[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ankur1 : ankru : ankrut 'vahend laeva, paadi, poi vms paigal hoidmiseks vabas vees'
← alggermaani
vanainglise ancor 'ankur'
alamsaksa anker 'ankur'
rootsi ankare 'ankur'
● liivi ānkaŗ 'ankur'
vadja ankkuri 'ankur'
soome ankkuri 'ankur'
isuri ankkuri 'ankur'
Aunuse karjala ankuri 'ankruke (õngekonks); kalapüügivahend'
Germaani või noorem, skandinaavia laen. Liivi vaste võib olla läti keelest laenatud. Vt ka ankur2.

ehk 'võib-olla, vahest'
● vadja ehtši 'ehk, võib-olla; või'
soome ehkä 'ehk; vist, võib-olla; kogemata'
isuri ehki 'ehk; vist, võib-olla; kogemata; või'
Aunuse karjala ehki 'ehkki, kuigi, vähemalt'
lüüdi ehki 'vähemalt; ometi; isegi'
Võib olla tuletis vanast asesõnatüvest e-, et, või eitustegusõnast ei. Kolmanda seletuse järgi võib olla balti laen, ← eelbalti *jeh₁gā, balti *jēgā, mille vasted on leedu jėga 'jõud, tugevus', läti jēga 'võime; aru, mõistus '.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

ere : ereda : eredat 'väga hele, silmipimestav'
◊ ergama
● ? soome hereä 'pulbitsev, pakatav, ülevoolav; rohke, rikkalik'
? Aunuse karjala herei 'lõtv, mitte prink; ergas, tundlik'
? vepsa hered 'kiire, kärme, elav'
Võib olla sama tüvi mis sõnas erk. Sõnas ergama lähtub g tõenäoliselt vanast liitest.

erk : ergu : erku 'elav, vilgas, reibas, terane, tundlik; ere, kirgas'; van 'närv'
◊ ärgas, ärkama
● liivi erk 'reibas, rõõmus; valvas'
vadja herkka 'hell, õrn; erk, terane; habras, rabe'
soome herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
isuri herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
Aunuse karjala herkü 'ergas, tundlik; hõlbus, paindlik'
lüüdi herk 'tundlik; peenetundeline; õrn'
vepsa herḱ 'ergu unega'
Läänemeresoome tüvi, sama tüvi võib olla sõnas ere. k lähtub tõenäoliselt vanast liitest. Sõnades ärgas ja ärkama on tüvevariant, kus e > ä. Vt ka hõrk, äratama, ärplema.

karm1 : karmi : karmi 'vali, range; külm, kõle; kare'; mrd 'kõva, jäik; (maitse, lõhna kohta:) kibe, mõru, terav'
◊ karm2
● vadja karmõa 'kare, konarlik; vali, range; kibe'
soome karmea 'õudne, jube; kirbe, kibe; räme'; mrd 'kõle, külm; tige, vihane'; mrd karmu 'külm (talve)tuul'
isuri karmea 'kare, konarlik, kõva'; karmu 'külm ja tuuline (ilma kohta)'
Aunuse karjala karmei 'reibas, ärgas; jõukas', karmakko 'kare, konarlik, kõva; jahe, kõle'
lüüdi karmakk 'veidi riknenud'
saami guormes 'jäme (jahu); kare (nahk)'
Läänemeresoome-saami tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud. karm2 on liideteta tüvi, karm1 tüvevokaal -i lähtub vanast liitest.

kogemata 'mittekavatsetult, mittetahtlikult; juhuslikult'
● liivi ko’ktõ 'proovida; kavatseda'
soome kokea 'kogeda, läbi elada; kannatada; püüniseid järele vaadata'
Inari saami kuohađ 'kalapüügiriistu kontrollida'
? neenetsi χo- 'leidma'
? eenetsi ko- 'leidma'
? sölkupi k͔o- 'leidma; nägema'
? kamassi ku- 'nägema; valima; proovima'
Läänemeresoome-saami või koguni uurali tüvi. Sõna on leksikaliseerunud mata-vorm vanast tegusõnast, mis on säilinud saarte murdes, kus kogema tähendab 'kartma; häbenema, võõrastama'. On arvatud, et läänemeresoome-saami tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₃ok^w-, mille vaste on nt vanakreeka ópsomai (tuleviku ains 1P) 'näen (tulevikus)'. Samojeedi keelte sõnad on sel juhul teise päritoluga. Vt ka kogema.

lummama : lummata : lumman '(ära) nõiduma, meeli segama; võluma, kütkestama'
● vadja lummata '(verejooksu) sulgeda (posimisega); verejooksu sulgeda'
soome lumota 'nõiduda, võluda; lummata, hurmata'
isuri lummada 'verejooksu sulgeda; teadvusetuks muuta'
karjala lumota, lumuo 'nõiduda, võluda, loitsida; nõiakunstiga ära rikkuda'
saami lapmut 'lummusse sattuda, võlutud olla'
mari lumaš '(märkamise, tähelepanu juhtimise kohta:) (kellegi) silmi pöörama'
Läänemeresoome-mari tüvi. Teisalt on arvatud, et võib olla germaani laen, ← alggermaani *klumō(ja)n-, mille vaste on nt norra mrd kluma 'keeletuks muutma'. Germaani laenude puhul on vastete olemasolu volga keeltes ebatavaline, kuid mitte võimatu, see eeldab suhteliselt varast laenamisaega.

muu : muu : muud (umbmäärane asesõna) 'miski v keegi väljaspool mainitut; ülejäänud, teistsugune, teine'
◊ muidu, muinas-, muiste, mujal, mullu, muutma
● liivi mū 'teine, mõni; mingisugune; lähim, järgmine'
vadja muu 'muu, teine'
soome muu 'muu, teine'
isuri muu 'muu, teine'
Aunuse karjala muu 'muu, teine, ülejäänu'
lüüdi muu 'muu, teine'
saami nubbi 'teine (järgarv); muu, teine'
mari molo 'muu, teine'
udmurdi mi̮d 'muu, teine'
handi moγ- sõnas moγəl 'muu, too'
mansi mōt 'muu, teine (ka arvsõnana); võõras'
ungari más 'muu, teine; teistsugune'
Soome-ugri tüvi. muidu võib olla vana mitmuse osastava vorm, milles on omastusliide. Tuletist muinas- on kirjakeeles võinud mõjutada soome keel, soome muinainen 'muinasaegne, muistne; vana(aegne); igivana, ammune'. mujal on vana mitmuse alalütleva vorm tuletisest, < *muiγalla. mullu on vanast alalütlevavormilisest määrsõnast moodustatud viisiütleva vorm. Eesti keelest on laenatud eestirootsi moidogist 'muidugi, mõistagi' (← muidugist). Vt ka moondama, mugav, muide, mullikas, mõlema.

nüüd 'käes v kulumas olev ajahetk; ajahetk, milleni on jõutud'
● liivi ni 'nüüd'
Salatsi liivi nǖd 'nüüd'
vadja nüd, nüt 'nüüd'; nütšün 'nüüdne, nüüdisaegne'
soome nyt 'nüüd'; nykyään 'nüüd; tänapäeval'
isuri nüd 'nüüd'; nükküin 'nüüdne'
Aunuse karjala nügöi 'nüüd'
lüüdi ńügüde, ńügü 'nüüd'
vepsa nugďe, ńügüť 'nüüd'
ersa ńej 'nüüd'
mokša ńi 'juba'
? udmurdi ńi, ińi 'juba'
? komi ńin 'juba'
Läänemeresoome-mordva või läänemeresoome-permi tüvi. -d sõna lõpus on jäänuk vanast käändelõpust või liitest.

oja : oja : oja 'kitsas jõeke; nire'
● liivi vȯjā 'veega täidetud nõgu, tiik'
vadja õja 'oja; lohk, nõgu'
soome oja 'kraav; oja'
isuri oja 'oja'
Aunuse karjala oja 'oja; kraav; renn, soon'
lüüdi oja 'oja, nire, kraav; (adra) ais'
vepsa oja 'oja, nire'
koltasaami vuäjj 'oja, nire'
On arvatud, et võib olla tuletis vanast tüvest, mis on ka sõnas voog. Saami vaste võib olla soome või karjala keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud liivi ojā 'tiik, oja'.

ometi 'ikkagi, siiski, kõigest hoolimata'
● liivi umīt, u’mmit 'ometi, vähemalt'
Võib olla tuletatud vanast soome-ugri o- tüvest moodustatud keskvõrdevormist *ompa-, mille vasted võivad olla ka ersa ombo 'teine, muu' ja mari umbal 'kaugem'. Sama soome-ugri tüvi on tõenäoliselt sõnades olema ja oma. Eesti keelest on laenatud eestirootsi åmete 'lõpuks, ometi'.

rippuma : rippuda : ripun 'ülaltpoolt kinnitatuna v millelegi toetuvana vabalt, oma raskuse mõjul allapoole langema, niiviisi õhus püsima; kasvades allapoole kaarduma; millegi kohal olema, justkui õhus seisma; sõltuma, olenema'
● vadja rippua 'rippuda, ripneda'
soome riippua, mrd rippua 'rippuda, ripneda; klammerduda, kinni haarata; sõltuda, oleneda'
isuri rippua 'rippuda'
Aunuse karjala rippuo 'rippuda; kinni hoida'
lüüdi rippuda 'rippuda; kinni hoida'
vepsa ŕipta 'rippuda'
Läänemeresoome tüvi.

soola- liitsõnas soolatüügas 'viiruslik põletiku tunnusteta sõlmeke naha pinnal'
Rahvaetümoloogiline moonutis vanast läänemeresoome-volga või uurali tüvest, mille vasted on liivi sõ'ggõl 'soolatüügas', vadja süglä 'käsn, soolatüügas; konnasilm, rakk, vill', soome syylä 'käsn, soolatüügas; näsakasvaja', isuri süglä 'käsn, soolatüügas; torikuline', karjala süplä 'käsn, soolatüügas, pahk, punn', vepsa sübľ 'väike vistrik v vinn', saami čivhli 'vistrik, vinn', ersa śiľge 'vistrik; soolatüügas', mokša ćiľgä 'vistrik; soolatüügas', mari šə̑γə̑ľe 'käsn, soolatüügas; vistrik' ja võib-olla ka ungari mrd süly 'skorbuut; vohand, soolatüügas; paise', sölkupi šī̮la, sēla 'käsn, soolatüügas'.

sülem : sülemi : sülemit 'sületäis, pahmakas; vanast perest eraldunud osa mesilaste sülemlemisel'
← vene pčelá 'mesilane'
Laenuallikaks on mitmuse käändevormid pčëlam või pčëlami.

-tabane : -tabase : -tabast liitsõnas imetabane 'imepärane, imelik' tava

tolk1 : tolga : tolka 'miski (lõdvalt, vabalt, korratult) rippuv, ripnev, kõlkuv'
◊ tolgus, tolknema
● soome mrd tolkka liitsõnas räkätolkka 'ninast rippuv tatt'
isuri tolkka '(juukse-, karva-, villa)tutt'
Tõenäoliselt häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt tilk. Soome vaste võib olla eesti keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud eestirootsi tåḷk 'terav ots, tipp'.

tolknema : tolkneda : tolknen '(lõdvalt, vabalt, korratult) rippuma, kõlkuma'; kõnek 'tegevusetult vahtima, jõlkuma, ringi lonkima' tolk1

ula 'vabalt, omapead'
◊ ulakas
● vadja ulanõ 'sõnakuulmatu'
On arvatud, et sõna on vene laen, ← vene vólja 'tahe, soov; võimus; voli', kuid häälikuliselt on see kaheldav.

varas : varga : varast 'võõrast vara omaniku loata ja teadmata ära võttev isik'
← alggermaani *warǥaz
gooti -wargs 'ühiskonnast väljaheidetud kurjategija' liitsõnas launawargs 'tänamatu inimene'
rootsi varg 'hunt'
islandi vargur 'hunt'
● vadja vargas 'varas'
soome varas 'varas'
isuri varas 'varas'
Aunuse karjala varras 'varas'
lüüdi vargaz 'varas'
vepsa vargaz 'varas'
Germaani sõna on laenatud läänemeresoome keeltesse enne, kui see skandinaavia keeltes on hakanud sõnatabu tõttu tähistama hunti. Eesti keelest on laenatud Salatsi liivi var 'varas'.

õgev : õgeva ~ õgva : õgevat ~ õkva mrd 'sirge'
◊ õgu-, õgvendama, õkva
Arvatavasti tuletatud omadussõnaliitega -v (*-va) samast tüvest mis sõnas õige. õkva lähtub vanast sisseütleva vormist. Tüvevariandis õgu- on v muutunud vokaaliks.

ürgne : ürgse : ürgset 'väga vanast ajast pärinev; iidne, põline' ürgama