[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aam : aami : aami 'suur vaat; endisaegne vedelikumõõt'
← alamsaksa am(e) 'veini, harvem õlle mõõt'

ai : aia : aia 'seeliku (v särgi) äärispael'
← alggermaani *aǥjā
vanaislandi egg 'tera, teravik'
vanarootsi æg 'tera, teravik; kaugeim äär, serv'
vanaülemsaksa ekka 'tipp, ots; mõõga tera'
● liivi aigā 'kallas; äär; paikkond; külg'
soome mrd aaja 'suur, lai; suur ala'
Aunuse karjala agju 'serv, ots, piir'
lüüdi agď '(nööri, küla, põllu vms) ots; lõpp'
vepsa aǵj 'ots; tükk; lõpp'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi ai, aina, nai 'seeliku allääres olev punutud pael, tikitud kant'.

anum : anuma : anumat 'nõu, riist millegi hoidmiseks'
● ? soome amme 'vann; tünn'; mrd 'kopsik, kapp'
? isuri ammi 'suur puust veenõu'
? karjala ammeh 'vann'
Ühendamine teiste läänemeresoome vastetega eeldab, et eesti sõnas on häälikud kohad vahetanud, < *am(m)un, *am(m)on. Sel juhul tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas ammutama.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

haigur : haigru : haigrut 'veelembene pika kaela ja terava nokaga suur lind (Ardea)'
← alggermaani *χaigraz
rootsi häger 'haigur'
taani hejre 'haigur'
vanaülemsaksa heigaro 'haigur'
● soome haikara 'toonekurg'
karjala haikari 'toonekurg'

hani : hane : hane 'suur pikakaelaline veelind (Anser)'
← balti
leedu žąsis 'hani'
läti zoss 'hani'
preisi sansy 'hani'
● vadja anõ 'hani'
soome hanhi 'hani'
isuri hanhi 'hani'
Aunuse karjala hanhi 'metshani'
lüüdi hanh 'hani'
vepsa hanh́ 'hani'

hari : harja : harja 'puhastamiseks, pühkimiseks, sugemiseks vms kasutatav ese; millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa'
◊ harima, harjus, harjusk
← balti
leedu šerys 'sea harjas'
läti sars (hrl mitm sari) 'sea harjas'
● liivi ōŗa 'liivane madalik meres; harjamisvahend; linahari; katusehari'
vadja arja 'hari, tipp; (kuke)hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim; harjamisvahend; linahari'; arjas 'harjas'
soome harja 'harjamisvahend; tipp; seljak; katusehari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'; harjus 'harjus'
isuri harja 'harjamisvahend; (kuke)hari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'
Aunuse karjala harja, harjas '(hobuselaka)karv; (mitm) hobuselakk'; harjus 'harjus'
lüüdi haŕď '(lina)hari; tipp; katusehari; (hobuse) lakk'; harďuz 'harjus'
vepsa haŕj '(lina)hari; (kuke)hari'; haŕǵos 'harjus'
Kalanimetus harjus on läänemeresoome tuletis, kalal on suur harja meenutav seljauim. Vt ka harjuma.

haug : haugi : haugi 'suur mage- ja riimvete tugeva pea ja pika sihvaka kehaga röövkala (Esox lucius)'
◊ havi
● liivi aig 'haug'
vadja autši 'haug'
soome hauki 'haug'
isuri haugi 'haug'
Aunuse karjala haugi 'haug'
lüüdi haug(i) 'haug'
vepsa hauǵ 'haug'
Läänemeresoome tüvi. On peetud ka algslaavi laenuks, ← algslaavi *ščauka 'haug', mille vaste on vene ščúka 'haug'. havi on nõrga astme üldistumisel tekkinud tüvevariant.

hiigel- 'väga suur, tohutu' hiis

hila : hila : hila mrd 'võrgu ankrukivi'
← rootsi mrd ila 'suur võrgukivi; puutükk pikkuse ja laiuse suhtega 10 : 1'
Sõnaalguline h on eesti keeles tekkinud lisahäälik.

hind : hinna : hinda 'kauba väärtuse rahaline väljendus'
◊ hinne
● liivi īnda 'rikkus' väljendis vana īnda 'vana rikkus'; īnda 'hind'
vadja inta 'hind; tasu, palk'
soome hinta 'hind'
isuri hinda 'hind'
Aunuse karjala hindu 'hind'
lüüdi hind(e͔) 'hind; palk'
ersa čonda, čando 'pruudi lunaraha'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Liivi vaste tähendust 'hind' on mõjutanud eesti keel. On peetud ka balti laenuks, ← tüvi, mille vaste on leedu šimtas 'sada; väga palju, suur hulk'.

hulk : hulga : hulka 'kogus, arv, määr; suur kogus'
← alggermaani *fulka
rootsi folk 'rahvas; rahvus; inimesed'
saksa Volk 'rahvas; parv, pere'
● soome mrd hulkka 'inimesed, jõuk'

hunt : hundi : hunti 'koerasarnane kiskja (Canis lupus)'
← alamsaksa hunt 'koer'
Sõna on peetud ka vanemaks, germaani laenuks, ← alggermaani *χunda-; vasted läänemeresoome keeltes oleksid ka liivi uņţ 'hunt' ja soome mrd huntti 'hunt; suur koer'. Tüvi tõrjus välja varasema samatähendusliku tüve susi. Eesti keelest on laenatud vadja huntti 'hunt; nurjatu, õel inimene' ja isuri huntti 'hunt'.

hurt : hurda : hurta 'pika kitsa pea, saleda kere ja kõrgete jalgadega jahikoer'
← vanavene hŭrtŭ 'hurt'
● liivi ūrtta liitsõnas ūrtta-pi’ņ 'hurt'
soome hurtta, hurtti 'ajukoer; suur koer; hunt'
Aunuse karjala hurtu 'metsloom, metsaline'
karjala hurtta 'suur paksukarvaline koer'
On ka oletatud, et noorem laen, ← vene hort 'hurt'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi hott 'hurt' .

jaala : jaala : jaalat 'väike rannapurjekas; pooltekiga v tekita purjepaat'
◊ jaal
← soome jaala 'suur avatud purjepaat'
← rootsi jala 'tekiga purjepaat'

jaana- liitsõnas jaanalind 'suur lennuvõimetu Aafrika ja varem ka Lähis-Ida lind (Struthio camelus)'
← heebrea baṯh ha-ja’ana 'jaanalind'
Laenatud kirjakeelde 18. sajandil.

jurakas : juraka : jurakat 'suur ja jäme (ning raske)'
Häälikuliselt ajendatud tüvi.

jõhker : jõhkra : jõhkrat 'toores, toorelt kuri, jäme, häbematu, hoolimatu'; mrd 'suur, mürakas'
● ? soome mrd juhkura 'aeglane ja kohmakas; kamakas'
Võib olla läänemeresoome tüvi.

kahvel1 : kahvli : kahvlit 'kahe- kuni neljaharuline riist toidu söömiseks; teatud kahe haruga detail'
○ kahver
← alamsaksa gaffele 'suur puust või rauast hark'
Tõenäoliselt veidi hiljem võib samast allikast olla laenatud kahvel2.

kahvel2 : kahvli : kahvlit 'kahvelpurje ülaäärt hoidev (kaheharuline) puu'
← alamsaksa gaffele 'suur puust või rauast hark; purjekahvel'
← saksa Gaffel 'purjekahvel'
← rootsi gaffel 'kahvel (söömiseks); hark, hang; ahing; purjekahvel'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, merendustermin on alamsaksa ja hollandi keelest (hollandi gaffel 'kaheharuline hark; purjekahvel') levinud paljudesse keeltesse. Kahvelpurjed tulid kasutusele 17. sajandil, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen. Varem on samast alamsaksa allikast laenatud kahvel1.

kaljas : kaljase : kaljast 'kahemastiline kahvelkuunar'
← hollandi galjas 'kaljas'
← saksa Galeasse, van Galeas, Gallias 'kaljas'
← rootsi galeas 'kaljas'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Paljudes keeltes levinud merendustermin pärineb algselt itaalia keelest, ← itaalia galeazza 'suur galeer'. Tõenäoliselt oli sõna kasutusel ka alamsaksa keeles, kuid selle kohta kindlad andmed puuduvad. Kaljased hakkasid levima uusajal, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen.

kalkun : kalkuni : kalkunit 'sulgedeta ning käsnalise punaka kaela ja peaga suur kodulind'
← alamsaksa kalkūn 'kalkun'
← baltisaksa Kalkun 'kalkun'
Alamsaksa või baltisaksa laenuallikas on kujunenud sõnaühendist kalkūnsche höner 'Kalkuta kuked'. Sellise nimetuse andsid Ameerikast pärit linnule maadeavastajad, kes esialgu uskusid, et nad on jõudnud Indiasse. Eesti keelest on laenatud vadja kalkkuni 'kalkun'.

kapp1 : kapa : kappa 'puunõu ühe pikema küljelauaga, kust kinni hoida; endisaegne mahumõõt'; mrd 'teatud pinnamõõdu ühik'
○ kirderanniku kappa
← alggermaani *skapa-
vanasaksi skap 'anum, nõu'
saksa mrd Schaff 'ammutamisnõu; toober; vilja-astja'
● vadja kappa 'kapp, kibu; mahumõõt'
soome kappa 'kapp, kibu; mahumõõt'; van 'teatud pinnamõõt'
isuri kappa 'mahumõõt; väike lohk; suur viljavihkude kuhi rehes'
Aunuse karjala kappu 'mahumõõt; haavapuust ümmargune kaaneta vakk'
lüüdi kappe͔ 'mahumõõt'
Eesti keelest on laenatud baltisaksa Kap 'ühe pikema küljelauaga puunõu' ning eestirootsi kapp 'ühe pikema küljelauaga puunõu'.

karge : karge : karget 'karastav, värskendavalt mõjuv; puhas, selge; karm, range; värske, närtsimata; kõva'; mrd 'kibe, kange'
◊ karastama
● vadja karkõa 'kibe, mõru'
soome karkea 'kare, krobeline; jäme (koostiselt); hõre; umbkaudne; tahumatu, rohmakas; labane, nilbe'; mrd 'kibe, mõru'
isuri karkia 'kibe, kange; kare, krobeline'
Aunuse karjala kargei 'kibe, mõru, kange; murettegev, raske, valus; jäme, solvav'
lüüdi karged 'kibe, mõru'
vepsa karged 'kibe, mõru'
Tõenäoliselt tüve kare1 variant. Teisalt on arvatud, et tüve läänemeresoome vasted on soome karu 'viljatu; lahja; tühi; kehv', Aunuse karjala karu 'nõrk, vilets; kurat' ja lüüdi karu 'halb, vilets; haige; kurat', see tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *karō, mille vaste on gooti kara 'mure, vaev'. Mõlemal juhul võib tähenduses 'kibe, mõru, kange' olla tegemist eri päritolu homonüümiga. Veel on tüve peetud läänemeresoome-permi tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi gi̮reź, greź 'pooltoores (nt kartul)' ja komi gi̮ri̮ś 'jäme, suur'. karastama on läänemeresoome tuletis. Vt ka karask.

kari3 : karja : karja 'majandi üheliigilised põllumajandusloomad; koos peetavate põllumajandusloomade rühm; koos elavate metsloomade rühm; ebamäärane hulk, salk'
○ kirderanniku karja
← alggermaani *χarja-z
vanaislandi herr 'suur hulk, rahvahulk, rahvas'
saksa Heer 'sõjavägi; suur hulk'
rootsi här 'sõjavägi; salk, jõuk; parv'
← balti
preisi karja 'sõjavägi'
● liivi kōŗa '(põllumajandusloomade) kari'
vadja karja '(põllumajandusloomade) kari'
soome karja '(põllumajandusloomade) kari; inimmass'
isuri karja '(kogu küla lehma)kari'
Aunuse karjala karju '(põllumajandusloomade) kari; parv, suur hulk'
lüüdi karď '(põllumajandusloomade) kari'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kare 'kari, kariloomad; salk, rahvahulk'. Vt ka karjala.

karu : karu : karu 'suur kohmakas pruuni kuni musta pika karvaga kiskjaline imetaja (Ursus arctos)'
○ lõunaeesti kahr, karh
● vadja karu 'karu; rabamispink (viljapeksul)'
soome karhu 'karu'
isuri karhu 'karu'
Aunuse karjala kar(a)hu 'karu'
Tõenäoliselt tuletis sõna kare3 tüvest, algselt eufemistlik nimetus. On ka oletatud, et võib olla indoiraani laen, ← algiraani *h₂ŕ̥ḱšɔm.

kasarm : kasarmu : kasarmut 'hoone sõjaväe allüksuste püsivaks majutamiseks; endisaegne suur töölisperekondade elamu tehase juures'
○ kassarm, kadsarm(u), kasaram, ka(s)sarmann
← vene kazárma 'kasarm'
On ka oletatud, et sõna on laenatud saksa keelest, ← saksa mrd Kasarme 'kasarm'. Laenamist vene keelest osutab tüvevokaal -u, mis lähtub tõenäoliselt vene käändevormist kazármu. Eesti keelest võib olla laenatud eestirootsi kásarm 'kasarm'.

katel : katla : katelt 'pliidi sisse müüritud ümmargune keedunõu; suur pada, üldse suurem seade millegi keetmiseks vm; aurugeneraator'
← alggermaani *katila-z
gooti katilē (mitm omastav) 'katel, pada'
vanaislandi ketill 'katel, pada'
vanarootsi kätil 'katel, pada'
● liivi kaţļā 'katel, pada'
vadja kattila 'katel, pada'
soome kattila 'katel, pada; pott, kastrul; aurukatel'
isuri kattila, kattala 'katel, keedunõu'
Aunuse karjala kattil 'katel, sangaga keedunõu, pada'
lüüdi kaťťil 'katel, sangaga pada'
vepsa kaťil 'katel, pada; ämber'

kaunis : kauni : kaunist 'esteetiliselt meeldiv, ilus; selge, päikesepaisteline, meeldiv; sisemiselt v sisult väärtuslik; õnnelik, meeltülendav vms; üsna suur v rohke; üsna (suurel määral), küllaltki'
← alggermaani *skauniz
gooti *skauns 'sarmikas, veetlev'
vanaülemsaksa skōni 'ilus, kena; hea, tore, suurepärane'
saksa schön 'ilus, kena; hea, tore, suurepärane'
● vadja kaunis 'punane; ilus'
soome kaunis 'ilus'
isuri kaunis 'ilus (ilma kohta)'
Aunuse karjala kauniš 'ilus; selge (ilma kohta)'
lüüdi kauńiž 'ilus'
Laenatud võib olla ka mõni germaani tüve hilisem vaste, kena. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kanes 'üsna, päris'. Vt ka kann1, sulnis.

kauss : kausi : kaussi 'savist, klaasist vm materjalist ümmargune v ovaalne sügav(am) nõu harilikult toitude säilitamiseks v serveerimiseks'
← läti kauss 'tass, peeker, karikas; kauss; kulp'
On ka arvatud, et alamsaksa laen, ← alamsaksa kouwese, kouwesche, kauseke '(suur) kauss'. Varem on laenatud tüve balti vaste, kahv. Eesti keelest on laenatud soome mrd kaussi 'kulp, kopsik'.

kaust : kausta : kausta '(papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega; formaat; jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas; suur nahatükk'
○ kirderanniku kausta
← balti *skaustas
läti skausts '(looma) turi'; mrd 'ristluu'
● liivi kōsta 'ree põikpuu'
vadja kaussa 'reekaust'
soome kausta 'reekaust'; mrd 'rannik'
isuri kausta 'reekaust'
Aunuse karjala kaustu 'reekaust'
lüüdi kaust(e͔) 'reekaust'
vepsa koustaz 'reekaust'
Balti keeltes looma või inimese kehaosa märkinud tüvi on läänemeresoome keeltes hakanud tähistama eelkõige ree osa; nende nimetamine kehaosade järgi on tavaline, vrd nt jalas. Eesti keeles on tähendusest 'turi' kujunenud 'suur nahatükk' (mis loogiliselt hõlmas turja), selle edasiarendused on tänapäeva kirjakeele põhitähendused 'kindla suurusega paberileht, formaat' ning '(kindla suurusega) paberite kogum'.