[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

elama : elada : elan 'eksisteerima, olemas olema; asuma; säilima, püsima'
◊ elejad, elev
● liivi je’llõ 'elada; teha, töötada'
vadja elää 'elada; olla, asuda; läbi saada'
soome elää 'elada; asuda'
isuri ellää 'elada; hakkama saada; asuda'
Aunuse karjala eliä 'elada; olla, asuda'
lüüdi eľädä 'elada; asuda'
vepsa eľädä 'elada; olla'
saami eallit 'elada; jaksata, suuta, hakkama saada; käia'
mari ilaš 'elama; olema, asuma'
udmurdi uli̮ni̮ 'elama, olema'
komi ovni̮ 'elama, olema'
? handi jiləp 'uus, värske (liha, kala, lumi)'
? mansi jalt- 'paranema, kosutust saama'
ungari él 'elama'
neenetsi jiľe- 'elama'
eenetsi ďiri-, ďire- 'elama'
nganassaani ńile- 'elama'
sölkupi ela- 'elama'
kamassi ďili, ďž́ili 'elav, elus'
Uurali tüvi. elev on kesksõna elav variant, mille eeskujuks on olnud ev-lõpulised omadussõnad, nt ülev, tugev, valev. Vt ka erev.

kaap : kaabu : kaapu '(meeste) pehme kübar'
◊ kaabu
← vanarootsi kāpa 'kapuuts; kapuutsiga keep'
kaabu on omastavast käändest kujunenud uus nimetavavorm.

kahju : kahju : kahju ~ kahjut 'aineline kaotus; häda, viga; rahulolematus, kurbus; kaastunne'
○ lõunaeesti kaih
◊ kahetsema, kahi3
● liivi ka’i 'kahju, kaotus; (tule-, laeva)õnnetus'
vadja kaiho 'kahju, kaotus; kahjustus; kadu, häving'
soome kaiho 'igatsus; kurvameelsus'; mrd 'kaeve, kaebamine; soov, vajadus; mure, hirm, kibestus; kadedus'
isuri kaiho 'kaeve, kaebamine; tahtmine, iha; kahju, kaotus, õnnetus'
karjala kaiho 'vaene, vaeseke; mure'
Läänemeresoome tüvi. kahi3 on algsem nimetava käände vorm, kahju on omastavast käändest tekkinud uus nimetavavorm. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud soome mrd kahju 'kahju, vale, pettus'. Vt ka kae.

kali1 : kalja : kalja 'linnaste, jahu v leiva leotisest pärmi toimel kääritatud jook'
● liivi kaļļõ (osastav) 'kali'
soome kalja 'kali; (lahja) õlu'
Aunuse karjala kalju, kaľďu 'õlu [?]'
karjala kalja 'lahja õlu'
On oletatud, et indoeuroopa (eelbaltislaavi) laen, ← indoeuroopa *h₂al-ew-yo-, mille vaste on vene mrd oluj 'õlu'. Teisalt on arvatud, et (kaud)laen mõnest semi keelest, ← semi *ḥalíju 'magus', mille vaste on süüria ḥaljā 'uus vein, poolkäärinud vein'.

kee1 : kee : keed 'lülidest koosnev v niidile lükitud helmestest kaelaehe'
○ keed, kei
← alamsaksa kede, kedene 'kett'
Laenu muganemisel on sõnakuju keed (mis esineb veel murretes) ekslikult tõlgendatud mitmuse vormina ning moodustatud sellest uus ainsuse vorm kee. Hiljem on laenatud tüve saksa vaste, kett. Vt ka kee2.

kee2 : kee : keed 'köie keere, säie'
Tõenäoliselt tüve kesi variant, mitmuse nimetava vormist keed moodustatud uus ainsuse nimetava vorm. Murretes tähendab kesi ka 'köie keere'. Uue nimetavavormi tekkele on võinud kaasa aidata rahvaetümoloogiline seostamine sõnaga kee1.

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

kihk : kihu : kihku 'mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha; hoog, vahk'
◊ kihu2, kihutama
● vadja tšihkua 'sügelda, kihelda'
soome kiihko 'kirg, iha; ägedus; ind, agarus; ärritus, erutus', mrd kihko 'soov, himu, kirg'
isuri kiihoittaa, kiihuttaa 'ära ajada, minema kihutada'
karjala kiihku 'ind, iha'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt kahk. kihu2 on omastavast käändest kujunenud uus nimetavavorm.

kõver : kõvera : kõverat 'mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms omav'
◊ kõurik, kõõrdi
● liivi kõ’urõ 'kõver'
vadja kovera 'kõver'
soome kovera 'õõnes, õõnestatud; nõgus'
isuri kovveera 'kõver'
Aunuse karjala kover 'kõver'
lüüdi koverduda 'sügavalt kummarduda'; koverdazetta 'küüru tõmbuda, kummarduda'
vepsa kover 'kõver'
? mokša kovardams 'kokku keerama, rullima, rulli keerama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Tuletises kõõrdi on v vokaalide vahelt kadunud, < kõverdi. kõurik on murdevariandist kõur 'suur puujändrik' kirjakeeles 1960. aastatel moodustatud tuletis, millele on antud uus tähendus 'raskesti kasvatatav laps'.

meie : meie : meid (mitmuse 1. isiku asesõna)
◊ me
● liivi meg 'meie'
vadja möö 'meie'
soome me 'meie'
isuri möö 'meie'
Aunuse karjala müö 'meie'
lüüdi müö 'meie'
vepsa mii̯ 'meie'
saami mii 'meie'
ersa miń 'meie'
mokša miń 'meie'
mari me 'meie'
udmurdi mi 'meie'
komi mi 'meie'
handi muŋ 'meie (mitm)', min 'meie (kaks)'
mansi mēn 'meie (kaks)'
ungari mi 'meie'
neenetsi mańaʔ 'meie (mitm)', mańi’ 'meie (kaks)'
nganassaani mi̮ŋ 'meie (mitm)', mī 'meie (kaks)'
sölkupi me, mē 'meie'
kamassi miʔ 'meie (mitm)', mište 'meie (kaks)'
matori menďa, mende 'meie'
Uurali tüvi. Vastetes on palju muutusi, mis ei ole reeglipärased, kuid mis on lühikestes ja sagedastes asesõnades tavapärased. Paljudes keeltes võib mitmusliku asesõna tüvega olla segunenud kunagise duaali ehk kaksuse tüvi, mida tänapäeval neis keeltes ei ole. me on algsem sõnakuju, meie on uus nimetava käände vorm, mis lähtub mitmuse omastavast *meiδen.

ruhi : ruhe : ruht ~ ruhte 'puutüvest õõnestatud künataoline paat'; mrd 'puutüvest õõnestatud piklik majapidamisnõu, küna, mold'
○ lõunaeesti ruuh
◊ ruhe
← alggermaani *þrūχ-
vanaislandi þró 'õõnestatud palk, renn'
vanarootsi þrō liitsõnas sten-þrō 'kivikirst'
● vadja rohi, ruhi liitsõnades rohipuu, ruhipuu 'kirst, puusärk'
soome ruuhi 'ruhe (paat); küna, mold; renn'
isuri ruuhi 'ruhe (paat)'
Aunuse karjala ruuhi 'kirst, puusärk'
lüüdi ruuhi 'kirst, puusärk'
vepsa ruu̯hď 'ruhe (paat)'
ruhe on tüve rööpkuju, omastavavormi põhjal moodustatud uus nimetava käände vorm.

teie : teie : teid (mitmuse 2. isiku asesõna)
◊ te
● liivi teg, tēg 'teie'
vadja töö 'teie'
soome te 'teie'
isuri töö 'teie'
Aunuse karjala tüö 'teie'
lüüdi ťüö, tüö 'teie'
vepsa ťii̯ 'teie'
saami dii 'teie (3 või enam)'
ersa tiń 'teie'
mokša ťiń 'teie'
mari te 'teie'
udmurdi ti 'teie'
komi ti 'teie'
ungari ti 'teie'
nganassaani tēŋ 'teie'
sölkupi tē 'teie'
kamassi šiʔ 'teie'
matori tendä 'teie'
Uurali tüvi. te on algsem sõnakuju, teie on uus nimetava käände vorm, mis lähtub mitmuse omastavast *teiδen.

titt : tite : titte 'väike laps, imik; nukk v miski seda meenutav'
? ← alamsaksa titte 'nisa; naiserind, rinnanibu'
? ← rootsi mrd titt 'rinnanibu; nisa'
On ka arvatud, et tüve tita variant, uus nimetavavorm, mis on moodustatud tita tõlgendamisel omastava käände vormina ja mida on hiljem hakatud käänama teise tüvevokaaliga. Veel on oletatud, et võib olla vanemast murdekeelest registreeritud sõna tütt 'väike laps; pisiasi' variant, selles sõnas on sama tüvi mis tütar. Laenatud on ka alamsaksa või rootsi tüve teine variant, tiss. Eesti keelest on laenatud eestirootsi titt 'imik; nukk', titte 'väikelaps'.

tävi- 'täispuhutav v -pumbatav, gaasi v vedelikku täis lastav'
● liivi tä’u(v), tä’ugõz 'kops'
vadja tävü 'kops'
soome mrd tävy, täy, täty 'kops'
vepsa ťävu 'kops'
ersa ťeveľav 'kops'
mokša ťevlav 'kops'
udmurdi ti̮ 'kops'
komi ti̮ 'kops'
neenetsi ťiwakᵊ 'kops'
eenetsi čiji 'kops'
nganassaani čeińďe 'kops'
sölkupi tǖ 'kops'
kamassi tu 'kops'
matori tüh [?] 'kops'
Uurali tüvi. Tüvi esineb murretes vanas tähenduses 'kops' kujul täü, tähi, tähü. Kirjakeeles on tüvi 1970. aastatel kasutusele võetud taastatud põhjaeestipärasel kujul (mida murretest registreeritud ei ole) ning sellele on antud uus tähendus.

uhi- liitsõnas uhiuus 'täiesti uus, tuliuus'
Tüve uus reeglipäratu variant, mis on moodustatud tähenduse rõhutamiseks. Analoogiliselt on kujunenud vadja upi- liitsõnas upiuusi 'uhiuus', isuri uboi 'uhi-', soome upi-, upo-, uppo- 'uhi-', Aunuse karjala uboi- liitsõnas uboiuuzi 'uhiuus' ning murretes udu- liitsõnas udu-uus, samuti võhi- liitsõnas võhivõõras.

uudis : uudise : uudist 'tähelepanuväärne teave äsja toimunu kohta' uus

uus : uue : uut 'hiljaaegu valminud, loodud v omandatud'
◊ uudis
● liivi ūž 'uus'
vadja uusi 'uus; toores, värske; uudismaa'
soome uusi 'uus; värske'
isuri uus 'uus'
Aunuse karjala uuzi 'uus'
lüüdi uuž 'uus'
vepsa uź 'uus; järgmine; toores'
saami ođas 'uus; terve (puu kohta); lopsakas'
ersa od 'uus; noor'
mokša od 'uus; noor'
mari u 'uus; värske'
udmurdi vi̮ľ 'uus'
komi vi̮ľ 'uus; värske'
ungari új 'uus'
Soome-ugri tüvi.

vapper : vapra : vaprat 'julge, vahva'
● soome vauras 'jõukas, rikas'
karjala vauras 'suur, kogukas; jõukas'
Läänemeresoome tüvi. Soome ja karjala sõna täpne häälikuline vaste on Võru murde vabrass 'tragi, virk'. vapper on omastavavormist teiste sõnade analoogial moodustatud uus nimetavavorm. Eesti keelest võib olla laenatud soome mrd vappara 'jässakas, turske'.

vastne : vastse : vastset 'uus; hulkrakse looma arengujärk' vast

vilets : viletsa : viletsat 'kehv, nigel; napp, kesine'
● soome viheliäinen 'vilets, armetu, sant; kehv'
On arvatud, et tuletis tüvest viha. Teisalt on peetud germaani laenuks, ← alggermaani *wiþelia-, mille vasted on vanainglise wīdl 'kõnts, mustus' ja vanaülemsaksa withillo 'kahesooline; ebaloomulik'. Algselt on sõna olnud ne-liiteline, niisugune sõnakuju viline on murretes ka säilinud, selle võimalikust murdelisest omastavavormist *vilitse on saadud uus nimetavavorm.