[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

karge : karge : karget 'karastav, värskendavalt mõjuv; puhas, selge; karm, range; värske, närtsimata; kõva'; mrd 'kibe, kange'
◊ karastama
● vadja karkõa 'kibe, mõru'
soome karkea 'kare, krobeline; jäme (koostiselt); hõre; umbkaudne; tahumatu, rohmakas; labane, nilbe'; mrd 'kibe, mõru'
isuri karkia 'kibe, kange; kare, krobeline'
Aunuse karjala kargei 'kibe, mõru, kange; murettegev, raske, valus; jäme, solvav'
lüüdi karged 'kibe, mõru'
vepsa karged 'kibe, mõru'
Tõenäoliselt tüve kare1 variant. Teisalt on arvatud, et tüve läänemeresoome vasted on soome karu 'viljatu; lahja; tühi; kehv', Aunuse karjala karu 'nõrk, vilets; kurat' ja lüüdi karu 'halb, vilets; haige; kurat', see tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *karō, mille vaste on gooti kara 'mure, vaev'. Mõlemal juhul võib tähenduses 'kibe, mõru, kange' olla tegemist eri päritolu homonüümiga. Veel on tüve peetud läänemeresoome-permi tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi gi̮reź, greź 'pooltoores (nt kartul)' ja komi gi̮ri̮ś 'jäme, suur'. karastama on läänemeresoome tuletis. Vt ka karask.

kõle : kõleda : kõledat 'teravalt, läbitungivalt vinge; troostitult, ebameeldivalt lage, tühi' kole

kõlu : kõlu : kõlu 'väljatuulatav tühi tera'
← alggermaani *skalō
saksa Schale 'koor; kest'
rootsi skal 'koor; (vilja)kest; teokarp'
● soome kale 'väikesed, kerged ja kõvad terad; kõlgas; lible'
karjala kale (hrl mitm) 'väikesed, kerged ja kõvad terad; aganad'
Murretes esineb ka algsema esisilbi vokaaliga tüvevariant kale 'kae'. Karjala vaste võib olla soome laen.

lage : lageda : lagedat 'avar; tühi, paljas'
← algskandinaavia *lāǥija-
vanaislandi lægi 'randumiskoht, ankruplats'
vanarootsi læ̅ghe 'randumiskoht, ankruplats'
← alggermaani *flakja-z
vanaislandi fleki 'võrest ja plankudest rinnatis, varikatus; punutud katusealune, laudadest sild'
● liivi la’gdõ 'puudeta, tühi, avar; lagendik'
vadja lakõa 'sile, tasane; lage; avar'
soome lakea 'lage, avar; tasane, lame'
isuri lakkiia 'tasane; sile'
Aunuse karjala lagei 'tasane; lage koht, tasandik'
lüüdi laged 'lage'
vepsa laged 'lage'
Sama skandinaavia või germaani tüvi on laenatud sõnas lai. Vt ka laastama.

lahti 'avatud seisundis(se); vaba(ks), tühi v tühjaks; laiali, kohevil(e)'
● vadja lahti 'lahti, ammuli'
isuri lahti 'lahti, avatud'
Võib olla sama tüvi mis lahk. Vadja vaste võib olla eesti keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud soome mrd lahti 'lahti, avatud'.

lahvandus : lahvanduse : lahvandust 'jääta koht jäätunud veekogul'
? ← alggermaani *lausa-z
vanaislandi lauss 'lahtine, mitte kindel, vaba, lõtv; nõrk; kerge (uni)'
vanarootsi lȫs 'lahtine, mitte kindel, vaba, lõtv'
gooti laus 'lahti, tühi'
● soome lauha 'pehme, mahe; tasane'
Aunuse karjala lauhtuo 'nõrgeneda, pehmendada, vaibuda; üle minna, järele anda (valu kohta); rahuneda'
lüüdi lauhtuda 'leppida; pehmeneda (ilma kohta)'
vepsa lauhtuda 'niiskuda; tahkuda; rahustada, vaigistada'
Germaani laen on häälikuliselt kaheldav. Sama germaani tüvi on laenatud sõnas lausa.

lausa 'otse, suisa, päris, täiesti; avameelselt, otsekoheselt'
← alggermaani *lausa-z
vanaislandi lauss 'lõtv, mitte tugev, vaba, lahtine'
vanarootsi lȫs 'lõtv, mitte tugev, vaba, lahtine'
gooti laus 'lahti, tühi'
● soome mrd lausas 'pehme (puu); mahe, leebe (loom, inimene, ilm)'
isuri lausa 'lõtv (lõng)'
karjala lausa 'pidev, katkematu (sadu); tasane; tõsine'
Sama germaani tüvi võib olla laenatud sõnas lahvandus. Vt ka lausk.

lora : lora : lora 'tühi jutt, loba'
◊ lorisema, lorris, loru, lõrisema, lõrrama
● liivi lorīkšõ 'välja voolata; lobiseda'
vadja lorisa 'lobiseda'
soome lorista 'soriseda, loriseda; vuliseda, suliseda'
isuri loru 'lobiseja'
karjala lorissa 'soriseda, loriseda; vuliseda, suliseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades larisema, lira, lurisema, lärisema, lörisema, jorisema, korisema, norisema, sorama, torisema, lobama. Eesti keelest on laenatud liivi lorā 'hoopleja, kiidukukk'; lorū 'loba', eestirootsi låra 'rumal jutt', läti mrd lorāt, lorizāt 'lorama, lorisema' ja baltisaksa lorren 'lobisema, latrama'.

paljas : palja : paljast 'katmata; varanduseta, vaene; pelk, puhas'
? ← alggermaani *failjaz
saksa feil 'müügil olev'; kõnek 'paljastatud'
● liivi pōļaz 'paljas'
vadja paľľas 'paljas, katmata; paljas, ilma milletagi'
soome paljas 'paljas, katmata; puhas, pelk'
isuri paljas 'paljas; lehtedeta, raagus'
Aunuse karjala paľľas 'paljas, alasti; vaene; pelk, puhas'
lüüdi paľľaz 'paljas; lumeta (jää)'
vepsa paľľaz 'paljas; tühi'
? Lule saami puoljok, puol´jat 'paljas, metsata'
Germaani päritolu on ebakindel tähenduse tõttu, see eeldaks tähenduse arengut 'müüa olev' > 'paljastatud' > 'paljas'.

plank2 : plangi : planki kõnek 'rahatu, vaene, paljas'
← saksa blank 'paljas, tühi, lage; puhas, ilmne'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi bḷank(or) 'rahatu'.

puhas : puhta : puhast 'määrdumata, mustuseta; aus, siiras, õige; veatu, laitmatu; lisanditeta; täielik, ehtne'
◊ puha
← indoeuroopa *puHtos
vanaindia pūtáḥ 'puhas, puhastatud'
● liivi pū’dõz 'puhas, selge'
vadja puhas 'puhas; lage, tühi; ehtne'
soome puhdas 'puhas; laitmatu, veatu; ehtne; selge, pelk'
isuri puhas 'puhas'
Aunuse karjala puhtas 'puhas; ehtne; laitmatu'
lüüdi puhtaz 'puhas'
vepsa puhtaz 'puhas; lisanditeta; söödav, söögi-'
Sama indoeuroopa tüve vaste võib olla hiljem laenatud sõnas puhtima.

pula : pula : pula kõnek 'tühi loba'
● liivi buļīkšõ 'kihiseda, mulinal keeda'
vadja bulisa 'vuliseda, suliseda, muliseda'
soome pulista 'pomiseda; mulksuda, muliseda, vuliseda', pulata 'pladistada; laterdada'
isuri pulissa 'suliseda'
Aunuse karjala buľahuttua 'plärtsatada, sulpsatada'
vepsa buľahtada 'loksutada, mulksatada, sulpsatada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas pull2. Lähedane tüvi on nt sõnades mulisema, vulisema, pulbitsema.

puustus : puustuse : puustust 'tühi, harimata maa, kõnnumaa; vaene- ja ligaloga-olek v -olija'; mrd 'üksiktalu; ostetud talukoht, mõis endisel Venemaal'
← vene pústoš’ 'tühi, harimata maa'

rõngas : rõnga : rõngast 'ringi kujuga ese v kujund, mis on keskelt tühi'
○ kirderanniku rengas
← alggermaani *χrenga-z
vanaislandi hringr 'rõngas, ring; mõõk; madu; laev'
rootsi ring 'rõngas, võru; ring; sõrmus'
saksa Ring 'rõngas, võru; ring; sõrmus'
● vadja rõngas 'rõngas; keti lüli; kõrvarõngas'
soome rengas 'rõngas, võru; keti lüli; rattakumm, rehv'
isuri rengas 'rõngas, võru'
Aunuse karjala rengas 'rõngas, võru'
lüüdi rengas 'võru'
vepsa renkheińe 'sõrmus'
Hiljem on laenatud tüve alamsaksa või saksa vaste, ring. Eesti keelest võib olla laenatud läti mrd rengas 'nöörist või puust sidemed adrahõlmade kinnitamiseks'.

tähk : täha : tähka 'viljapea; kobarõisik, milles raotud õied kinnituvad tihedalt peateljele, pea'
● vadja tähtši 'viljapea'
soome tähkä 'viljapea; teatud kobarõisik'
isuri tähkä 'tühi viljapea'
Aunuse karjala tähkü 'viljapea; piitsapiu punutud ots'
lüüdi ťähk 'viljapea; piitsapiu punutud ots'
vepsa ťähk 'viljapea; hekslid'
On oletatud, et võib olla tüve tahk variant. Kuna tüvi on murretes levinud Kirde-Eesti kihelkondades, siis on mõnikord peetud soome keelest laenatuks. Teatud tüüpi kobarõisiku tähendus on sõnale antud kirjakeeles.

tühi : tühja : tühja 'mitte millegagi täidetud, mitte midagi sisaldav, selline, kust miski puudub; asjatu, mõttetu, ilmaaegne, tähtsusetu, ebaoluline; vanapagan; vaesus, puudus'
○ kirderanniku tühjä
← balti
leedu tuščias 'mitte millegagi täidetud; asjatu, viljatu'
läti tukšs 'mitte millegagi täidetud; asjatu, kasutu, tühine'
● liivi tijā 'mitte millegagi täidetud; asjatu, mõttetu'
vadja tühjä 'mitte millegagi täidetud; asjatu, mõttetu; tühine, tähtsusetu'
soome tyhjä 'mitte millegagi täidetud; asjatu, mõttetu; tühine, tähtsusetu'; mrd 'olend, kummitus'
isuri tühjä 'mitte millegagi täidetud; asjatu, mõttetu; vaene'
Aunuse karjala tühjü 'mitte millegagi täidetud; asjatu, mõttetu; tühine, vilets; vaene; nõrk'
lüüdi ťühď, tühď 'mitte millegagi täidetud; asjatu, mõttetu; tühine, tähtsusetu; vale'
vepsa ťühj 'mitte millegagi täidetud; halb, vilets; nõrk; vale, loba'

õnn : õnne : õnne 'rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga'
● liivi vȯņ 'õnn'
vadja õnni 'õnn; saatus'
soome onni 'õnn; rõõm; vedamine'
Aunuse karjala onni 'õnn, vedamine'
vepsa onetoi 'õnnetu'
saami vuodna 'õnn, vedamine'
On arvatud, et tüve õõs tähenduslikult eristunud variant. Tähendusareng on olnud ’tühi koht’ › ’olukord’ › ’saatus, hea õnn’. On ka oletatud, et vana laen, ← eelgermaani *wn̥(H)-, mille vasted on nt vanaülemsaksa wunna, wunnia 'rõõm, nauding; õnn, õndsus' ja vanainglise wynn 'rõõm, nauding; õnn, õndsus'.

õõs : õõne : õõnt 'tühemik'
◊ õnnal, õnnar
● vadja õõsi 'õõs; õõnes'
soome onsi, ontto 'õõnes, tühi; õõnestatud; kume, õõnes, kõlatu'
isuri ons 'õõnes, tühi'
Aunuse karjala onzi, ondo 'õõnes, tühi; õõnsus'
lüüdi ondž 'õõs, õõnsus'
vepsa onź, onduź 'õõs, õõnsus'
saami vuovda 'rinna- ja kõhuõõs'
? ersa undo 'õõs, õõnsus'
? mokša unda 'õõs, õõnsus'
? udmurdi udur 'mesilastaru lennuava'
? idahandi ont 'sisemus, kõhuõõs'
? mansi ōntər 'kõhuõõs; emakas'
? ungari odú 'õõs, õõnsus; koobas'
Läänemeresoome-saami või koguni soome-ugri tüvi. Esitatud vastete asemel võivad kaugemate sugulaskeelte vasted olla saami vuovda 'puuõõs' ja handi ǫŋǝt 'puuõõs'. Kaks erinevat soome-ugri tüve võivad läänemeresoome keeltes olla kokku sulanud. Eesti keelest on laenatud liivi ȭn 'õõnes'. õnnal ja õnnar on vanad tuletised, mille aluseks on algsem tüvekuju *onte- : *onδe-. Vt ka õnn.