[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

rikkuma : rikkuda : rikun 'millegi omadusi, kvaliteeti halvendama, midagi kõlbmatuks muutma; kahjustama, hävitama; kellelegi halba mõju avaldama; midagi kehtestatut v kehtivat mitte täitma, sellest üle astuma'; van 'maha lõhkuma, laastama'; mrd 'riknema'
● liivi rikkõ 'kõlbmatuks muuta, kahjustada'
vadja rikkoa 'lõhkuda, purustada, katki teha; kõlbmatuks muuta, kahjustada; neitsilikkust röövida; nõiduda'
soome rikkoa 'lõhkuda, purustada, katki teha; kahjustada, hävitada; katkestada, lõpetada; üle astuda, eksida'
isuri rikkoa 'lõhkuda, purustada, katki teha; kõlbmatuks muuta, kahjustada'
Aunuse karjala rikkuo 'kõlbmatuks muuta, kahjustada; üle astuda, eksida; neitsilikkust röövida; kaetada, nõidusega kahjustada; lõhkuda, purustada, katki teha; tappa'
lüüdi rikkoda 'tappa; kõlbmatuks muuta, kahjustada'
vepsa ŕikta 'tappa; veristada'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka kivirik.