[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

amelema : amelda ~ ameleda : amelen 'armatsema, kergemeelselt armusuhteid looma; kurameerima'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Võib ka olla reeglipäratu variant sõnast jamelema 'jagelema, jändama', jama1. Sõna esialgne tähendus on olnud üsna laialivalguv: 'rabelema; tõrkuma (hobuste kohta); edvistama'. On arvatud, et sõna praegust tähendust on võinud mõjutada ka amüseerima, van amiseerima 'flirtima, kurameerima', ← saksa amüsieren 'amüseerima, lõbustama', mõjutada on võinud ka nt armastusjumala nimi Amor.

arm : armi : armi 'paranenud koekahjustuse, haava jälg'
← alggermaani *arwez, *arwaz
vanaislandi ørr, err 'arm'
vanarootsi ær, ar 'arm'
saksa van Arbe 'arm'
● liivi aŗb, ärb 'arm'
soome arpi 'arm'
isuri arbi 'arm'
karjala arpi 'arm'
arm on tüve reeglipäratu variant, murretes on tuntud ka reeglipärane variant arb.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

haab : haava : haaba 'siledakooreline lehtpuu (Populus tremula); haavapuit'
◊ haabjas
● liivi ōbõz 'haab'
vadja aapa 'haab'
soome haapa 'haab'; mrd haapio 'haavatüvest tehtud paat'
isuri haaba 'haab'; haapio 'haavatüvest tehtud paat'
Aunuse karjala huabu 'haab'
lüüdi huab(e͔) 'haab'
vepsa hab 'haab'
saami suhpi 'haab'
mari šopke 'haab'
Läänemeresoome-mari tüvi. Teisalt on arvatud, et läänemeresoome tüvi on germaani laen, ← alggermaani *ašpa, mille vaste on nt vanaislandi ǫsp 'haab', kuid see eeldaks reeglipäratut häälikute koha vahetust laenamisel (> *šapa > läänemeresoome *haapa).

harv : harva : harva 'hõre; mittesage; haruldane'
◊ harev, haruldane
● liivi ōra 'harva'; ōraz (omastav arrõ) 'harv, hõre'; ōrali 'haruldane'
vadja arva 'harv, hõre'; arvaa, arvõõ 'harva'
soome harva 'üksik, mõni; hõre, harv'; harvoin 'harva'; harvinainen 'haruldane, erakordne, erandlik, ebatavaline; eriline'
isuri harva 'hõre, harv'; harvaa 'harva'
Aunuse karjala harvu 'harv; hõre'
lüüdi harv 'hõre'; harvaa 'harva'
vepsa harv 'hõre, harv'
? ersa čuro 'hõre, harv'
? handi turәp 'hõre'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted ei ole häälikuliselt reeglipärased. Tüvevariandis haru- on v kadunud u (*o) eest, < *harvoi-. Vt ka hõre.

hiilima : hiilida : hiilin 'hääletult, ettevaatlikult liikuma; salamisi eemalduma või liginema'
On arvatud, et tüve hilja reeglipäratu variant.

hiis : hiie : hiit 'muistsel ajal pühaks peetud mets'
◊ hiid, hiigel-, iidne
● vadja iďjee- liitsõnas iďjee-mätši 'hiiemägi (kohanimi)'
soome hiisi 'hiis; metsavaim; põrgu; kurivaim, vanapagan, kurat'
Aunuse karjala hiiži 'raisk, kurat, pagan'
Läänemeresoome tüvi. Tüve algne tähendus oli arvatavasti 'matmispaik'. On peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χīđiz 'metslooma koobas; tihnik, võpsik' või ← alggermaani *sīđōn- 'külg, pool'. hiid on *oi- tuletis tugevaastmelise tüve variandist, kus on püsinud algne *t. Sõnas hiiglane on toimunud reeglipäratu häälikuasendus -dl- > -gl-. Vt ka itu.

hõlst : hõlsti : hõlsti 'kerge avar üleriie'
● ? vadja ursi 'voodi- v laudlina'
? soome hursti 'takune toimne riie; lina, tekk'
? Aunuse karjala hurśťi 'põrandariie'
? lüüdi hurš́ťš 'kotiriidest vaip'
? vepsa hursť 'kotiriie, kotiriidest vaip; (voodi)lina'
Eesti tüve -l- on reeglipäratu. Eesti või mõnest muust läänemeresoome keelest on tõenäoliselt laenatud vanavene hŭlstŭ '(linane) riie, lõuend; lõuendikangas'. On ka arvatud, et laenusuund on vastupidine, eesti sõna on laenatud vanavene keelest (ja vanavene sõna keskülemsaksa keelest, ← keskülemsaksa hulst 'tekk').

ila : ila : ila 'suust voolav veniv lima, sülg'
● ? soome nila 'mähk, kambium'; nilja 'lima'
? Aunuse karjala nila 'mahlade liikumine'
? lüüdi ńila 'mahlade liikumine'
? vepsa nila 'muda; mähk'
? saami njalli 'mähk; aeg, mil mähk kergesti puust eraldub'
? ersa nola 'mahl'
? komi ńiľe̮g 'libe'
? handi ńŏlǝmt- 'välja langema (karvade kohta); haavanduma, ära hauduma', ńel 'mähk; puumahl'
? mansi ńaľ 'niiskus, mahl, lima'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sugulaskeelte vasted ei ole kindlad, sest n-i kadu sõna alguses on eesti keeles reeglipäratu. Vt ka ilge.

itu : itu : itut mrd 'rumaluke, saamatuke, napakas'
● vadja hitto 'kurat, vanakurat'
soome hitto 'pagan, kurat, sinder, sunnik'
isuri hittoi 'kurat, vanakurat'
On arvatud, et reeglipäratu tuletis tüvest hiis.

kalasi : kalasi : kalasit 'puupulk võrgukudumiseks'
● liivi kalāndõr, kalāndõks 'kalasi'
vadja kaluvi, kalain 'kalasi'
soome kalvoin, kalvin 'kalasi'
isuri kalavain, kallaave, kalve 'kalasi'
Aunuse karjala kaluin 'kalasi'
lüüdi kaluďim 'kalasi'
vepsa kaluďim 'kalasi'
saami guolladat 'kalasi'
Läänemeresoome-saami tüvi. Sõna ulatuslik reeglipäratu varieerumine nii teistes läänemeresoome keeltes kui ka eesti murretes (kaladi, kalusi, kõlasi, kalts, kalsi) on kujunenud ilmselt mitmesuguste rahvaetümoloogiliste tõlgenduste tõttu, nt seostamisel sõnaga kala.

kesv : kesva : kesva mrd 'oder'
On oletatud, et balti laen, ← tüvi, mille vaste on läti ciesa 'orashein', mrd ciezva 'teatud kõva heintaim', kuid seda on häälikuliselt peetud kaheldavaks. Teisalt on arvatud, et tuletis tüvest kesi, kuid seegi eeldab reeglipäratut häälikuarengut ja tuletussuhet.

kiistal : kiistla : kiistalt 'õhuke lõik'
On arvatud, et sõnas võib olla kiskuma tüve reeglipäratu variant.

kirg : kire : kirge 'tugev kiindumus millessegi v tahtmine midagi teha; tugev meeleline iha'; mrd 'nälg, janu; tulesäde'
◊ kiir, kiirgama
● Salatsi liivi ḱireg, ḱirüg 'säde'
soome kirki 'kiim, armukihk; himu'
Aunuse karjala kirre- 'kiim, armukihk; himu'
? saami garga 'säde, sädemete pritsimine'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Sõnades kiir ja kiirgama on tüve reeglipäratu variant.

konu : konu : konu 'maipõrnikatõuk'
? ← läti kūnis 'liblikanukk'
Vanemast lõunaeesti murdekeelest kirja pandud sõna on kirjakeeles kasutusele võetud bioloogiaterminina. Häälikuline vastavus arvatava laenuallikaga on reeglipäratu.

krussima : krussida : krussin 'kähardama, krussi keerama'
○ kruusima
← alamsaksa krusen 'kähardama, krussima'
Laenu muganemisel on toimunud reeglipäratu vokaali lühenemine ja konsonandi pikenemine. Hiljem on laenatud tüve saksa vaste, krous.

kurt1 : kurdi : kurti 'kuulmisvõimetu'
← balti
leedu kurtus, kurčias 'kurt'
läti kurls, mrd kurns 'kurt'
● vadja kurrõ 'kurt'
soome mrd kuurne, kuurnes, kuurna 'kurt'
Aunuse karjala kuuniš 'kurt'
lüüdi kuurńiz 'kurt'
vepsa kurdiž 'kurt'
Tüve reeglipäratu vaste võib olla ka soome kuuro 'kurt'.

kõnts : kõntsa : kõntsa 'kõdunevad orgaanilised jäätmed; tolm, sodi, mustus'
● ? vadja kultsu 'lima; konnakudu'
? ersa mrd kulcun 'hallitus'
Esitatud vasted on häälikuliselt reeglipäratud. Eesti keelest on laenatud läti mrd ķence 'paks pudrutaoline mass'.

lasn : lasna : lasna 'puulabidas'; mrd 'keelikas, puuvankri teljepakke ühendav vahepuu'
← balti *lāpstā
läti lāpsta 'labidas; kühvel'
● liivi lastā 'adra hõlm'
vadja las(s)a '(peerust) kangatihv'
soome lasta 'lapits, väike labidas, kaabits'
isuri lasteed (mitm) '(katuse)laast'
Aunuse karjala laśťe '(korvi) peerg, laast'
lüüdi lašte͔ 'laast, peerg'
vepsa last 'lõhutud halg peergude tegemiseks; peerg, laast'
saami luosti 'põhjapõdra hele küljejutt'
lasn on reeglipäratu tüvevariant, murretes on ka reeglipärane last 'ühenduspuu v -pulk'. Vt ka laast.

malakas : malaka : malakat 'jämedam ning pikem vits, kepp vms'
Võib olla reeglipäratu tuletis tüvest malk.

meie : meie : meid (mitmuse 1. isiku asesõna)
◊ me
● liivi meg 'meie'
vadja möö 'meie'
soome me 'meie'
isuri möö 'meie'
Aunuse karjala müö 'meie'
lüüdi müö 'meie'
vepsa mii̯ 'meie'
saami mii 'meie'
ersa miń 'meie'
mokša miń 'meie'
mari me 'meie'
udmurdi mi 'meie'
komi mi 'meie'
handi muŋ 'meie (mitm)', min 'meie (kaks)'
mansi mēn 'meie (kaks)'
ungari mi 'meie'
neenetsi mańaʔ 'meie (mitm)', mańi’ 'meie (kaks)'
nganassaani mi̮ŋ 'meie (mitm)', mī 'meie (kaks)'
sölkupi me, mē 'meie'
kamassi miʔ 'meie (mitm)', mište 'meie (kaks)'
matori menďa, mende 'meie'
Uurali tüvi. Vastetes on palju muutusi, mis ei ole reeglipärased, kuid mis on lühikestes ja sagedastes asesõnades tavapärased. Paljudes keeltes võib mitmusliku asesõna tüvega olla segunenud kunagise duaali ehk kaksuse tüvi, mida tänapäeval neis keeltes ei ole. me on algsem sõnakuju, meie on uus nimetava käände vorm, mis lähtub mitmuse omastavast *meiδen.

nasv : nasva : nasva mrd 'leetseljak, meremadalik'
On arvatud, et v(a)-liiteline tuletis murdesõnast nasa 'näsa', mis võib olla tüve näsa reeglipäratu variant.

nugris : nukri : nugrist mrd 'agar, hakkaja'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. On ka arvatud, et võib olla tüve nugis reeglipäratu variant.

putukas : putuka : putukat 'peaks, rindmikuks ja tagakehaks liigestunud kehaga ja kolme jalapaariga lülijalgne, insekt (Insecta, Hexapoda)'
Võib olla pudenema tüve reeglipäratu variant, sõnasisene kaashäälik on võinud pikeneda, vrd nt pudulojus '(väiksem) koduloom'. Tähenduselt leiab sõnadele putukas ja pudulojus paralleeli ka soome keelest, vrd soome itikka 'sääsk, kihulane; veis, lehm'. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Putukas 'sitikas'.

puu : puu : puud 'pikaealine kõrgema tüvega puittaim; (hrl mitm) puu tüveosa ja/või jämedad oksad kütmiseks parajateks tükkideks lõigatuna, halud; teivas, kaigas, latt'
◊ puit
● liivi pū 'puu; puit'
vadja puu 'puu; puit'
soome puu 'puu; puit'
isuri puu 'puu; puit'
Aunuse karjala puu 'puu; puit'
lüüdi puu 'puu; puit'
vepsa pu 'puu; puit'
mari pu 'puu; puit'
udmurdi pu 'puu; puit'
komi pu 'puu; puit'
lõunamansi -pā sõnas sε̮ľť-pā 'pärn'
idamansi -pə sõnas wuľ-pə 'seedermänd'
ungari fa 'puu; puit'
neenetsi ṕa 'puu; puit'
eenetsi ṕa, pe̮ 'puu; puit'
nganassaani χuā 'puu; puit'
sölkupi pō 'puu; puit'
kamassi pa 'puu; mets'
matori hä 'puu; puit; mets'
Uurali tüvi. On ka oletatud, et tüvi on vana laen, ← indoeuroopa *bhuH-, *bhowH-, mille vasted tütarkeeltes on nt vanainglise bēam 'puu', saksa Baum 'puu'. puit on 1930. aastal kirjakeelde loodud reeglipäratu tuletis. Vt ka künnap, pada2, puuk1, uibu, õlp.

põngerjas : põngerja : põngerjat '(väike) laps'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Teisalt on arvatud, et võib olla tüve jõnger- reeglipäratu variant, jõngermann.

ratsa 'kaksiti hobuse seljas istudes'
◊ -raksi, -ratsi
← alggermaani *raiđja-z
vanainglise rǣde 'ratsutav, ratsa olev'
● liivi ratsõl 'ratsa', ratstõ 'ratsutada'
vadja rattsaa 'ratsa'
soome ratsain, ratsailla 'ratsa'; ratsastaa 'ratsutada', ratsu 'ratsu'
isuri ratsastaa 'ratsutada'
Aunuse karjala raččahas, raččahin 'ratsa'; račastua 'ratsutada', račču 'ratsu'
lüüdi raťťš́ahiz 'ratsa'
vepsa rachau 'ratsa'; raccastada 'ratsutada'
On ka oletatud, et tüvi on indoiraani laen, ← tüvi, mille vaste on vanaindia ráthia- 'vankrihobune'. raksi on ilmselt liitsõna esikomponendi kaksi mõjul kujunenud reeglipäratu tüvevariant, ratsi võib olla vana käändevorm.

rodu : rodu : rodu 'isikute, elusolendite v asjade rida; midagi järjestikku toimuvat v sarja moodustavat; ajaliselt järjestatud suur hulk'
On oletatud, et tüvi on vanavene või vene laen, ← vanavene rodŭ 'päritolu; perekond; sugukond, hõim; rahvas; kodumaa; tõug; liik, laad, sort' või ← vene rod 'sugu, suguvõsa; sugukond; sugupõlv; liik, sort, laad, viis'. Selles on kaheldud tähenduserinevuse tõttu. Teisalt on arvatud, et võib olla tüve rood2 reeglipäratu variant. See on kaheldav seetõttu, et rodu esineb kirjalikes allikates varem kui rood2.

roop2 : roobi : roopi 'keelpilli osa, mis vahendab keele võnkumise pilli kõlakehale; šabloon võlvi või kaare ladumiseks'
Tõenäoliselt tüve roov reeglipäratu variant, mis on kujunenud rahvaetümoloogilisel seostamisel sõnaga roop1, roopima.

ränk : ränga : ränka 'suurt pingutust nõudev, kurnav; palju kannatusi, vaeva v raskusi põhjustav; kaalult äärmiselt raske; hulgalt, määralt, koguselt väga suur; ülitugev, ülikange, kõva; karm, vali; palju vaeva, oskusi nõudev, väga keeruline'
● ? liivi rǟnka 'viljelemata, metsik; asustamata maanurk, kolgas'
vadja rankka 'raske, ränk'
soome rankka 'äge, kõva, raske, metsik'; mrd 'kõle, vihmane, tormine; tugev'
isuri rankka 'raske, palju kaaluv; vaevaline, vaeva v jõudu nõudev; äge, tugev (vihma kohta), halb (ilma kohta)'
Aunuse karjala rankku 'äge, tugev (vihma kohta)'
lüüdi ramkkali 'tugevasti (vihmasaju kohta)'
Läänemeresoome tüvi. Esimese silbi ä on reeglipäratu. Aunuse karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud soome mrd ränkkä 'ränk, vaevaline; raske (ka ilma kohta); udune, pilvine'. Vt ka rank.

sonn : sonni : sonni 'vesine ala, nt üleujutatav heinamaa, järve-, jõesopp, pehme merekallas; loik'
On arvatud, et võib olla tüve soon reeglipäratu variant. Vt ka sannikas.