[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aade : aate : aadet 'ülev mõte'
← soome aate 'idee, aade, vaade; mõte'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus.

aine : aine : ainet 'see, millest koosneb füüsiline keha; mateeria vorm, mida iseloomustab stabiilsus ja seisumassi olemasolu; objekt, allikas, lähtematerjal'
← soome aine 'aine; materjal'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus. Soome allikas on germaani laen, ← alggermaani *afnija-, *aƀnija-, vanaislandi efni 'aine, materjal; põhjus; võime', vanarootsi æmne 'aine, materjal; põhjus; võime' ja rootsi ämne 'aine; materjal; teema'. Selle germaani tüve skandinaavia vaste võib olla sõna eine laenuallikas.

arvustama : arvustada : arvustan 'eeskätt puudusi ning vigu esile tuues hindama, kritiseerima; kriitikuna hinnangut andma'
← soome arvostaa 'lugu pidada, hinnata; hinnata, hinnangut anda'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus. Soome allikas on tuletatud tüvest aru1.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

huvi : huvi : huvi 'tähelepanu, mõtete keskendumine objektile, mida tahetakse omandada v tundma õppida'
← soome huvittaa 'nalja teha, meelt lahutada; lõbustada'; huvi 'lõbu, rõõm; lõbustus, ajaviide'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandil. Soome sõnades on sama tüve variant mis sõnas hubane.

hämama : hämada : häman 'tõe moonutamise ja petlike lubadustega eksitama'
← soome hämätä 'segadusse, eksiteele viia; hämada, bluffida'
Kõnekeelest 20. sajandi lõpuaastail kirjakeelde jõudnud laen. Soome sõna on tuletis samast tüvest mis sõnas hämar.

ilme : ilme : ilmet 'iseloomu v psüühilise seisundi kajastus näol'
← soome ilme 'ilme; välimus'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome allikas on kirjakeeles moodustatud tuletis tüvest ilm, mis tuli käibele 19. sajandi keskel.

jaana- liitsõnas jaanalind 'suur lennuvõimetu Aafrika ja varem ka Lähis-Ida lind (Struthio camelus)'
← heebrea baṯh ha-ja’ana 'jaanalind'
Laenatud kirjakeelde 18. sajandil.

jobi : jobi : jobi kõnek 'tööots, leivateenistus'
← saksa Job 'töö'
← rootsi jobb 'töö'
Kuna rootsi keelde on see sõna inglise keelest (← job 'töö') laenatud alles 1890. aastatel ja saksa keelde 20. sajandi alguses, siis eesti keelde võidi laenata kõige varem 20. sajandi alguses.

kaber : kabra : kapra 'metskits (Capreolus)'
◊ kabris
← alggermaani *χafra-z, *χaƀra-z
vanaislandi hafr 'sokk'
vanainglise hæfer 'sokk'
● liivi ka’bbõr 'tikutaja, taevasikk (Gallinago gallinago)'
Salatsi liivi kabr 'sokk'
vadja kabris 'metskits [?]'
soome kauris 'kaljukits; metskits'; mrd kapris 'sokk, kaljukits'
isuri kabris 'metskits [?]'
Aunuse karjala kabris, kabriz 'kits, sokk; kaljukits'
vepsa rhvl kabrō 'sokk'
Tüvi oli säilinud vaid kohanimedes, nt Kaberneeme, taaselustati kirjakeeles 20. sajandi lõpukümnenditel. kabris on tüve rööpvariant.

kabu1 : kao : kabu 'kaunis neiu, naine'
◊ kabe1
← alggermaani *skapi-z, *skapa-
vanaülemsaksa skaf 'omadus, laad'
vanaislandi skap 'omadus, seisund, viis; meelsus, mõttelaad, olemus', skǫp (mitm) 'saatus; needmine; suguelundid'
vanarootsi skap 'mehe suguelund; (mitm) hobuse suguelundid; looming, loodu'
● soome van kave 'loodud olend; inimene; tüdruk, neiu; lammas; metsloom; mütoloogiline olend'
karjala kaveh 'loodud olend (inimene või loom, eriti lammas); väike, inetu, kombetu naine; mütoloogiline olend'
Lule saami kuopas 'nõid, nõiamoor'
kabe1 on vanemas murdekeeles ja rahvalauludes registreeritud tüvevariant, millele 19. sajandil anti kirjakeeles teatud lauamängu tähendus. See tähendus on tõlkelaen, vrd saksa Dame 'daam; naine; kabemäng; kabestunud kabekivi, tamm', vene dáma 'daam', dámka 'kabestunud kabekivi, tamm'. Vt ka kabu2.

kadalipp : kadalipu : kadalippu '16.-19. sajandi peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema'
← vanarootsi gatulopp, gatulöp 'kadalipp'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi gata 'tänav' ja rootsi lop(p) 'jooks'. Laenu muganemist on mõjutanud rahvaetümoloogiline tõlgendus, sõna lõpuosa on seostatud tüvega lipp2.

kahi1 : kahja : kahja 'jookohver; kellegi v millegi õnneks või õnnistamiseks joodav õlu või viin'; mrd 'rituaalne joomapidu'
◊ kahima
● ? vadja kahja liitsõnas taitšinkahja 'leivaastja, -küna, mõhk'
soome mrd kahja sõnaühendis Kaisan kahjat 'Kaisa (= kadripäeva) pidu, joodud'; kahjassa 'purjus'
karjala kahja 'vilets viin'
On arvatud, et germaani laen, ← alggermaani *kāsⁱja-z, mille vasted on rootsi mrd käs(e) 'laap, juustujuuretis' ja vanaülemsaksa kāsi 'juust'. Teisalt on oletatud, et sama tüvi mis sõnas kahisema. Tähenduserinevuse tõttu on mõlemat oletust kaheldavaks peetud. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud soome van srmt kahi 'odrast või kaerast valmistatud jook'. Tuletis kahima on maleterminina kirjakeeles moodustatud 19. sajandi lõpus, lähtudes vanemast murdekeelest registreeritud tähendusest 'ohvrikoht'. Vt ka kahi2.

kahvel2 : kahvli : kahvlit 'kahvelpurje ülaäärt hoidev (kaheharuline) puu'
← alamsaksa gaffele 'suur puust või rauast hark; purjekahvel'
← saksa Gaffel 'purjekahvel'
← rootsi gaffel 'kahvel (söömiseks); hark, hang; ahing; purjekahvel'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, merendustermin on alamsaksa ja hollandi keelest (hollandi gaffel 'kaheharuline hark; purjekahvel') levinud paljudesse keeltesse. Kahvelpurjed tulid kasutusele 17. sajandil, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen. Varem on samast alamsaksa allikast laenatud kahvel1.

karjala 'peamiselt Soomest ida pool elavale teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← soome karjalainen 'karjalane; karjala'
On andmeid, et sõna karjalane on 19. sajandil olnud tuntud ka tähenduses 'isur', mis osutab, et sõna võib osaliselt olla levinud isuri keele kaudu: isurite endanimetus on karjalain. On arvatud, et sama tüvi mis sõnas kari3.

kasakas : kasaka : kasakat 'riigi äärealadele asunud v asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15.–17. sajandil; 18. sajandist kuni 1917. aastani neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane; valla- v mõisa käskjalg'
○ kasak, kassak(as), kaatsakas, katsak
← vene kazák 'kasakas'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kásak 'kasakas'.

kets : ketsi : ketsi 'korvpallisaabas'
← vene ked, kõnek keds 'kets'
Vene sõna lähtub ingliskeelsest kaubamärgist Keds, mida kandsid 20. sajandi alguses turule toodud kummitallaga spordijalatsid.

kilb : kilva : kilba 'mälumäng'
← soome kilpa 'võistlus'
Laenatud kirjakeelde 20. sajandi teisel poolel.

kilbukas : kilbuka : kilbukat 'väike niitja varre ja sõõrjate ujulehtedega veetaim (Hydrocharis)'
← soome kilpukka 'konnakilbukas (Hydrocharis morsus-ranae)'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus. Soome sõna on tuletis tüvest kilp.

killing : killingi : killingit 'Läänemere-äärsetes riikides 13.–17. sajandil käibel olnud hõbemünt'
← alamsaksa schillink, schildink '(teatud väärtusega) münt'

kilp : kilbi : kilpi '(endisaegne) käes kantav kaitsevahend külmrelvade vastu; raketise, laudise vms suurem puidust plaat; alusplaat v raamistik; pantserjas kõva kate mõnedel loomadel; vapi põhiline, pildiga osa'; mrd 'väike kaunistusnaast, litter'
◊ kilplane
? ← alggermaani *χlīƀō
vanaislandi hlíf 'kaitsevarustus (kilp ja kiiver)'
● soome kilpi 'kilp (ka kilpkonnal); lukuaugu katteplaat; lukusilt; silt'
saami galba 'põhjapõdra sarvede laiem alumine osa; kilp (kaitsevahend); silt, teeviit'
On ka oletatud, et laenuallikas on alggermaani *skelƀi-, *skilƀi-, mille vaste on vanaislandi Skilfingar (kuningasuguvõsa nimi, oletatavalt relvade järgi pandud). kilplane on 19. sajandil loodud tuletis, eeskujuks saksa Schildbürger 'kilplane' ( Schild 'kilp' + Bürger 'kodanik, (linna)elanik'). Vt ka kilbukas.

kilter : kiltri : kiltrit 'töö ülevaataja mõisas, kupja abiline'
← alamsaksa schilter 'ratsakäskjalg, kes muu hulgas pidi teolisi mõisatööle käsutama'
Sõna on olnud tuntud üksnes Baltimaadel kõneldud alamsaksa murdes ning hiljem ka baltisaksa murdes. Aja jooksul kiltri ülesanded muutusid, kunagisest ratsakäskjalast sai 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil kupja abiline nii käskude edasitoimetamisel kui ka teoliste järele valvamisel. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kiltor, kilter 'mõisavalitseja'.

kindral : kindrali : kindralit 'teatud kõrge sõjaväeline auaste; vastavas auastmes sõjaväelane; range korraga mungaordu, usuühingu vms juht'
○ kinneral, kinderal, kinral, kendral
← rootsi general 'kindral'
← saksa General 'kindral; (katoliikliku ordu) ülemvaimulik'
Tõenäolisemalt on sõna laenatud rootsi keelest, sest 17. sajandil, kui Eesti ala kuulus Rootsi riigile, oli sõna rootsi keeles sõjaväelise auastmena kasutusel. Algselt pärineb see paljudes keeltes tuntud sõna ladina keelest, ← ladina generalis 'liigiomane; ühine, üldine; avalik'.

kivirik : kiviriku : kivirikku 'väike, peamiselt lubjalembene rohttaim (Saxifraga)'
← soome kivirikko 'kivirik (Saxifraga)'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpul botaanikaterminina. Soome kivirikko ( kivi 'kivi' + rikkoa 'katki teha, ära lõhkuda', kivi, rikkuma) on õieti tõlge ladinakeelsest nimetusest Saxifraga ( saxum 'kalju, suur kivi', fragilis 'murduv, habras, rabe').

koht : koha : kohta 'ruumi, pinna v joone punkt v piirkond; maa-ala'
◊ kohe1, kohe2, kohendama, kohta, kohus1, kohus2, kotus
● liivi kū’oḑi 'õige; otsene, sirge', kū’odõ 'kohus (õigusorgan)'
vadja kõhta 'koht; kohe'
soome kohta 'koht; varsti, kohe', kohtuus 'mõõdukus, parajus; õiglus', kohentaa 'kohendada; korda teha, parandada'
isuri kohta 'koht', kohendaa 'parandada, remontida'
Aunuse karjala kohtu 'koht', kohendua 'korrastada; parandada, remontida'
lüüdi koht 'koht', koheta 'parandada, remontida'
vepsa koht 'koht', koheta 'parandada, remontida'
? saami mrd goakti 'peaaegu'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Teisalt on tüve peetud balti laenuks, ← balti *kokta, mille vasted on leedu kakta 'laup, otsaesine' ja läti kakts 'nurk'. Tuletist kohus hakati tähenduses 'õigusemõistmist teostav riigiorgan' kasutama alles 17. sajandil. Tähenduse eristudes muutus ka käänamistüüp. Murdetuletis kotus lähtub lõunaeestilisest tüvevariandist *kott-. Vt ka kohtama ja kohtlema.

kroonu : kroonu : kroonut 'riik; sõjavägi'
← rootsi krona 'kroon; kroonu, riik'
Laenatud 18. sajandi alguses kirjalike tekstide kaudu, esialgu kujul kruunu. Sõna lõpu u on pärit rootsi käändevormist.

leisikas : leisika : leisikat 'endisaegne massiühik (Baltikumis ja mujal Põhja-Euroopas), 20 naela'
← alamsaksa līs-, lives-, livesch- liitsõnades līspunt, livespunt, liveschpunt 'Liivimaa pund'
Vana Baltimaade massiühik oli arvatavasti tuntud juba enne sakslaste vallutust 13. sajandil. Eestis kadus tarvituselt pärast meetermõõdustiku kehtestamist.

loobuma : loobuda : loobun 'end (vabatahtlikult) ilma jätma'
← soome luopua 'loobuda; tagasi astuda, lahti ütelda'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus. Sõna on tuntud kohati ka murretes, kus võib osalt olla samuti soome keelest laenatud. Soome allikas on tuletis looma tüvest. Vt ka loovutama.

luul : luulu : luulu 'haiguslik kujutlus, tegelikkusele mittevastav veendumuslik mõte'; van 'luule'
← soome luulo 'arvamus; oletus; kujutlus'
Laenatud kirjakeelde 19. sajandi lõpus. Soome sõna on tuletis samast tüvest, mis sõnas luuletama.

luuletama : luuletada : luuletan 'värsse looma'; kõnek 'fantaseerima, luiskama, valetama'
● soome luulla 'arvata; oletada; kujutleda'
saami lollat 'kahtlustada, armukade olla'
Läänemeresoome-saami tüvi. Eesti murretes on ka tegusõna luulema 'arvama'. Tuletis luule 'värsskõne' on eesti keeles 19. sajandist. Vt ka luul.

mahtra : mahtra : mahtrat 'löömine, tüli, madin'
Üldnimeks muutunud kohanimi. Mahtras toimusid 19. sajandi keskpaiku talupoegade rahutused.