[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aampalk : aampalgi : aampalki 'tala, lage kandev ning vastasseinu ühendav jäme palk'
○ aanpalk
← alamsaksa hane(n)balke 'sarikapenn, sarikapaari ülemine põikpuu'
Alamsaksa allikas on liitsõna: hane 'kukk' + balke 'palk'. Palgi nimetus on alamsaksa keeles saadud selle järgi, et ülemisel põikpuul veetis kukk oma öid. Liitsõna teine osis on ka eraldi laenatud, palk2.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

haav : haava : haava 'naha v limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus'
◊ haaval
← alggermaani *χawwa-
rootsi hugg 'hoop, löök; hammustus; valuhoog, torge, piste'
saksa van Hau 'hoop, löök'
● liivi ōv 'haav; haavaarm'
vadja aava 'haav'
soome haava 'haav'; tällä haavaa 'sedakorda'
isuri haava 'haav'; haavallaa 'korraga'
karjala hoava 'haav'
Tähendusest ’löök’ on kujunenud tähendused ’haav’ ja ’kord’. Näiteid niisuguse tähendusmuutuse kohta on ka teistes keeltes, nt vene raz 'kord', razit’ 'lööma, raiuma'. Vt ka hoop.

haldjas : haldja : haldjat 'looduses, elamus vm valitsev kujuteldav üleloomulik olend'
? ← algskandinaavia *haldija
vanarootsi -hælde liitsõnas samhælde 'ühendus'
● vadja altia(s) 'haldjas'
soome haltija 'omanik, valdaja; haldaja; haldjas, kaitsevaim; päkapikk'
isuri haltias 'haldjas; kummitus'
karjala haltie 'omanik, valdaja; haldjas, kaitsevaim'
lüüdi haľgii 'haldjas'
Kui sõna on skandinaavia laen, on sõna tähendus eesti ja teisteski läänemeresoome keeltes muutunud. Vt ka haldama.

ime : ime : imet 'üleloomulik, mõistusega seletamatu v väga üllatav, kummaline nähtus'
● liivi i’m 'ime'
vadja ime 'ime'
soome ihme 'ime; imelik, iseäralik'
isuri ihme 'ime'
Aunuse karjala imehüt 'kurb'
karjala imeh 'ime; naeratus, naer; kurb'
lüüdi imehtuda 'rõõmustada'
saami amas 'imelik, kummaline, võõras'
Läänemeresoome-saami tüvi. On ka arvatud, et (eel)balti laen, ← *ǵn̥-m-, mille vasted on läti zīme 'märk; tunnus' ja leedu žymė 'märk; tunnus; jälg'. Vt ka inimene.

jant : jandi : janti 'sekeldus, askeldus; tembutus; naljamäng'
Tõenäoliselt sõna komejant lõpuosa, mis on iseseisvunud pärast seda, kui laenu hakati tajuma liitsõnana.

karu : karu : karu 'suur kohmakas pruuni kuni musta pika karvaga kiskjaline imetaja (Ursus arctos)'
○ lõunaeesti kahr, karh
● vadja karu 'karu; rabamispink (viljapeksul)'
soome karhu 'karu'
isuri karhu 'karu'
Aunuse karjala kar(a)hu 'karu'
Tõenäoliselt tuletis sõna kare3 tüvest, algselt eufemistlik nimetus. On ka oletatud, et võib olla indoiraani laen, ← algiraani *h₂ŕ̥ḱšɔm.

kastma : kasta : kastan 'pinnast veega märjaks, niiskeks tegema, midagi vedelikuga niisutama; lühikeseks ajaks vedeliku sisse panema; (sademete, vedeliku kohta:) märjaks muutma; kerkimapanekuks tainast sõtkuma'
● liivi kastõ 'märjaks teha, niisutada; sisse kasta'
vadja kassaa 'märjaks teha, niisutada; likku panna'
soome kastaa 'sisse (märjaks) kasta; märjaks teha, niisutada; ristida'; mrd kasi 'kaste; niisutus'
isuri kastaa 'märjaks teha, niisutada; sisse kasta'
Aunuse karjala kastua 'märjaks teha, niisutada'
lüüdi kastada 'märjaks teha, niisutada; ristida'
vepsa kastta 'märjaks teha, niisutada'
Inari saami kásániđ 'niiskuda'
handi kăᴧ 'kaste'
? läänemansi kɔ̄ťəľ liitsõnas kɔ̅ťəľ-wüť 'kaste(vesi)'
Soome-ugri tüvi. kastma oma läänemeresoome vastetega on tuletis, tuletusliideteta tüvi on murdesõna kasi 'kevadine niiskus mullas' ja soome mrd kasi.

kava : kava : kava 'mõte, plaan; millegi ellu- v läbiviimise üksikasjalik plaan; programm'; van '(bioloogiline) süsteem'
◊ kaavik
← alggermaani *skawwa-
keskülemsaksa schou 'vaatepilt, vaade'
saksa schauen 'vaatama; vaatlema; nägema'
inglise show 'näitama; paistma'
● soome kaava 'šabloon, vorm; eeskuju, juhis; näidis; plaan'; mrd 'vari, kuju; laip'
Aunuse karjala kuavu 'eeskuju, mall; laad, sort; märk, viit'
kaavik on kirjakeeles loodud tuletis, mis lähtub vanemast murdekeelest registreeritud pika esisilbivokaaliga tüvevarianti sisaldavast sõnast kaave 'tont, kummitus'. Eeskujuks on olnud ilmselt soome kaave 'kunstlikult valmistatud peibutuslind, linnukuju; kummitus, viirastus'. Vt ka kaval ja kavatsema.

kime : kimeda : kimedat 'kõrge, läbitungiv'
● vadja kimmiä 'ere, erk (värvi kohta)'
soome kimeä 'kime'; mrd 'ere (päikesepaiste kohta)'
isuri kimmiiä 'kime; ere, erk (värvi kohta)'
Aunuse karjala kimakko 'kime; peatäis, noomitus; suur, kange (palavuse kohta)'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vadja vaste võib olla isuri keelest laenatud. Vt ka kimalane, kimama.

knihv : knihvi : knihvi 'kaval võte, nõks, trikk'
← saksa Kniff 'näpistus; viik, volt; korts; riugas, vigur, trikk'

kniks : kniksu : kniksu 'kerge ühe v mõlema põlve nõtkutus (hrl tütarlapsel tervitamisel, tänamisel)'
← saksa Knicks 'niks'
Saksa keelest on laenatud ka samatüveline tegusõna niksuma.

koht : koha : kohta 'ruumi, pinna v joone punkt v piirkond; maa-ala'
◊ kohe1, kohe2, kohendama, kohta, kohus1, kohus2, kotus
● liivi kū’oḑi 'õige; otsene, sirge', kū’odõ 'kohus (õigusorgan)'
vadja kõhta 'koht; kohe'
soome kohta 'koht; varsti, kohe', kohtuus 'mõõdukus, parajus; õiglus', kohentaa 'kohendada; korda teha, parandada'
isuri kohta 'koht', kohendaa 'parandada, remontida'
Aunuse karjala kohtu 'koht', kohendua 'korrastada; parandada, remontida'
lüüdi koht 'koht', koheta 'parandada, remontida'
vepsa koht 'koht', koheta 'parandada, remontida'
? saami mrd goakti 'peaaegu'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Teisalt on tüve peetud balti laenuks, ← balti *kokta, mille vasted on leedu kakta 'laup, otsaesine' ja läti kakts 'nurk'. Tuletist kohus hakati tähenduses 'õigusemõistmist teostav riigiorgan' kasutama alles 17. sajandil. Tähenduse eristudes muutus ka käänamistüüp. Murdetuletis kotus lähtub lõunaeestilisest tüvevariandist *kott-. Vt ka kohtama ja kohtlema.

kratt : krati : kratti 'vanadest esemetest valmistatud lendav varavedaja, pisuhänd'
○ krätt, katt, ratt
← eestirootsi skratt 'kummitus; kurat'
Vt ka marakratt.

kuller1 : kulleri : kullerit 'kiirkäskjalg'
○ kuler, kurel, korel
← alamsaksa kurēr 'kuller'
Laenu muganemisel on sõnalõpu r-i tõttu sõna keskel toimunud muutus r > l(l).

kummitama : kummitada : kummitan 'viirastusena ilmuma v paistma'
● vadja kummitõlla 'imestada; imestama panna; kummitada'; kumma 'ime; imelik; jõulusant'
soome kumma 'ime, imelik asi; imelik, kummaline'; kummitella 'kummitada'
isuri kumma 'ime, imelik asi'
Aunuse karjala kummu 'ime, imelik asi'
lüüdi kummad (mitm) 'ime; imelik'
saami gobmi 'kummitus, tont'; gobmidit 'kummitada'
Läänemeresoome-saami tüvi. Sõna on kirjakeelde jõudnud kirderannikumurretest, kus see võib olla soome laen. Vt ka kummaline.

kõuk : kõugu : kõuku '(kauge) esivanem'
◊ kõu
← balti ???
leedu kaukas 'majavaim'
läti mrd kauks 'majavaim'
preisi cawx 'kurat'
● soome mrd kouko 'kummitus, tont; röövloom; täi'; van 'surm'
Sõna esines vanemas murdekeeles tähenduses 'kõu', kirjakeeles on sõna kasutusele võetud uues tähenduses. kõu on lühenenud tüvevariant. Tüve algsem tähendus 'kummitus, tont' on säilinud soome keeles, eesti keeles on toimunud tähendusnihe 'vaim, kummitus' > 'kõuejumal' > 'kõu'.

känd : kännu : kändu 'pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa'
● liivi kand 'känd'
vadja kanto 'känd; jalg, vars; konts, päraots'
soome kanto 'känd'
isuri kando 'känd'
Aunuse karjala kando 'känd'
lüüdi kand 'känd'
vepsa kand 'känd'
saami guottu 'juurtega välja kistud puu'
ersa kando 'puupakk, palk'
mokša kanda 'puupakk, palk'
Tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas kand. Esimese silbis on toimunud muutus a > ä ilmselt eristamiseks sõnast kand, murretes on laialt levinud algsema vokaaliga variant kand 'känd'. Vt ka kännas.

kääbas : kääpa : kääbast 'hauaküngas'; mrd 'kummitus, viirastus, kodukäija; kivihunnik'
● vadja tšääppä 'kääbas, kalm, hauaküngas'
soome mrd kääppä 'kivikuhil põllul'
vepsa käp 'kääbas'
? mansi kamp, kap 'küngas; hunnik, kuhi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. Läänemeresoome tüve on peetud ka balti laenuks tüvest, mille vasted on läti kaps 'haud' ja leedu kapas 'haud'. Vt ka kääbus.

künna- liitsõnas künnapuu 'puu jalaka perekonnast (Ulmus laevis)' mrd 'kõõlus'
● liivi kīnda- sõnas kīndabǟ 'künnapuu; jalakas'
vadja tšünnä- liitsõnas tšünnäpuu 'künnapuu'
soome mrd künne- liitsõnas künnepää 'jalakas; looma kaela- v seljakõõlus'
Läänemeresoome tüvi. Tähendus 'kõõlus' on ilmselt algsem, puu nimetus on sellest kujunenud ühise omaduse järgi: künnapuu on sitke nagu kõõlus. Vt ka künnap.

laga1 : laga : laga 'vedel, lahja toit'
← eestirootsi loka 'soolvesi', lŏga liitsõnas kœṯ-lŏga 'liha keeduleem'
Sõna on laenatud tõenäoliselt enne, kui eestirootsi murretes on esimeses silbis toimunud muutus a > o, vrd rootsi lake 'soolvesi'. Eesti keeles on algne tähendus edasi arenenud: 'soolvesi' > 'sodine vesi' > 'halb toit, halb jook'. Tähenduse arengut on tõenäoliselt mõjutanud ka häälikuliselt ja tähenduselt lähedased sõnad, nt liga, läga, löga.

leedu 'teatud balti rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
Tõenäoliselt on nimetus saadud vene keele kaudu ja selles kajastub Leedu varasem nimekuju Lētuvā.

lehter : lehtri : lehtrit 'allapoole koonusjas hrl toruga lõppev põhjata riist v seadeldis vedeliku, puistaine vms valamiseks väikese avaga mahutisse; kraater, (mürsu)auk'
○ (t)rehtel, rehter
◊ trehter
← alamsaksa trechter 'lehter; ruupor'
Laenu muganemisel on konsonantühend sõna algul lihtsustunud ja seejärel on sõna lõpus oleva r-i mõjul sõna alguses toimunud muutus r › l.

liivi 'Lätis elavale läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
On arvatud, et sama tüvi mis liiv1. Teisalt on oletatud, et võib olla germaani laen, ← alggermaani *slīwa-, mille vaste on nt vanaislandi slý 'limane veetaim'; sama tüvi on soome liiva 'lima, ila; vetikas'. Samatüveline liivlaste nimetus esineb läti ja saksa keeles. Liivi lībi 'liivi', Salatsi liivi Līb, Lībe 'liivlane; liivi' on laenatud läti keelest, ← läti lībis 'liivi'. Liivi lībõ(z) 'liivlane' on laenatud eesti või saksa keelest, ← saksa Live 'liivlane'. Vt ka leivu.

lodja- liitsõnas lodjapuu 'tervete v hõlmiste lehtede ja sarikjate v pöörisõisikutega lehtpõõsas v madal lehtpuu (Viburnum)'
Vanem tüvevariant võib olla murdesõnas loidap(puu). Sel juhul on tüve vasted soome loistaa 'edu saavutada, kasvada, õitseda', karjala loistoa 'hästi minna, õnnestuda, edu saavutada' ning tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *blōja-, mille vasted tütarkeeltes on nt vanainglise blōwan 'õitsema', saksa blühen 'õitsema'. lodjapuu tähendab sellisel juhul 'õispuu', Põhja-Eesti murretes ongi levinum nimetus (koer)õispuu. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis sõnas loitma.

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

manala : manala : manalat 'surnute asupaik (eesti rahvausundis)'
? ← soome mana, manala 'manala, toonela, allilm'
Soome tüve tõenäoline vaste on lõunasaami muonesje 'hea või paha vaim; kummitus, kes ennustab ette haigust või surma; nõidusest saadud haigus'. Võib olla indoiraani või algiraani laen, ← tüvi, mille vaste on nt avesta manā 'mõtlemine', vanaindia manā́ 'hardus, harduslaul, jumalakartlik vaimustus; eelarvamus'; see eeldab tähendusmuutust 'surnu mälestus, surnutele mõtlemine' > 'mana seisukorrana, vaimuna'. Varem on arvatud, et võib olla saadud sõnaühendist *maan ala 'maa-alune' (selle seletusega ei sobi saami vaste) või olla tuletis manama tüvest.

meltsas : meltsa : meltsast 'roherähni rahvapärane nimetus'
On arvatud, et sama tüvi mis lõunaeesti murdesõnas meldsass 'malts', peaaegu kõik roherähni nimetused osutavad värvusele. Sel juhul on tüve vaste ka liivi mȭltsa, mõltsõz 'malts (Atriplex), hanejalg (Chenopodium album)' ning tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *melđja-z, mille vasted on nt vanaislandi mildr 'helde, armuline, vaga', vanarootsi milder 'sõbralik, helde', saksa mild 'sõbralik, helde', mrd Milde 'malts'. Mõjutada on võinud ka alamsaksa melde 'malts' ja saksa Melde 'malts'.

misuke : misukese : misukest kõnek 'missugune'
◊ mihuke
Kuluvorm liitsõna missugune tuletisest liitega -ke(ne), mis ja sugu1. Variandis mihuke on rõhutus asendis toimunud muutus s > h.

mõtus : mõtuse : mõtust metsise rahvapärane nimetus
● liivi mõtūks 'metsis'
soome mettos 'metsis'
? mansi mansin 'metsis'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. Vt ka metsis.

mäluma : mäluda : mälun 'suus olevat pala närima; (jutu kohta:) nämmutama' mäletsema