenäolisemalt hilisem alamsaksa laen) ning isuri kiila 'kiil, talb' ja Aunuse karjala kiilu 'kiil, talb' (tõenäolisemalt soome keelest laenatud). Eesti keelest on laenatud vadja kiili 'kiil, talb' ja isuri kiili 'kiil, talb'.

kiratsema : kiratseda : kiratsen 'vaeselt, viletsalt elama; vaevu tegutsema v eksisteerima; põdur olema; halvasti kasvama, kidur olema' kirisema

klammerdama : klammerdada : klammerdan 'klambri(te)ga ühendama; klambri(te) vahele panema; tugevasti, lahtilaskmatult, nagu klambrite vahele suruma'
← saksa klammern '(millegi ümber) kokku suruma; klammerdama, klambriga kinnitama'
Laenatud on ka samatüveline nimisõna, klamber.

klähvima : klähvida : klähvin '(kilavalt) haukuma; midagi ägedalt, norivalt, õiendavalt (vahele) ütlema'
← saksa kläffen 'klähvima, kilkavalt haukuma (ka piltlikult)'

koost : koosta : koosta mrd 'puulusikas'
← vanavene *kopusta 'segamiskepp või -labidas'
vene mrd kopýstka 'searoka segamise kepp'
Laenu muganemisel on *p vaste vokaalide vahelt kadunud, *kopusta > *kovosta > koost.

koukima : koukida : kougin 'kusagilt, millegi seest, vahelt, hulgast välja tõmbama, sealt otsides esile tooma; välja urgitsema'
● vadja koukku 'puust ahjuroop'
isuri koukku 'puust ahjuroop'
Aunuse karjala koukku 'ahjuroop'
lüüdi kouk 'ahjuroop'
vepsa kuu̮k, kouk 'konks; ahjuroop'
Läänemeresoome tüvi.

kõht : kõhu : kõhtu 'rindkere ja vaagna vahel asetsev (loomadel alumine) kehaosa'
○ lõunaeesti kõtt
● vadja kõhuz 'vöökoht, talje'
soome kohtu 'emakas'
Aunuse karjala kohtu 'rasedus; suur kõht'
lüüdi kohtuińe 'rase'
vepsa koht 'kõht'
Läänemeresoome tüvi.

kõver : kõvera : kõverat 'mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms omav'
◊ kõurik, kõõrdi
● liivi kõ’urõ 'kõver'
vadja kovera 'kõver'
soome kovera 'õõnes, õõnestatud; nõgus'
isuri kovveera 'kõver'
Aunuse karjala kover 'kõver'
lüüdi koverduda 'sügavalt kummarduda'; koverdazetta 'küüru tõmbuda, kummarduda'
vepsa kover 'kõver'
? mokša kovardams 'kokku keerama, rullima, rulli keerama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Tuletises kõõrdi on v vokaalide vahelt kadunud, < kõverdi. kõurik on murdevariandist kõur 'suur puujändrik' kirjakeeles 1960. aastatel moodustatud tuletis, millele on antud uus tähendus 'raskesti kasvatatav laps'.

laadik : laadiku : laadikut 'laegas'
◊ laegas, laekuma
← alamsaksa lade, ladeken 'kirst, kast; laegas'
← vanarootsi la(a)dika 'väike kast, karp'
On ka arvatud, et laenatud on alamsaksa tüvi lade ja lisatud liide -ik. Tuletises laegas on d vokaalide vahel kadunud, laekuma on sellest ebareeglipäraselt tuletatud. Sama alamsaksa tüvi on laenatud sõnades laad2, laeng.

laag : laagi : laagi 'aluspuu, nt pruss v plank vahelae kandetarindi ja põrandakatte, hrl laudise vahel'
Tõenäoliselt saksa laen, ← saksa Lage 'kiht, üksteise peal ja kõrval asetsevad asjad'. Vrd baltisaksa Lage 'toalagi', mis on tõenäoliselt lühenenud liitsõnast Balkenlage 'palgikiht'.

laeng : laengu : laengut 'sihipäraselt paigaldatud plahvatama pandav lõhkeainekogus'
○ lahing
← alamsaksa lading 'laadimine'
Laenu muganemisel on d vokaalide vahelt kadunud. Sama tüvi on laenatud sõnas laad2 ja võib-olla ka sõnas laadik. Hiljem on laenatud tüve saksa vaste sõnas laadung.

leema : leeda : leen 'tulevikus olema; vahest, vist küll olema'
● liivi līdõ 'olla (tulevikus); vist olla'
vadja leevvä 'olla (tulevikus), tulla; pidada, sunnitud olla'
soome lienee, lie (oleviku ains 3P) 'vist, küllap on'
isuri liijjä 'olla (tulevikus); vist olla'
Aunuse karjala liennou, liennöu (oleviku ains 3P) 'on (tulevikus võimalik)'
lüüdi ľiettä 'piisata, küllalt olla; tulla, saabuda; juhtuda, toimuda'
vepsa ľińďä 'olla (tulevikus), tulla, sattuda; piisata'
saami leat, leahkit 'olla'
? ersa ľevks 'poisike, laps'
? mokša ľäfks 'poisike, laps'
mari lijaš 'olema; võimalik olema; saama (kellekski); juhtuma; poegima'
udmurdi lui̮ni̮ 'olema, tulema (kellekski); võimalik olema'
komi loni̮ 'olema, tulema, sündima; pidama'
ungari lesz 'hakkama, saama, tulema'
Soome-ugri tüvi. 1970. aastatel soovitati vanemas kirjakeeles ja murretes tuntud tüve elustada vadja keele eeskujul tuleviku väljendamise tähenduses.

ligi 'lähedal(e), juures, juurde; kaasa, kaasas; peaaegu'
◊ liitma
● vadja litši 'lähedal; lähedale; lähedalt; umbes'
soome liki 'lähedal; lähedale; peaaegu'
isuri ligi 'lähedal'
karjala likilihah 'kõrvuti'
saami lahka 'lähedal, lähedale, lähedalt'
Läänemeresoome-saami tüvi. Tuletises liitma on g vaste vokaalide vahelt välja langenud.

loogused : looguste : looguseid (mitm) 'kahest kõveraks painutatud puust ja nende vahele põimitud nööridest kandevahend' look

lõppema : lõppeda : lõpen ~ lõppen 'viimase osani, piirini jõudma; otsa saama; surema'
● liivi lop 'suus hammaste ja põse vahel olev ruum; merelaht', loppõ 'lõppeda'
vadja lõppu 'lõpp', lõppua 'lõppeda; surra'
soome loppi 'sopp, nurk; süvend', loppua 'lõppeda'
isuri loppea 'lõppeda', loppu 'lõpp'
Aunuse karjala loppu 'lõpp; koonal', loppie 'lõpetada'
lüüdi loppida 'lõpetada; hävitada', lopp 'lõpp; koonal'
vepsa lopťä 'lõpetada', lop 'lõpp'
Läänemeresoome tüvi. Isuri loppea võib olla eesti keelest laenatud. Vt ka lõpus.

lõugutama : lõugutada : lõugutan 'tööriistaga linavarsi murdma; (tagaselja) vatrama; suud pruukima, väljakutsuvalt v häbematult rääkima'
● vadja loukata '(millegi) vahele jätta, pigistada lasta; kinni jääda, kinni pigistatud saada; lonkida'
soome loukuttaa 'lõugutada; lõnksutada, kolksutada'
isuri louguttaa '(lina) lõugutada'
Aunuse karjala loukuttua '(lina) lõugutada'
lüüdi loukuttada '(lina) lõugutada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi.