[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aas1 : aasa : aasa 'silmus; obadus; kaarjas moodustis (rõiva) kinnisel'
← balti
leedu ąsa 'käepide, sang; silmus'
läti osa 'käepide, sang; silmus'
preisi ansis 'pajakonks'
● liivi ōzõ(z), āzõz 'silmus, sang, käepide'
vadja aasa 'aas, silmus'
soome ansa 'püünis, pael, silmus, rauad'
isuri ansa 'püünis, pael, silmus, rauad'
karjala ansa 'püünis, pael, silmus, rauad'
? saami vuosˈsi '(paja, toobri) sang, käepide'
Vt ka aas2.

abajas : abaja : abajat 'sügavale maasse ulatuv väike madal laht; sügav jõekäär; mäda maakoht'
← alggermaani *aƀan-, *aƀjōn-
vanaislandi efja 'jõekäär; mudane pinnas, mülgas'
vanarootsi æfja 'pori, muda'
rootsi mrd ave 'madal kitsas laht suurema veekogu juures'
● vadja apaja 'abajas; kalapüügikoht, loomusekoht (meremadalal)'
soome apaja 'loomusekoht; noodavedu; saak, loomus'
isuri apaaja 'noodaveokoht'
Aunuse karjala abai 'kalapüügikoht; noot, loomus'
lüüdi abai 'loomus; noodaveokoht'
vepsa abai 'kalapüügikoht; noodavedu, loomus; väike laht'
saami vuohppi 'kitsas laht'
Vt ka aba-2.

abu : abu : abu mrd 'piht, pihakoht; abaluukoht; liistik, naiste pihik'
◊ aba-1
● liivi a’b 'õlg', a’b-lū 'abaluu'
On arvatud, et tüve vasted võivad olla soome mrd häväs, häpäs, häpä 'looma, peamiselt hobuse selja kõrgeim koht', saami seahpi '(põhjapõdra, lehma, hobuse) selja esiosa'.

ahm : ahma ~ ahmi : ahma ~ ahmi 'kaljukass (Gulo gulo)'; mrd 'ahne'
◊ ahmima
● vadja ahmia 'ahmida (süüa)'
soome ahma 'kaljukass'; mrd 'õgard'
isuri ahmo 'ahne'
Aunuse karjala ahmoi 'kaljukass'
lüüdi ahmo 'kaljukass'
? saami vuosmmis 'raseda naise toidujäänus; raseda naise eriisu'
? komi aǯni̮ 'õgima'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi. Teisalt on arvatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *aś-, mille vaste on vanaindia aśma 'sööja'. Tähendus 'kaljukass' on laenatud soome keelest. Vt ka ahvatlema.

ahmima : ahmida : ahmin 'korduvalt (ning ahnelt) midagi v millegi järele haarama; ahnelt enda valdusse haarama v saada püüdma' ahm
● vadja ahmia 'ahmida (süüa)'
soome ahmia 'ahmida, õgida, kugistada', ahma 'kaljukass'; mrd 'õgard'
isuri ahmia 'ahmida, õgida, kugistada', ahmo 'ahne, inimene, kes tahab kõike endale'
Aunuse karjala ahmoi 'kaljukass'
lüüdi ahmo 'kaljukass'
? saami vuosmmis 'raseda naise toidujäänus; raseda naise eriisu'
? komi aǯni̮ 'õgima'

ahven : ahvena : ahvenat 'punakate uimedega kala (Perca fluviatilis)'
● liivi o’unõz 'ahven'
vadja ahvõn 'ahven'
soome ahven 'ahven'
isuri ahven 'ahven'
Aunuse karjala ahven 'ahven'
lüüdi ahveń 'ahven'
vepsa ahven 'ahven'
saami vuoskku, vūskkon 'ahven'
Läänemeresoome-saami tüvi.

ajama : ajada : ajan 'kuhugi liikuma sundima; midagi tegema sundima; tagant kihutama'
◊ aelema, ajend
? ← indoeuroopa *aǵ-
vanaindia ájati 'ajama'
avesta azaiti 'ajama; ära viima'
ladina agere 'ajama'
● liivi a’ijjõ 'jahtida, ajada; tõugata; paarituda; pealetükkiv olla'
vadja ajaa 'ajada, minema sundida; püüda, otsida; eraldada; sõita'
soome ajaa 'ära ajada; viia, sundida; juhtida, sõita'
isuri ajjaa 'hobust sundida, hobusega sõita; ära ajada'
Aunuse karjala ajua 'sõita; ajada'
lüüdi ajada 'hobusega sõita; purjetada, sõuda; suusatada; taga ajada'
vepsa ajada 'sõita; (taga) ajada'
saami vuodjit 'sõita, reisida'
udmurdi uji̮ni̮ 'ajama, taga ajama'
komi vojni̮ 'põgenema; kiiresti ära viima'
idamansi wojt- 'taga ajama'
Indoeuroopa laen on kaheldav häälikulistel põhjustel. Vt ka ait, laajama.

aju : aju : aju 'inimese ja selgroogsete loomade kesknärvisüsteem'
● vadja aju 'aju; mõistus; üdi'
soome aivo 'aju', mrd aju 'aju; mõte, mõistus'
isuri ajut, aivod (mitm) 'aju'
Aunuse karjala aivot (mitm) 'aju'
vepsa aivod (mitm) 'aju'
saami vuoiŋŋamaččat (mitm) 'aju', vuoiŋŋamaš-, vuoiŋŋaš- 'aju-'
? mokša uj 'aju; üdi'
? ungari agy 'aju; (ratta) rumm; pealuu'
? neenetsi ŋæwejᵊ 'aju'
? eenetsi ebē 'aju'
? nganassaani ďia 'aju; mõistus'
? sölkupi k͔ǖŋ 'aju'
? kamassi kuju 'aju'
Läänemeresoome-saami või isegi uurali tüvi. Eesti keelest võib olla laenatud vadja aju ning eesti või soome keelest isuri ajut.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

algama : alata : algan '(peale) hakkama; saabuma'
● vadja alkaa 'hakata; alata; tekkida'
soome alkaa 'alata; hakata'
isuri alkaa 'alata; hakata'
Aunuse karjala algua 'alata; hakata'
lüüdi algottada 'alustada, alata'
vepsa augotada 'alustada, alata'
saami álgit 'alata; hakata, alustada'
handi aləŋ 'algus, lõpp, ots'
mansi ɔ̅wl 'algus, lõpp, ots'
? eenetsi oðo 'varem'
? sölkupi ol 'ülemine osa, pea; (puu) latv'
? kamassi ulu 'pea'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud soome mrd alustaa 'alustada' (← alustada).

allikas : allika : allikat 'põhjavee loodusliku väljavoolu koht maapinnal v veekogu põhjas, läte'
? ← balti
leedu šaltenis 'allikas', šaltinis 'miski, mis on külm; (külm) allikas; vappekülm'
● soome allikko 'laugas; loik'
saami állet- liitsõnas Álletnjárga '(kohanimi)'
Balti laen eeldab, et läänemeresoome keeltes on varem tüve alguses olnud h. Eesti vanemas kirjakeeles on h sõna algul, samas on soome keeles sõnaalgulise h kadu tavatu. h on võinud kaduda ala- tüveliste sõnade mõjul. Saami vaste võib olla soome keelest laenatud.

amb : ammu : ambu 'vibupüss'
● vadja ampua 'tulistada, (maha) lasta; (välku) lüüa; nõelata'
soome ampua 'lasta, tulistada; söösta, viskuda'
isuri ampua 'lasta, tulistada; välku lüüa; nõelata'
Aunuse karjala ambuo 'lasta, tulistada; nõelata'
lüüdi ambuda 'lasta, tulistada; välku lüüa'
vepsa ampta 'lasta, tulistada; välku lüüa'
saami ábbut 'üle keeda, kõvasti keeda'
udmurdi i̮bi̮ni̮ 'laskma, tulistama'
Läänemeresoome-permi tüvi.

andma : anda : annan 'ulatama, kätte toimetama; loovutama; võimaldama; tekitama'
● liivi andõ 'anda; lubada'
vadja antaa 'anda; lüüa; lubada, lasta'
soome antaa 'anda; möönda; lubada; lasta'
isuri antaa 'anda; lubada'
Aunuse karjala andua 'anda; lubada'
lüüdi antta 'anda'
vepsa antta 'anda; lubada; lüüa'
saami vuovdit 'müüa; sööta (pallimängus)'
ersa andoms 'toitma, söötma'
mokša andǝms 'toitma, söötma'
udmurdi udi̮ni̮ 'kostitama (hrl veiniga)'
komi udni̮ 'jootma'
ungari ad 'andma; müüma, maksma'
Soome-ugri tüvi.

apama : apada : apan lastek 'jooma'
● soome appaa 'süüa, ahmida; visata, toppida'
Aunuse karjala ape 'loomasööt, hekslid'
lüüdi ape͔ 'sulp, rokk'
vepsa apta 'süüa, ahmida'
saami vuohpput 'ahmida, kiiruga süüa'
Läänemeresoome-saami tüvi.

arp1 : arbu : arpu 'nõiatrumm; sõela- v muukujuline nõidus- v ennustusvahend'
◊ arbuma
← alggermaani *arƀa, *arƀa-z
vanaislandi arfr 'pärand, pärandus'
rootsi arv 'pärimine, pärand(us)'
saksa Erbe 'pärand'
← alggermaani *arχwō
vanaislandi ǫr 'nool, kepp, mis saadeti ringi kui kutse rahvakoosolekule'
vanarootsi arf 'nool'
● liivi arb 'nõiduda, loitsida'
vadja arpa 'liisk, liisupulk; liisuga saadud osa küla ühisest heinamaast'
soome arpa 'loos, liisk'
isuri arba 'loos, liisk; liisuga saadud osa küla ühisest põllu- v heinamaast'
karjala arpa 'loos, liisk'
vepsa arb 'loos, liisk'
saami vuorbi 'loos, liisk; saatus'

eba- 'mitte-; väär-, võlts-' ei
● liivi ä’b 'ei'
vadja epä- liitsõnas epä-üvä 'halb'
soome epä- 'eba-, mitte-'
isuri epä- liitsõnas ebäsurma 'varjusurm; surm õnnetusjuhtumi tagajärjel'
Aunuse karjala ebä- 'eba-, mitte'
lüüdi ebä- liitsõnas ebävoimaine 'haige'
vepsa eba (eitusverbi mitmuse 3P)
saami œp, œ̅p (eitusverbi mitmuse 1P)
udmurdi e̮ve̮l, eve̮l, ebȯw 'ei ole, ei'
komi abu, ab, abi̮ 'ei ole, ei'

ehmes : ehme : ehmest 'ebe; udusulg'
← balti *šeusm-
leedu šiaušti 'sasima, sassi, kohevile, turri ajama', šiauštis 'turri hoiduma, turritama, püsti tõusma; suurustama, uhkeldama, uhkustama'
läti šaustiēs 'turri hoiduma, turritama', šausmas 'hirm, õud'
● ? vadja eve '(linnu)sulg'
? soome höyhen '(linnu)sulg'
? isuri höühen '(linnu)sulg'
? Aunuse karjala höühen '(linnu)sulg'
? lüüdi höuhen '(linnu)sulg'
? vepsa hüuneh '(linnu)sulg'
? Inari saami soousa '(looma)karv'
On peetud variantide rohkuse tõttu ka häälikuliselt ajendatud tüveks.

ehtima : ehtida : ehin 'kaunistama; end valmis seadma'
◊ ehitama
● liivi ē’ḑõ 'riietuda'
vadja ehtiä '(end) ehtida; jõuda (ajaliselt); jaksata, suuta'
soome ehtiä 'jõuda (ajaliselt), areneda; tulla'
isuri ehtiä 'jõuda (ajaliselt); tulla'
Aunuse karjala ehtie 'jõuda; ootamatult haigestuda'
lüüdi ehťidä 'jõuda, aega saada'
vepsa ehťťä 'jõuda (ajaliselt); küpseda; oma nina toppida; valutada'
saami astat 'jõuda, aega saada'
mari ə̑štaš 'tegema, valmistama, looma, töötama'
komi ešti̮ni̮ 'lõppema; jõudma (ajaliselt); surema'
Võib olla soome-ugri tüvi. Teise seletuse järgi vana balti laen, ← eelbalti *jeh₁g-i̯e, *jeh₁g-i̯o, mille vasted on läti jēgt 'aru saama, mõistma', leedu jėgti 'võima, suutma'. Sel juhul oleksid kaugemate sugulaskeelte vasted erandlikult laenatud läänemeresoome keeltest.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

elama : elada : elan 'eksisteerima, olemas olema; asuma; säilima, püsima'
◊ elejad, elev
● liivi je’llõ 'elada; teha, töötada'
vadja elää 'elada; olla, asuda; läbi saada'
soome elää 'elada; asuda'
isuri ellää 'elada; hakkama saada; asuda'
Aunuse karjala eliä 'elada; olla, asuda'
lüüdi eľädä 'elada; asuda'
vepsa eľädä 'elada; olla'
saami eallit 'elada; jaksata, suuta, hakkama saada; käia'
mari ilaš 'elama; olema, asuma'
udmurdi uli̮ni̮ 'elama, olema'
komi ovni̮ 'elama, olema'
? handi jiləp 'uus, värske (liha, kala, lumi)'
? mansi jalt- 'paranema, kosutust saama'
ungari él 'elama'
neenetsi jiľe- 'elama'
eenetsi ďiri-, ďire- 'elama'
nganassaani ńile- 'elama'
sölkupi ela- 'elama'
kamassi ďili, ďž́ili 'elav, elus'
Uurali tüvi. elev on kesksõna elav variant, mille eeskujuks on olnud ev-lõpulised omadussõnad, nt ülev, tugev, valev. Vt ka erev.

ema : ema : ema 'naissoost lapsevanem; eeskuju andev, juhatav v hooldav naine'
◊ emis
● liivi jemā 'ema; vanaema; vana naine; emasloom; emakas; (paadi) kiil'
vadja emä 'ema; emasloom; eideke, emake; haldjas'
soome emä 'emasloom; (luulekeeles) ema, emake; emand'
isuri emä 'ema; emasloom'
Aunuse karjala emä 'ema; emasloom'
lüüdi emä 'ema; emasloom; emapuu, kiil'
vepsa ema, emä 'emasloom; naiste särgi alumine osa; noodapära; jääauk, kust noot jääalusel püügil välja tõmmatakse'
saami eamis 'sünnist saati, alati'
ungari eme 'emasloom, emis'
neenetsi ńeb́a 'ema'
eenetsi e, ε̄ 'ema'
nganassaani ńemi̮ 'ema'
sölkupi e̮mǝ 'ema'
matori ima-m 'minu ema'
Uurali tüvi. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedasi sõnu on ka teistes keelkondades, nt jukagiiri emei 'ema', tšuvaši ama 'emasloom; ema', mongoli eme 'naine; naiselik'. Võib olla algselt lastekeelne, häälikuliselt ajendatud tüvi.

enam 'rohkem; sellest peale, edaspidi (eitavas lauses)'
● liivi je’nnõ 'palju', je’mbit, jemīņ 'rohkem'
vadja enäpi 'rohkem; enamasti'
soome enä 'suur; palju'
isuri enämbi 'enam'
Aunuse karjala enäm, enämbi 'enam, rohkem'
lüüdi eńämb(i) 'enam, rohkem'
vepsa enamb 'enam, rohkem'
saami eatnagat (mitm) 'paljud', eatnat 'palju, rohkesti; paljud, palju', eanet 'enam, rohkem; mitu, mitmed'
ersa ińe 'suur'
mokša ińä 'suur'
idahandi eṇə, ä̆ṇə 'paks'
mansi janiγ 'suur'
? nganassaani aniʔe 'suur'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti sõna on keskvõrdevorm vanast omadussõnast, mis tähendas 'suur'. Vt ka onu.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

era- 'mitteühiskondlik, mitteriiklik; isiklik, mitteametialane; omaette olev v toimuv; mittesõjaväeline; tsiviil-'
◊ eraldi, eri, ära2, -äranis
← algiraani *er- 'lahtine, eemalseisev; lahku minema, lahti harutama'
vanaindia ṛta- 'eraldatud'
● liivi järā, jarā 'ära'
vadja erä- liitsõnas eräpooliin 'väline; erapooletu', eri 'eri, eraldi; erisugune'
soome erä 'partii, kogus; osa; summa; kord; kalal-, jahilkäik'
isuri eriksee 'eraldi'
Aunuse karjala erä 'üks, mingi; keegi', eri 'erinev; eriline'
lüüdi eriže 'eraldi; lahku, lahus'
vepsa eŕigata, eragata 'eralduda, lahti tulla; lahku minna'
saami earri 'piimakogus, mida põhjapõdralt v lehmalt (v kogu karjalt) korraga lüpstakse', earránit 'erineda'
Sõnas (ise)äranis on vana omastusliitega oleva käände vorm. Sõnades ära2 ja -äranis on tüvevariant, kus e > ä. Kirjakeelde on mitmeid tuletisi keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul moodustatud, nt erinema, vrd soome eritä 'erineda, erinev olla, lahku minna', või soome keelest laenatud, nt erak ← soome erakko 'eremiit, erak', eriline ← soome erillinen 'eraldi olev; üksi seisev', eriti ← soome erittäin 'eriti, väga', eristama ← soome eristää 'isoleerida, eraldada'. Vt ka eru.

haab : haava : haaba 'siledakooreline lehtpuu (Populus tremula); haavapuit'
◊ haabjas
● liivi ōbõz 'haab'
vadja aapa 'haab'
soome haapa 'haab'; mrd haapio 'haavatüvest tehtud paat'
isuri haaba 'haab'; haapio 'haavatüvest tehtud paat'
Aunuse karjala huabu 'haab'
lüüdi huab(e͔) 'haab'
vepsa hab 'haab'
saami suhpi 'haab'
mari šopke 'haab'
Läänemeresoome-mari tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome tüvi on germaani laen, ← alggermaani *ašpa, mille vaste on nt vanaislandi ǫsp 'haab', kuid see eeldaks reeglipäratut häälikute koha vahetust laenamisel (> *šapa > läänemeresoome *haapa).

haar : haara : haara 'haru'
● vadja aara 'haru; (mitm) jalad, harud; hark, haarik'
soome haara 'haru; hargnemiskoht; jalgevahe'
isuri haara 'haru'
Aunuse karjala huarakko 'haruline'
? Pite saami sarre 'sõrme- v varbavahe'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka haarama.

haige : haige : haiget 'mingit haigust põdev, mitteterve'
● liivi āigõz sõnaühendis laps āigõz 'lapsevoodi, nurgavoodi'
soome haikea 'nukker, kurb; hale; morn, sünge'; mrd haika 'paha tuju, mure, kurb meel'
karjala haiku 'suits; ving'; rhvl haikie 'kurb'
? vepsa haikar 'ving, karm'
Lule saami suoikē 'tuuletõmme'
Läänemeresoome-saami tüvi. Liivi vaste võib olla eesti keelest laenatud.

hall1 : halla : halla 'veeaurust tekkinud ebaühtlane jääkristallide kiht maapinnal, taimedel ja esemetel'
← balti
leedu šalna 'hall'
läti salna 'hall; kerge hommikukülm'
● liivi ōla 'hall; öökülm'
vadja alla 'hall; härmatis; öökülm'
soome halla 'hall; öökülm'
isuri halla 'hall; öökülm'
Aunuse karjala hallu 'hall; öökülm'
lüüdi hall(u) 'hall; öökülm'
vepsa hall 'hall; öökülm'
saami suoldni 'kaste; aur vee v maa kohal; hall'
Vt ka hall2.

haru : haru : haru 'mingist tervikust jagunev või eri suunda liikuv suhteliselt iseseisev osa, haar'
◊ arenema, harali, hargnema
● liivi a’r 'oks, haru; suund'; arā 'viltu, kaldu'
vadja aro 'reha'
soome hara 'kobesti; traalankur'; mrd 'karuäke'; harava 'reha'
isuri haristua 'hargneda'
Aunuse karjala harav 'reha'
saami suorri 'haru; hargnemiskoht'
mari šor- sõnas šorβondo 'reha'
Läänemeresoome-mari tüvi. Eesti keeles on -u vana liide, murretes esineb ka liiteta tüvi ara 'haru'. Sõnas arenema on h-ta tüvevariant, mis on murretes ka tähenduses 'hargnema'. Sõnas hargnema on lisahäälik g tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial.

hein : heina : heina 'niitudel, põldudel vm kasvav rohi, mida kasutatakse tavaliselt loomasöödana'
○ lõunaeesti hain
← balti
leedu šienas 'hein'
läti siens 'hein'
● liivi āina 'rohi; hein'
vadja einä 'hein; rohi, rohttaim'
soome heinä 'hein'
isuri heinä 'hein; umbrohi'
Aunuse karjala heińü 'rohi; hein; umbrohi'
lüüdi heiń 'hein; umbrohi'
vepsa hii̯n 'rohi; hein'
saami suoidni 'hein'

hiilgama : hiilata : hiilgan 'heledasti särama, helendama; välja paistma, silma torkama'
◊ hiilakas
● liivi ildõ, ilgõ 'hiilata, särada'; īļ '(meremeeste salakeeles) tuli'
vadja hiili '(tuline, hõõguv) süsi'
soome hiili 'süsi; süsinik'
isuri hiili 'süsi'
Aunuse karjala hiili 'süsi'
lüüdi hiiľ(i) 'süsi; peerutahm'
vepsa hiľ 'süsi'
Pite saami šilla 'hõõguv süsi'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Saami vaste võib olla soome laen.