[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

adaa lastek 'hüvasti, head aega' aidaa

aeg : aja : aega 'lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne; piiratud kestus'
○ lõunaeesti aig, kirderanniku aig
◊ aga
← balti *ei-
leedu eiga 'tee, käik, kulg'
● liivi āiga 'aeg; ilm; mõõt', agā 'võib-olla, küll; aga; või'
vadja aika 'aeg', aka 'küll (alles)'
soome aika 'aeg'
isuri aiga 'aeg'
Aunuse karjala aigu 'aeg'
lüüdi aig 'aeg'
vepsa aig 'aeg'
aga on vana sisseütlevavorm, milles on võinud olla omastusliide. Liivi agā võib olla laenatud eesti keelest. Vt ka aasta, millal, praegu, sellal, tollal.

ahastama : ahastada : ahastan 'meeleheitel, suures hingevalus olema, seda väljendama' ahas

aidaa kõnek 'hüvasti, head aega'
◊ adaa
← vene ajdá 'läki; siva, viuhti'
Mõjutada on võinud ka alamsaksa ade, adde 'hüvasti'. Eesti vanas kirjakeeles on olnud kasutusel adee 'jumalaga, hüvasti', mis on laenatud alamsaksa keelest.

ammu 'suhteliselt palju v pikka aega tagasi; liiatigi; alles'
● liivi amū 'ammu'
vadja ammu- liitsõnas ammuaikaa 'väga ammu'
soome ammoin 'vanasti, ammu'
isuri aamuin 'ammune; ammu'
Aunuse karjala ammui 'ammu'
lüüdi amu 'ammu'
vepsa amu 'ammu'
Läänemeresoome tüvi.

ankur2 : ankru : ankrut 'väheldane vaadikujuline puunõu; endisaegne vedelikumõõt, umbes 30–40 liitrit'
← rootsi ankar(e) 'ankur, mahumõõt'
← alamsaksa anker 'ankur, mahumõõt'
← saksa Anker 'ankur, mahumõõt'
Sõna lõpuosa on muganemisel seostatud oma liitega -ur või seda on mõjutanud ankur1.

ega 'samuti mitte; ja ei; ei ju' ei

ehtima : ehtida : ehin 'kaunistama; end valmis seadma'
◊ ehitama
● liivi ē’ḑõ 'riietuda'
vadja ehtiä '(end) ehtida; jõuda (ajaliselt); jaksata, suuta'
soome ehtiä 'jõuda (ajaliselt), areneda; tulla'
isuri ehtiä 'jõuda (ajaliselt); tulla'
Aunuse karjala ehtie 'jõuda; ootamatult haigestuda'
lüüdi ehťidä 'jõuda, aega saada'
vepsa ehťťä 'jõuda (ajaliselt); küpseda; oma nina toppida; valutada'
saami astat 'jõuda, aega saada'
mari ə̑štaš 'tegema, valmistama, looma, töötama'
komi ešti̮ni̮ 'lõppema; jõudma (ajaliselt); surema'
Võib olla soome-ugri tüvi. Teise seletuse järgi vana balti laen, ← eelbalti *jeh₁g-i̯e, *jeh₁g-i̯o, mille vasted on läti jēgt 'aru saama, mõistma', leedu jėgti 'võima, suutma'. Sel juhul oleksid kaugemate sugulaskeelte vasted erandlikult laenatud läänemeresoome keeltest.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

eksima : eksida : eksin 'õigelt teelt kogemata kõrvale kalduma; kuhugi juhuslikult sattuma; viga tegema, ebatäpselt v vääralt tegema, käituma vms'
○ lõunaeesti essümä
● liivi jeksõ 'eksida; segi minna'
vadja öhsüä 'eksida'
soome eksyä 'eksida'
isuri öksüä 'eksida'
Aunuse karjala üöksüö 'eksida'
lüüdi üöstüdä 'eksida'
On arvatud, et läänemeresoome tuletis eitustegusõna tüvest, ei. Eesti keelest on laenatud eestirootsi äksnas 'ära eksima, eksiteele sattuma'.

hajuma : hajuda : hajun 'aegamööda laiali minema, laiali valguma'
← algskandinaavia *sājan-
vanaislandi sá 'külvama, laiali puistama'
vanarootsi sā 'külvama, laiali puistama'
● vadja hajallaa 'hajali, harevil; laiali, segi', hajoossa 'laguneda; laiali vajuda'
soome hajota 'rikki minna, laguneda; puruneda; laiali minna, hajuda'
isuri hajjoissa 'laguneda'
karjala hajallah 'hajali, laiali; puruks'
lüüdi hajotada 'kaotada'
vepsa hajeta 'kaduda; eksida'
? lõunasaami saajenidh 'hajuda, laiali joosta'
Kitsa levikuga murdesõna võeti kirjakeeles kasutusele keeleuuenduse ajal. Varem on peetud ka soome-ugri tüveks, kuid pakutud vasted permi keeltes (udmurdi še̮j 'laip, raibe', komi šoj 'laip, raibe') ei sobi häälikuliselt. Vt ka haihtuma ja haja-.

hari : harja : harja 'puhastamiseks, pühkimiseks, sugemiseks vms kasutatav ese; millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa'
◊ harima, harjus, harjusk
← balti
leedu šerys 'sea harjas'
läti sars (hrl mitm sari) 'sea harjas'
● liivi ōŗa 'liivane madalik meres; harjamisvahend; linahari; katusehari'
vadja arja 'hari, tipp; (kuke)hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim; harjamisvahend; linahari'; arjas 'harjas'
soome harja 'harjamisvahend; tipp; seljak; katusehari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'; harjus 'harjus'
isuri harja 'harjamisvahend; (kuke)hari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'
Aunuse karjala harja, harjas '(hobuselaka)karv; (mitm) hobuselakk'; harjus 'harjus'
lüüdi haŕď '(lina)hari; tipp; katusehari; (hobuse) lakk'; harďuz 'harjus'
vepsa haŕj '(lina)hari; (kuke)hari'; haŕǵos 'harjus'
Kalanimetus harjus on läänemeresoome tuletis, kalal on suur harja meenutav seljauim. Vt ka harjuma.

harjusk : harjuski : harjuskit 'endisaegne rändkaubitseja, kes müüs kaupa ja vahetas seda ka seaharjaste vastu' hari

haspel : haspli : hasplit 'riist lõnga vihti kerimiseks; muu seda meenutav seadeldis'
← saksa Haspel 'haspel'

hilja 'ajaliselt lõpu pool; pärast tavalist v määratud aega'
← alggermaani *silē(ja)n-
gooti (ana-)silan 'rahunema, vaikima'
vanainglise sāl-nes 'vaikimine'
● liivi mrd īlig 'aeglane'
vadja iľľaa 'tasa, vaikselt, vagusi; aeglaselt; hilja'
soome hiljaa 'hääletult, vaikselt, tasakesi; nõrgalt; summutatult; kumedalt'; hiljainen 'vaikne, tasane; rahulik; sõnaaher; vähenõudlik'
isuri hiljaa 'vaikselt, hääletult'; hiljain 'vaikne, tasane'
Aunuse karjala hiľľu, hiľľaine 'vaikne, tasane; aeglane'
lüüdi hiľ 'vaikne, tasane; aeglane'
vepsa hiľľ 'vaikne, tasane; aeglane'

hägu : häo ~ hägu : hägu 'kerge, hõre udu, sumu; soga, sogane segu'
● vadja häkä 'udu(viirg), hägu; kaste'
soome häkä 'ving, karm; vingugaas'
isuri hägä 'aur'
? saami ciekke 'paks õhk'
? handi šĭw 'udu'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Vadja vaste võib olla soome laen. Eesti sõna on *oi-liiteline tuletis, murretes esineb ka selle liiteta häga 'ving, leitse'. Vt ka agar, agu.

jant : jandi : janti 'sekeldus, askeldus; tembutus; naljamäng'
Tõenäoliselt sõna komejant lõpuosa, mis on iseseisvunud pärast seda, kui laenu hakati tajuma liitsõnana.

jokutama : jokutada : jokutan kõnek 'logelema, aega viitma, mökutama'; mrd 'kokutama, kogelema' jokk

ju (lauses esitatut kergelt rõhutav määrsõna)
◊ juba
← alggermaani *ju
gooti ju 'juba'
vanaülemsaksa ju, jo 'juba'
● liivi jo, ju (keskvõrret moodustav abisõna)
Salatsi liivi jo, ju 'juba; mida ... seda'
vadja jo 'juba; ju; sest'
soome jo 'juba'
isuri jo 'juba'
Aunuse karjala jo 'juba'
lüüdi ďo 'juba; küll'
vepsa jo 'juba'
Sõnas juba on tüvele liitunud rõhutav liide *-pa/-pä.

juuk : juuga : juuka mrd 'soga'
● liivi jõugõ 'liiv'
Salatsi liivi jūg 'liiv'
soome hiukka 'raas, kübe, terake'
Läänemeresoome tüvi. Teisalt on peetud alamsaksa laenuks, ← alamsaksa juche 'virts; lurr, lake'.

jõudma : jõuda : jõuan 'jaksama, suutma; tulema, saabuma'
◊ jootu, jõud, jõude
● liivi joudõ 'jõuda'; joud 'jõud'
vadja jõutua 'jõuda; edeneda; valmida, valmis saada; sattuda'
soome joutaa 'jõuda, mahti saada'; jouto 'jõudeaeg, vaba aeg'
isuri joutaa 'jõuda'
Aunuse karjala joudua 'jõuda, vaba aega omada; üle olla; võida'; joudo 'vaba aeg'
lüüdi ďoutta 'jõuda'; ďoud 'vaba aeg'
vepsa jouta 'aega omada, jõuda'
Läänemeresoome tüvi. jõude on vana da-tegevusnime viisiütleva vorm.

jäss : jässi : jässi 'lüheldane, mitte sihvakas ega sirge, kuid sitke ja tugev olend'
◊ jäserik
● soome jässikkä 'jäss'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedased tüved on nt juss1, jõss ja näss .

kablutama1 : kablutada : kablutan mrd 'köietama; pasteldele paelu taha ajama'
Tuletis lõunaeestilisest murdesõnast kabel (: kabla: kapla) 'pael, nöör'. Seda murdesõna on peetud tüve pael variandiks, milles häälikud on kohad vahetanud: reeglipärane lõunaeesti variant oleks *pagel, mida tegelikult ei esine.

kaduma : kaduda : kaon 'kaotsi minema; lahkuma; (aja kohta:) mööduma; olemast lakkama'
● liivi ka’ddõ 'kaduda'
vadja katoa 'kaduda'
soome kadota, mrd katoa 'kaduda; hääbuda'
isuri kaottaa 'kudumisel silmi kahandada'
Aunuse karjala kavota 'kaduda; langeda, hukka minna'
lüüdi kadoda 'kaduda'
vepsa kadoda 'kaduda; kahaneda (kuu kohta); surra (looma kohta)'
saami guođđit 'jätta; ära jätta; maha jätta, lahkuda'
ersa kadoms '(maha, alles, pooleli, meelde) jätma; lahkuma, eemalduma; alles v järele jääma'
mokša kadəms 'jätma; lubama, laskma'
mari koδaš (oleviku ains 1P koδem) 'jätma; loobuma, hülgama; ära v vahele v tegemata jätma', koδaš (oleviku ains 1P koδam) 'jääma, püsima; järele v üle jääma'
udmurdi ki̮ľi̮ni̮ 'maha jääma (millestki); jääma, püsima'
komi koľni̮ 'jätma (kusagile); hülgama; jääma; maha jääma (millestki); väikeseks jääma (riiete v jalanõude kohta); mööduma, läbi saama'
handi χăj- 'jätma'
mansi χūľ- 'jätma', χuľt- '(järele) jääma'
ungari hagy 'jätma; laskma, lubama; järele v alles jätma; pärandama; (kellegi) hoolde jätma'
neenetsi χajo- 'jääma', χaje- 'jätma'
eenetsi kai- 'jääma'
nganassaani kou- 'jääma'
sölkupi k͔uə̑ćǝ- 'jätma'
kamassi kojo- 'jääma'
Uurali tüvi. On ka oletatud, et läänemeresoome keelte tüvi on germaani laen, ← alggermaani *skat-, mille vaste on norra mrd skata- 'teravikuga lõppema, järsult teravnema, järsku lõppema; vähenema, kahanema', kuid seda ei peeta kuigi usutavaks. Vt ka kõdu.

kahvel2 : kahvli : kahvlit 'kahvelpurje ülaäärt hoidev (kaheharuline) puu'
← alamsaksa gaffele 'suur puust või rauast hark; purjekahvel'
← saksa Gaffel 'purjekahvel'
← rootsi gaffel 'kahvel (söömiseks); hark, hang; ahing; purjekahvel'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, merendustermin on alamsaksa ja hollandi keelest (hollandi gaffel 'kaheharuline hark; purjekahvel') levinud paljudesse keeltesse. Kahvelpurjed tulid kasutusele 17. sajandil, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen. Varem on samast alamsaksa allikast laenatud kahvel1.

kakerdama : kakerdada : kakerdan '(hane, kana kohta:) kaagutama; ebakindlalt käima'; mrd '(seljas) tallama, paaritama; kohmitsema, pusima'
● liivi kākouļ, kākuļ 'teatud veelind'
soome kaakkuri, mrd kakkuri, kaakkeri, kaako(nen), kakara, ka(a)kertaja 'punakurkkaur'; mrd 'järvekaur; koovitaja'
lüüdi kakaťťš́(u) 'järvekaur'
vepsa kakač 'kaur'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Eesti murreteski esineb mitmesuguseid seda tüve sisaldavaid veelindude nimetusi, nt kakar, kakard, kakardaja, kakerdaja. Vt ka kagu.

kaljas : kaljase : kaljast 'kahemastiline kahvelkuunar'
← hollandi galjas 'kaljas'
← saksa Galeasse, van Galeas, Gallias 'kaljas'
← rootsi galeas 'kaljas'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Paljudes keeltes levinud merendustermin pärineb algselt itaalia keelest, ← itaalia galeazza 'suur galeer'. Tõenäoliselt oli sõna kasutusel ka alamsaksa keeles, kuid selle kohta kindlad andmed puuduvad. Kaljased hakkasid levima uusajal, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen.

kalts : kaltsu : kaltsu 'vana katkine riideräbal; katkine, kuid kantav riietusese; allakäinud inimene'; mrd 'riidest säärekatted'
◊ kaltsad, kaltserdama
← vanavene
vene kolóša 'sääris, suka- v püksisäär'
● soome kalsu 'naiste lumesukk'; mrd 'sääris; sukasäär'
Aunuse karjala kalzu 'sääris'
lüüdi kaľž '(naiste kotiriidest) sääris (tule ja kuumuse kaitseks alet põletades)'
vepsa kaľž 'sääris'
Laenamise aega on raske täpsemalt kindlaks teha, võib olla vanavene või noorem, vene laen (sel juhul on teiste läänemeresoome keelte vasted rööplaenud). On ka oletatud, et tüvi on laenatud mõnest germaani keelest, häälikuliselt sobiv laenuallikas oleks nt keskülemsaksa kalze 'sukk'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kals, kalts, kalso 'kalts'. Vt ka kilts.

kama2 : kama : kama 'jama, lora'; mrd 'praht, prügi, risu; segu; soga'
● ? soome kama 'kolu, kraam, asjad; rämps; pudi-padi'

kamber : kambri : kambrit '(väike) tuba v mõni muu ruum; rehielamule teise otsa lisandunud ruum(id)'; mrd 'ait'
○ kammer
← alamsaksa kamer 'kamber (raha, dokumentide hoidmiseks); kohturuum; vangla; magamistuba'
Meile alamsaksa keelest laenatud sõna pärineb algselt ladina keele vahendusel kreeka keelest, ← ladina camera 'võlving, kumerus, võlvitud lagi', vanakreeka kamára 'kaetud vanker'. -b- on tüves lisahäälik (nagu ka sõnades klamber ja number), mis võib olla tekkinud eesti keeles, kuid võimalik, et ka alamsaksa keeles on esinenud seda häälikut sisaldav murdevariant. Baltisaksa murdest või alamsaksa keelest on laenatud ka sama tüve tuletis, kemmerg, ja baltisaksa keelest sama tüve sisaldav liitsõna, käärkamber.

kand : kanna : kanda 'jalapöia tagumine osa; seda kattev kinga, suka vms osa; millegi tagumine v alumine, hrl kuhugi külge kinnituv osa'
○ kirderanniku kanda
◊ kannikas, kannus
● liivi kūonda '(jala)kand; millegi alumine v tagumine osa'
vadja kanta '(jala-, suka-, jalatsi)kand; tagumine osa; järelejäänud osa, konts; seenejalg'
soome kanta 'alus, tüvi-, kinnitumis-, tagumine osa; (jalatsi) kand; päritolu; seisukoht, suhtumine'
isuri kanda '(jala-, suka-, jalatsi)kand; millegi tagumine v alumine osa; võrgusilma sõlm; põhjus, olukord'
Aunuse karjala kandu 'alus, tüvi-, kinnitumisosa; (jala-, suka-, jalatsi)kand; jalase v suusa tagaosa; päritolu, sugu; põlvkond; millegi kogum; seisukord, kord, alus'
lüüdi kand(e͔) '(jala-, jalatsi)kand; värtna paksem (alumine) ots; taime pung, nupp'
vepsa kand '(jala-, suka)kand; alus, kinnitumis- v tagumine osa'
? handi χɔnt '(sammas)aida jalg'
? mansi χānta '(sammas)aida jalg'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sama tüvi on tõenäoliselt sõnas känd. Esitatud handi ja mansi sõnad võivad olla ka tüve kont1 vasted. On oletatud, et selle tüve kaugemate sugulaskeelte vasted võivad lisaks olla saami gáddi 'rand; äär', komi gi̮d 'noodapära; vikati ots'; mrd 'jõekäänak, -looge' ja idamansi χantnǝ 'äärde, juurde'. kannikas ja kannus on vanad, läänemeresoome tuletised. Vt ka kannas, kannel ja kants2.