[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aabits : aabitsa : aabitsat 'raamat kirjaoskuse algete omandamiseks'
○ aabats, aavits
← saksa Abc 'tähestik; algteadmised'

aituma : aituma : aituma (tänusõna, tänamissõna)
◊ aitäh, aitüma
Kuluvorm sõnaühendist aita jumal. aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühenenud variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: aita > aitah > aitäh. Samalaadsed on ka vene spasíbo 'aitäh', mis on sõnaühendist spasi bog 'päästa, jumal', ja läti paldies 'aitäh', mis on lühenenud sõnaühendist palīdz dievs 'aita, jumal'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lastek aiti, aitä 'aitäh' ning võib-olla ka liivi aītu·māl, aītjumāl 'aitäh; aita, jumal' ja vähemalt osaliselt soome lastek aatti, aitti 'aitäh'.

alev : alevi : alevit 'linnast väiksem linnaline asula'
Võib olla tuletis tüvest ala. Esialgu on sõna võinud tähistada madalamal asuvat linnaosa, eeslinnad olid Eestis enamasti madalal alal.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

hubane : hubase : hubast 'mugav, õdus'
● liivi obāz, o’bbi 'hiline'
soome hupa 'kergesti kuluv; pillav, raiskav; lõbus, lustlik'; hupainen, hupaisa 'lõbus, lustlik'
isuri huba 'kehv, nõrk; kergesti kuluv'
Aunuse karjala huba 'väike; kitsas'
lüüdi huba 'väike'; hubeta 'väheneda, kahaneda'
vepsa huba 'halb, paha'; hubeta 'väheneda; kõhnuda; õheneda'
ersa čova 'õhuke; peen; peenike, sale'
mokša šuvańä 'õhuke; peen; peenike, sale'
ungari sovány 'kõhn, sale; lahja; vilets, kehv'
Soome-ugri tüvi. Vt ka huvi ja oblikas.

hüljes : hülge : hüljest 'vee-eluviisiga ümara silinderja keha ja lühikese ning tiheda karvaga imetaja (Phoca)'
? ← alggermaani *selχa-s
vanaislandi selr 'hüljes'
● liivi īlgaz (mitm ilgõd) 'hüljes'
vadja ülle (mitm ültšed) 'hüljes'
soome hylje 'hüljes'
isuri hüle 'hüljes'
karjala hüleh 'hüljes'
Teisalt on oletatud, et tuletis hülgama tüvest.

kadakas1 : kadaka : kadakat 'igihaljas okaspõõsas v -puu (Juniperus)'
● liivi kadāg 'kadakas'
vadja kataga, kataja 'kadakas'
soome kataja 'kadakas'
isuri kattaaja, kadajoin 'kadakas'
Aunuse karjala kadai, kadajaine 'kadakas'
lüüdi kadai 'kadakas'
vepsa kadag, kadaǵ 'kadakas'
? saami goahcci '(okaspuu) okas'
? mansi χūś sõnaühendis χūś ūľpa 'kõrge, jäme, oksaharudeta ja tiheda ladvaga seeder'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Saami ja mansi vaste asemel on kaugemate sugulaskeelte vasteks peetud ka komi kač liitsõnas kač-pomeľ 'kadakas'. Teisalt on oletatud, et tüvi on balti laen, ← tüvi, mille vasted on leedu kadagys 'kadakas', läti kadiķis 'kadakas' ja preisi kadegis 'kadakas', sel juhul on kaugemate sugulaskeelte sõnad teise päritoluga. Pigem on siiski balti tüvi läänemeresoome keeltest laenatud.

kahisema : kahiseda : kahisen 'vaikset kõlatut ühetoonilist heli tekitama'
● vadja kahiss 'kahiseda, sahiseda; kohiseda'
soome kahista 'kahiseda, sahiseda; käratseda, riielda'
isuri kahissa 'kahiseda'
Aunuse karjala kahišta 'kahiseda; kiidelda; tülitseda, näägutada'
lüüdi kahištuda 'kähedaks muutuda'
vepsa kahaita 'kähiseda (hääle kohta)'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kihama, kohama, kähisema, lahisema, nahisema, pahisema, sahisema. Vt ka kahanema, kahi1 ja kahu1.

kee2 : kee : keed 'köie keere, säie'
Tõenäoliselt tüve kesi variant, mitmuse nimetava vormist keed moodustatud uus ainsuse nimetava vorm. Murretes tähendab kesi ka 'köie keere'. Uue nimetavavormi tekkele on võinud kaasa aidata rahvaetümoloogiline seostamine sõnaga kee1.

kogemata 'mittekavatsetult, mittetahtlikult; juhuslikult'
● liivi ko’ktõ 'proovida; kavatseda'
soome kokea 'kogeda, läbi elada; kannatada; püüniseid järele vaadata'
Inari saami kuohađ 'kalapüügiriistu kontrollida'
? neenetsi χo- 'leidma'
? eenetsi ko- 'leidma'
? sölkupi k͔o- 'leidma; nägema'
? kamassi ku- 'nägema; valima; proovima'
Läänemeresoome-saami või koguni uurali tüvi. Sõna on leksikaliseerunud mata-vorm vanast tegusõnast, mis on säilinud saarte murdes, kus kogema tähendab 'kartma; häbenema, võõrastama'. On arvatud, et läänemeresoome-saami tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₃ok^w-, mille vaste on nt vanakreeka ópsomai (tuleviku ains 1P) 'näen (tulevikus)'. Samojeedi keelte sõnad on sel juhul teise päritoluga. Vt ka kogema.

kuusk : kuuse : kuuske 'igihaljas tiheda koonusja võraga okaspuu (Picea)'
● liivi kūzõz 'kuusk'
vadja kuusi 'kuusk'
soome kuusi 'kuusk'
isuri kuusi 'kuusk'
Aunuse karjala kuuzi 'kuusk'
lüüdi kuuž 'kuusk'
vepsa kuź 'kuusk'
saami guossa 'kuusk'
ersa kuz 'kuusk'
mokša kuz 'kuusk'
mari kož 'kuusk'
udmurdi ki̮z 'kuusk'
komi koz 'kuusk'
handi χol 'kuusk'
mansi χōwt 'kuusk'
neenetsi χadi 'kuusk'
eenetsi kaziku 'kuusk'
nganassaani koʔ 'mänd; kuusk'
sölkupi k͔ūt 'kuusk'
kamassi kod 'kuusk'
Uurali tüvi. k sõna lõpus on eesti keeles tekkinud lisahäälik, murretes esineb ka selle häälikuta variant kuus.

kähisema : kähiseda : kähisen 'kõlatu tugeva kahiseva kaasheliga häält tegema'
● soome kähistä 'kähiseda', käheä 'kähe'
Aunuse karjala kähištä 'kähiseda', kähei 'kähe'
vepsa kähišta 'kähiseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kahisema, kihama ja kohama.

kärisema : käriseda : kärisen 'katki, lahti rebenema; ebapuhast ragisevat kõla andma; tärisema, särisema; käredalt rääkima'
◊ käre, kärr
● liivi kärīkšõ 'praksuda'
vadja kärisä 'käriseda, kähiseda; ragiseda'
soome kärinä 'kärin'; käreä 'käre'
vepsa käŕed 'käre, kuri, vihane'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kirisema, lärisema, särisema, tärisema, värisema, kärts. Vt ka kära, kärkima.

lipp2 : lipu : lippu 'sümboliks olev, kindla kuju, pikkuse ja laiuse suhte, värvide ning kujunditega riidelaid; riidelaid tähisena v sümboliseerimisvahendina'
● liivi lip 'tuulelipp', ļip 'lamba saba; suka, soki kand'
vadja lippu 'lipp; tuulelipp'
soome lippu 'vimpel, viir; tuulelipp; pilet, pääse'
Aunuse karjala lippu 'sedel, kiri; kviitung'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas lappama. Eesti või liivi keelest on laenatud läti ļipa 'lühike saba'. Vt ka kadalipp, lupakas.

lodja- liitsõnas lodjapuu 'tervete v hõlmiste lehtede ja sarikjate v pöörisõisikutega lehtpõõsas v madal lehtpuu (Viburnum)'
Vanem tüvevariant võib olla murdesõnas loidap(puu). Sel juhul on tüve vasted soome loistaa 'edu saavutada, kasvada, õitseda', karjala loistoa 'hästi minna, õnnestuda, edu saavutada' ning tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *blōja-, mille vasted tütarkeeltes on nt vanainglise blōwan 'õitsema', saksa blühen 'õitsema'. lodjapuu tähendab sellisel juhul 'õispuu', Põhja-Eesti murretes ongi levinum nimetus (koer)õispuu. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis sõnas loitma.

luga : loa : luga 'niisketel aladel kasvav kitsaste v redutseerunud lehtedega rohttaim (Juncus)'
On arvatud, et tüve luda variant. Sellele võib viidata luda tähendus 'vikati võru', mis võis olla valmistatud sitkest taimevarrest, murretes tähendab luda ka 'luga'.

luituma : luituda : luitun 'esialgset (erksat) värvi v värsket välimust minetama, pleekima, koltuma'
Võib olla tuletatud luu tüvest ning esialgne tähendus on võinud olla 'kõhnuma ja seepärast kahvatuks muutuma', murretes tähendab luituma ka 'luiseks muutuma'.

mis : mille : mida (küsiv-siduv asesõna)
◊ miks, mitte, mitu
● liivi mis 'mis'
vadja mikä 'mis, kes; missugune; miski'
soome mikä 'mis; milline'
isuri migä 'mis'
Aunuse karjala mi 'mis, kes; mitu'
lüüdi mi 'mis; kui palju; kuidas'
vepsa mi 'mis'
saami mii 'mis'
ersa meźe 'mis, milline; keegi, miski'
mokša meźä 'mis, milline; keegi, miski'
mari mo 'mis, milline'
udmurdi ma 'mis'
komi mi̮j 'mis; et'
handi mŭj 'mis, milline; või'
mansi manər 'mis, milline'
ungari mi 'mis'
? neenetsi mi 'midagi söödavat; kraam'
eenetsi mīʔ 'mis'
nganassaani mā 'mis'
sölkupi mi̮ 'asi, kraam (täitesõna)'
kamassi moʔ, mo 'miks'
Uurali tüvi. Mari, udmurdi ja komi vasted eeldavad, et tüves on olnud ees- ja tagavokaalide vaheldust. Element -s lähtub asesõnatüvest see, sama element on sõnas kes. miks on vana saava käände vorm. mitu on vana tuletis. mitte võib lähtuda osastava käände vormist, millele on lisatud liiteid (< *mitäγähän). Vt ka man, misuke, millal, mäherdune, teps.

mutt4 : muti : mutti 'tiheda sametja musta karvkatte ning labidjate eesjäsemetega peamiselt maasse rajatud käikudes elav putuktoiduline loom (Talpa europaea)'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi mutt 'mutt (loom)'.

mäger : mägra : mäkra 'pikki urge kaevav jässakas lühikeste jäsemete ning pika tiheda karvkattega loom (Meles meles)'
◊ määr1
? ← alggermaani *marþra-z
vanaülemsaksa mardar 'nugis'
vanasaksi marthrīn 'nugis'
● liivi mä’ggõr- liitsõnas mä’ggõr-numm '(kohanimi', mä’gr- liitsõnas mä’gr-vadā '(kohanimi)'
soome mäyrä 'mäger'
Aunuse karjala mägrü 'mäger'
lüüdi mägr 'mäger'
vepsa mägr 'mäger'
Germaani päritolu peetakse kaheldavaks häälikulistel põhjustel. Nugis ja mäger kuuluvad siiski samasse sugukonda.

nada- liitsõnas nadahein 'sooldunud pinnasel kasvav kasteheina meenutav kõrreline püsik (Puccinellia)'
← soome nata 'aruhein (Festuca)'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpul botaanikatermini osana. Kooliõpikute jaoks loodud taimenimetus nadahein tähendas esialgu 'lamba-aruhein (Festuca ovina)', hiljem anti see nimetus taimeperekonnale Puccinellia. Soome sõna võib olla murdetüve natt 'tatt' vaste, natt2.

oht : ohu : ohtu 'olukord, kus ähvardab ebaõnn, katastroof; nende võimalus ja tõenäosus'
On arvatud, et algtähendus on olnud 'küllus' ja sellest tüvest on tuletatud ohter. Praegune tähendus võib olla kujunenud liitsõnast hädaoht, mis tähendab hädaküllust. Vt ka -ohtu, ohutama.

parisema : pariseda : parisen 'rabisevat, katkelist heli andma'; mrd 'valjusti rääkima'
● soome mrd parista 'kisada, hüüda; kaevelda'
isuri parišša 'karjuda'
karjala parissa 'täriseda, pläriseda, sumiseda, muliseda; näägutada, tänitada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades pirisema, porisema, purisema, larisema, partsima. Vt ka part.

pidama : pidada : pean 'kohustatud v sunnitud olema; sobivaks, vajalikuks osutuma; kavatsema; hoidma'
◊ peatama, pidev, pidi, pidu
● liivi pi’ddõ 'hoida, kanda; arvata'
vadja pitää 'sunnitud, kohustatud olla; kinni pidada v hoida; hoida, säilitada; tähistada, korraldada'
soome pitää 'hoida, pidada; kanda, kasutada; pidada, korraldada'
isuri pitää 'hoida; riideid kanda; pühi tähistada, pidutseda; kohelda külalisi; vaja olla, kohustatud olla'
Aunuse karjala pidiä 'hoida; kanda; kulutada, raisata'
lüüdi piďädä 'hoida, kasutada; kulutada, raisata; vaja olla; pidutseda, tähistada; sunnitud, kohustatud olla'
vepsa pidada '(kinni) hoida; säilitada; kanda; suhtuda; kulutada, raisata; vaja olla'
ersa peďams 'ühendatud olema, ühinema, kleepuma, kinni haarama, jääma'
mokša peďəms 'kinni jääma, (kinni) haarama, klammerduma'
? handi pĭt- 'sattuma, jõudma; kinni jääma; suubuma'
? mansi pat- 'sattuma; algama, hakkama; kukkuma'
Läänemeresoome-mordva või soome-ugri tüvi. pidi on da-tegevusnime vana käändevorm. Eesti keelest on laenatud eestirootsi pito 'vabaõhupidu', pido 'peoõhtu' ja baltisaksa Piddu 'pidu' (← pidu).

pikk : pika : pikka 'ruumiliselt suure ulatusega; ajaliselt kaua kestev v kestnud'
◊ pikker,pikne
● liivi pitkā 'pikk'
vadja pittšä 'pikk'
soome pitkä 'pikk'
isuri pitkä, pitki 'pikk'
Aunuse karjala pitkü 'pikk'
lüüdi piťk 'pikk'
vepsa piťk 'pikk'
handi pä̆l, păᴧ 'kõrge (puu)'
mansi palit 'pikkus; kaugus'
ungari fel, föl 'üles'
neenetsi ṕirća 'kõrge, pikk'
eenetsi pize, pizi 'kõrge'
sölkupi pirkə 'kõrge'
kamassi pшrže 'kõrge, pikk'
matori hirge 'kõrge'
Uurali tüvi. pikne tähendas esialgu hingede heidetud tulekeelt, teised rahvapärased nimetused tulenevad esivanemat tähistanud sõnadest, kõu, äike. pikker levis 19. sajandi lõpus kirjasõna kaudu ja on tekkinud tõenäoliselt trükiveast piksepalve tekstis (murdevariandi pikken asemel). Eesti keelest on laenatud eestirootsi pikko '(naljatlevalt) pikk inetu nina; kõhn siga pika kaela ja pika kärsaga'. Vt ka viker-1.

põll : põlle : põlle 'kaitseks määrdumise eest v kaunistuseks rõivaste ees kantav hrl naiste riietusese'
○ kirderanniku poll
Tüvi on tõenäoliselt sama mis läänemeresoome keeltes tuntud linataime nimetuses: vadja pellavas, pellovas 'lina', soome pellava 'lina', isuri pellovas 'lina', Aunuse karjala pelvas 'lina', lüüdi pelvaz 'lina', vepsa püuvaz 'lina'. See tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *fella-, mille vaste tütarkeeltes on nt saksa Fell 'nahk, toornahk, karusnahk'. Algselt katet, katvat nahka tähendada võinud tüvi hakkas tähistama hilisemat kehakatete materjali linast kangast ja taime, millest seda saadi. Koos linakasvatusega levis nimetus lina ja katet tähistav pella -tüvi säilis konkreetse riietuseseme nimetusena. Teisalt on arvatud, et võib olla kujunenud tuletisest *põlveline või oletatavast liitsõnast *põlvelina, põlv, lina. Eesti keelest on laenatud vadja polle 'põll', soome mrd polle 'põll', isuri polle 'põll' ja eestirootsi päll 'põll'.

püherdama : püherdada : püherdan 'pikali olles ennast sinna-tänna liigutama, ühelt küljelt teisele veeretama'
● soome pehertää 'liivas soputada; väherda, püherdada'
isuri pegerdää 'väherda, püherdada'
karjala peherteä 'väherda, püherdada, möllata; segi ajada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi.

raamat : raamatu : raamatut 'trükipoognaist koosnev terviklik väljaanne, mida katavad kaaned; köidetud paberilehed, vihik sissekannete tegemiseks vms; nimestik, register'
← vanavene gramota 'tähed, kirjutatu, dokument, kiri'
● soome raamattu 'piibel'; van kirjak 'raamat'
Vanavene sõna pärineb algselt kreeka keelest, ← vanakreeka grámmata (mitm) 'kirjatähed'.

rähklema : rähelda : rähklen 'end rahutult liigutama, rabelema; maadlema, rüselema; rahmeldama, tööd rassima'
● soome rähkiä 'rügada, rassida, vaeva näha, ponnistada'
Aunuse karjala rähkiä 'ähkida, puhkida; vaeva näha, ponnistada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt murdesõnas rehkma, rõhk.

räni : räni : räni 'looduses ühendeina esinev element, mittemetall (Si); tulekivi; puidurike, mille korral tihenenud ja kõvenenud aastarõngastega puit on muutunud kõvaks, kuid rabedaks'
← vene mrd kren’ 'tulekivi; kõver puu; kasvava puu põhjapoolne külg; tiheda, keerdus süüga puit; kreml, kesklinn'
Keemilise elemendi tähendus on sõnale antud kirjakeeles, tähendusülekanne võib olla toimunud vene keele eeskujul, vrd vene kremén’ 'ränikivi, tulekivi' ja sellest tuletatud krémnij 'räni (Si)'.

rübelema : rübelda : rübelen 'takistusega võideldes, ennast siia-sinna liigutades (vees, pehmes pinnases) liikuma; vähkrema, püherdama; siplema, nihelema; rügama; rüselema; (rahutult) siia-sinna liikuma, ringi aelema'
◊ rüblik, rüvetama
● vadja rüvetä 'supelda, kümmelda; ujuda'
soome rypeä 'väherda, püherdada; soputada (lindude kohta)'
isuri rüveťťüä 'määrduda'
Aunuse karjala rübie 'soputada (lindude kohta), püherdada; roomata, käpuli käia'
lüüdi rübödä 'soputada (lindude kohta)'
Läänemeresoome tüvi. Sõna tähendust on ilmselt osaliselt mõjutanud rabelema, rabama. Vt ka püretama, rübima, rüve.