[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

agu : ao : agu 'koidueelne hämarus; koit'
Vana kirjakeele järgi võib arvata, et algselt on sõna algul olnud h. On oletatud, et sama tüvi mis sõnas hagu või sõnas hakkama või sõnas hägu.

aidaa kõnek 'hüvasti, head aega'
◊ adaa
← vene ajdá 'läki; siva, viuhti'
Mõjutada on võinud ka alamsaksa ade, adde 'hüvasti'. Eesti vanas kirjakeeles on olnud kasutusel adee 'jumalaga, hüvasti', mis on laenatud alamsaksa keelest.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

allikas : allika : allikat 'põhjavee loodusliku väljavoolu koht maapinnal v veekogu põhjas, läte'
? ← balti
leedu šaltenis 'allikas', šaltinis 'miski, mis on külm; (külm) allikas; vappekülm'
● soome allikko 'laugas; loik'
saami állet- liitsõnas Álletnjárga '(kohanimi)'
Balti laen eeldab, et läänemeresoome keeltes on varem tüve alguses olnud h. Eesti vanemas kirjakeeles on h sõna algul, samas on soome keeles sõnaalgulise h kadu tavatu. h on võinud kaduda ala- tüveliste sõnade mõjul. Saami vaste võib olla soome keelest laenatud.

amelema : amelda ~ ameleda : amelen 'armatsema, kergemeelselt armusuhteid looma; kurameerima'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Võib ka olla reeglipäratu variant sõnast jamelema 'jagelema, jändama', jama1. Sõna esialgne tähendus on olnud üsna laialivalguv: 'rabelema; tõrkuma (hobuste kohta); edvistama'. On arvatud, et sõna praegust tähendust on võinud mõjutada ka amüseerima, van amiseerima 'flirtima, kurameerima', ← saksa amüsieren 'amüseerima, lõbustama', mõjutada on võinud ka nt armastusjumala nimi Amor.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

eirama : eirata : eiran 'ignoreerima, teadlikult tähele panemata jätma'
Tehistüvi 1970. aastatest. Impulss-sõnad on olnud ei ja ignoreerima.

elama : elada : elan 'eksisteerima, olemas olema; asuma; säilima, püsima'
◊ elejad, elev
● liivi je’llõ 'elada; teha, töötada'
vadja elää 'elada; olla, asuda; läbi saada'
soome elää 'elada; asuda'
isuri ellää 'elada; hakkama saada; asuda'
Aunuse karjala eliä 'elada; olla, asuda'
lüüdi eľädä 'elada; asuda'
vepsa eľädä 'elada; olla'
saami eallit 'elada; jaksata, suuta, hakkama saada; käia'
mari ilaš 'elama; olema, asuma'
udmurdi uli̮ni̮ 'elama, olema'
komi ovni̮ 'elama, olema'
? handi jiləp 'uus, värske (liha, kala, lumi)'
? mansi jalt- 'paranema, kosutust saama'
ungari él 'elama'
neenetsi jiľe- 'elama'
eenetsi ďiri-, ďire- 'elama'
nganassaani ńile- 'elama'
sölkupi ela- 'elama'
kamassi ďili, ďž́ili 'elav, elus'
Uurali tüvi. elev on kesksõna elav variant, mille eeskujuks on olnud ev-lõpulised omadussõnad, nt ülev, tugev, valev. Vt ka erev.

embama : emmata : emban 'sülelema, kaisutama'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast. Impulss-sõnadeks on olnud ilmselt ümber ja prantsuse embrasser 'embama; suudlema'.

ese : eseme : eset 'asi; objekt'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast. Impulss-sõna on olnud soome esine 'asi, ese', mis on moodustatud tüvest esi.

jaunis : jauni : jaunist 'suursugune, õilis, üllas'
Keeleuuenduse ajal loodud tehistüvi. Impulss-sõnaks on olnud kaunis ja võib-olla ka läti jauns 'noor'.

juhkam : juhkami : juhkamit 'juhmakas inimene'
← saksa Joachim (pärisnimi)
Juhkam on olnud kasutusel ka pärisnimena.

jõuk : jõugu : jõuku 'salk, rühm, trobikond'
● vadja jõukku 'salk, hulk, rühm; suguvõsa, suguselts'
soome joukko 'jõuk, kamp; rühm; hulk'
isuri joukko 'jõuk, kamp; hulk'
Aunuse karjala joukko 'jõuk, kamp'
lüüdi ďouk 'jõuk, kamp'
vepsa jouk 'jõuk, kamp; hulk; parv, kari'
udmurdi ľuk 'hunnik, kuhi, virn'
komi juk 'pakk, komps; hunnik, virn'
ungari gyakori 'sage'
Soome-ugri tüvi. Algne tähendus on olnud 'hunnik, kuhi'.

kaame : kaame : kaamet 'surnukahvatu; jube, õudne'
← soome kaamea 'õudne, kole'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. On andmeid, et tüvi on olnud ligilähedases tähenduses tuntud ka saarte murdes: kaam 'vaikne, kahvatu', kaame 'kahvatu, hallikas'. Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka kamul.

kaha1 : kaha : kaha '(varrega eseme) laiem nõgus ots'; mrd 'reha pea; labida laba; käepide; (kala)kahv; vähinatt; tihe nooda pära, mõrra viimane sopp'
◊ kahur
● soome mrd kaha '(vitstest, laastudest, tohust) korv, suurem säilitusnõu; teivastest püünis; alus, raam lusikate või tööriistade hoidmiseks'
Aunuse karjala kaha '(vitstest, laastudest) süte- v heinavedamiskorv'
lüüdi kaha 'sütevedamiskorv; mõrra rõngas'
vepsa kahač 'kuivatusredelil heinu kinni hoidev kokkuseotud vitstepaar'
? udmurdi kož sõnaühendis kenos kož 'vilja-, jahu-, söödasalv'
? komi van srmt ki̮š 'õõnsus [?]'
handi χŏsap 'lahter, õõnsus; sahver'
mansi χusap '(säilitus)nõu'
? sölkupi koča 'kott'
Soome-ugri või koguni uurali tüvi. kahur on Esimese maailmasõja ajal loodud tuletis, tähenduslikuks seoseks tüvega on olnud teatud analoogia lusika, piibu vm kaha ja suurtükilafeti vahel.

kahvatu : kahvatu : kahvatut 'jumetu; valkjas; ereduseta'
● ? soome kauhea 'kole, hirmus'
? isuri kauhea 'kole, hirmus'
? Aunuse karjala kauhei 'kahvatu, veretu; jahe; kole, hirmus'
? lüüdi kauhed 'külmavärin'
Tõenäoliselt läänemeresoome tüvi. Tähenduslik seos teiste läänemeresoome keelte vastetega on mõeldav, sest hirm põhjustab kahvatumist; kahvatama on vanemas murdekeeles tähendanud ka 'ehmuma'. On arvatud, et sõna on algselt olnud mõne kahv- tüvelise tegusõna tud-kesksõna, mis hiljem on siirdunud tu-liiteliste omadussõnade hulka. Vt ka kahkjas.

kangastama : kangastada : kangastan 'õhus peegeldama, miraaži tekitama; kujutlusse tooma'
? ← soome kangastaa 'õhus peegelduda, miraažina paista; kumada, hämaralt paista; kujutlusse kerkida'
Sõna on peetud soome laenuks, sest ta on murretes levinud ainult kirderannikul ja Hiiumaal. Võimalik, et levik on olnud siiski laiem: on oletatud, et Saaremaal samas tähenduses esinev kanastama on kangastama rahvaetümoloogiline moonutis. Sel juhul on sõna soome keelega ühine tuletis samast tüvest mis sõnas kangur.

karjala 'peamiselt Soomest ida pool elavale teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← soome karjalainen 'karjalane; karjala'
On andmeid, et sõna karjalane on 19. sajandil olnud tuntud ka tähenduses 'isur', mis osutab, et sõna võib osaliselt olla levinud isuri keele kaudu: isurite endanimetus on karjalain. On arvatud, et sama tüvi mis sõnas kari3.

kava : kava : kava 'mõte, plaan; millegi ellu- v läbiviimise üksikasjalik plaan; programm'; van '(bioloogiline) süsteem'
◊ kaavik
← alggermaani *skawwa-
keskülemsaksa schou 'vaatepilt, vaade'
saksa schauen 'vaatama; vaatlema; nägema'
inglise show 'näitama; paistma'
● soome kaava 'šabloon, vorm; eeskuju, juhis; näidis; plaan'; mrd 'vari, kuju; laip'
Aunuse karjala kuavu 'eeskuju, mall; laad, sort; märk, viit'
kaavik on kirjakeeles loodud tuletis, mis lähtub vanemast murdekeelest registreeritud pika esisilbivokaaliga tüvevarianti sisaldavast sõnast kaave 'tont, kummitus'. Eeskujuks on olnud ilmselt soome kaave 'kunstlikult valmistatud peibutuslind, linnukuju; kummitus, viirastus'. Vt ka kaval ja kavatsema.

killing : killingi : killingit 'Läänemere-äärsetes riikides 13.–17. sajandil käibel olnud hõbemünt'
← alamsaksa schillink, schildink '(teatud väärtusega) münt'

kilter : kiltri : kiltrit 'töö ülevaataja mõisas, kupja abiline'
← alamsaksa schilter 'ratsakäskjalg, kes muu hulgas pidi teolisi mõisatööle käsutama'
Sõna on olnud tuntud üksnes Baltimaadel kõneldud alamsaksa murdes ning hiljem ka baltisaksa murdes. Aja jooksul kiltri ülesanded muutusid, kunagisest ratsakäskjalast sai 18. sajandi lõpus ja 19. sajandil kupja abiline nii käskude edasitoimetamisel kui ka teoliste järele valvamisel. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kiltor, kilter 'mõisavalitseja'.

krae : krae : kraed 'kaela ümbritsev riietuseseme osa'
○ kraag, kraad, rae, raad
← alamsaksa kragen 'kael; krae'
Sõna kirjakeelne variant eeldab, et otseseks laenuallikaks on olnud alamsaksa murdevariant, kus g asemel hääldati j.

kuker-2 liitsõnas kukerpuu 'kollaste õite ja piklike punaste marjadega astlaline põõsastaim (Berberis)'; mrd 'kuslapuu'
◊ kukits
On arvatud, et tuletis samast tüvest mis murdesõnas kukk 'käbi; kupar; nutt, nupukujuline õisik'. Sel juhul läänemeresoome tüvi, mille vasted on ka vadja kukka 'lill; õis', soome kukka 'lill', isuri lill, Aunuse karjala kukku 'lill'. Rahvakeeles on kukerpuu tähenduses rohkem kasutusel olnud laensõna paburits, murretes esinevad samas tähenduses ka kukerkuusk ja kukepuu. kukits on tuletis liitega -its . Vt ka kukal, kukkur, kupar.

kuul : kuuli : kuuli 'kõva kerakujuline ese'
← baltisaksa Kugel 'kuul'
Laenuallikaks on olnud saksa sõna baltisaksapärane variant, kus g asemel hääldati j. Teisalt on arvatud, et laenuallikaks on alamsaksa kūle 'nui, tõlv; munand; muhk'.

küna : küna : küna 'puupakust õõnestatud, laudadest kokkulöödud v muust materjalist piklik anum'
● liivi kinā 'kasetohust karp'
soome kynä '(kirjutus)sulg'; mrd 'küna; renn; metsarada'
Aunuse karjala van küńä 'pliiats'
lüüdi küńä '(kirjutus)sulg'
Läänemeresoome tüvi. Algne tähendus on olnud 'sulerootsu õõnes ots'.

laip : laiba : laipa 'surnukeha'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast. Impulss-sõnad on olnud saksa Leib 'ihu, keha', Leiche 'laip' ja eesti raip, raibe.

lang : langu : langu (hrl mitm) 'abielu kaudu suguluses olev isik, eriti mehe ja naise vanemad vastastikku'
? ← alggermaani *ga-langa-z, *bi-langa-z
vanainglise gelang 'sõltuv, kättesaadav; kuuluv'
vanasaksi gilang 'kättesaadav, valmis', bilang 'suguluses, ühenduses'
vanaülemsaksa gilang '(abiellumise kaudu) suguluses, sugulased'
? ← balti
leedu laiguonas 'naisevend', laiguonienė 'mehevenna naine', laigonienė 'naisevenna naine; meheõde'
● vadja lanko 'abiellujate vanemad omavahel; kõik pulmas olevad sugulased'
soome lanko 'abiellujate vanemad omavahel; kõik pulmas olevad sugulased'
isuri lango 'õemehe (v väimehe) sugulased'
karjala lanko 'abiellumise kaudu saadud sugulane, eeskätt õemees'
Germaani laenu puhul on probleemiks eesliite vaste puudumine. Esitatud balti allikas on häälikuliselt kaheldav, kuid on mõeldav, et balti tüvel on olnud ka teine, häälikuliselt sobivam variant *lank-. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lang 'külaline; abielu kaudu sugulane'.

lapi : lapi : lapit 'saami'
? ← soome Lappi 'Lapimaa', lappalainen 'laplane'; mrd 'nõid'
On arvatud, et soome tüvi on laenatud, ← rootsi lapp 'saam', vanarootsi lapper 'saam'. Teisalt võib olla sama tüvi mis sõnas lape, mille vanem tähendus oleks 'kõrvaline koht, kolgas'. Seda oletust toetavad arvukad Lapi- kohanimed, millel ei ole tingimata seost saamidega (varasem saami asustus on olnud siiski lõunapoolsem kui praegu). Nii oleks tähendus arenenud 'kõrvaline koht' > 'kõrvalise v põhjapoolse ala elanik' > 'saam'. Sel juhul on rootsi lapp laenatud soome keelest. Vt ka saam.

laup : lauba : laupa 'otsmik, otsaesine'
Tehistüvi 1920. aastate lõpust. Impulss-sõna on olnud vene lob 'laup, otsmik'.

leer1 : leeri : leeri 'laager, peatus-, puhkepaik'
← alamsaksa leger, lager 'isanda, tema pere, meeste majutamine, kohustus neid koos hobuste ja koertega (eriti jahil) ülal pidada'
Sõna häälikuline kuju eeldab, et otseseks laenuallikaks on olnud alamsaksa murdevariant, kus g asemel hääldati j. Hiljem on laenatud tüve saksa vaste, laager.

lembima : lembida : lemmin '(hellalt) armastama'
← soome lempiä 'armastada'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome allikas on läänemeresoome tüvi, mille vasted on Aunuse karjala ľembi 'meheleminekueas neiu positiivsete omaduste kogum (veetlus, sarm, majapidamisoskus); maine', lüüdi lemb 'armastus, õnneks läinud abiellumine' ja tõenäoliselt ka isuri lemissä 'lõõmata'. Tüvi esineb ka eesti muistsetes eesnimedes, nt Lembit(u), Tõivelembi, Aulembi. Sama tüvi võib olla murdesõnas lembmä 'kõrbema', tüve esialgne tähendus on läänemeresoome keeltes arvatavasti olnud seotud põlemisega. Laenatud on ka tuletis lembe, ← soome lempeä 'lembe, mahe; õrn, hell'. Vt ka lemmik.