[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aadam : aadama : aadamat '(naljatlevalt) mees'
Üldnimeks muutunud isikunimi. Nimi on algselt pärit heebrea keelest, heebrea adam 'inimene, mees'. Vt ka iidamast.

arenema : areneda : arenen 'kindla seesmise tendentsiga muutuma, hrl tõusujoones; välja kujunema, millestki vähehaaval tekkima; muutudes kulgema v kujunema' haru

aru2 : aru : aru 'kuiv rohumaa'
● soome aro 'rohtla, stepp'
karjala aro 'vesine heinamaa, märg lohk nõmmel, madal ja osjane jõelooge'
handi wuri 'järveks muutunud vana jõesäng, jõeharu; umbjärv'
mansi ūraj 'jõesäng'
Soome-ugri tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Arve, Arro 'kõrgem kuiv, ka võsastunud koht; karjamaa'.

haldjas : haldja : haldjat 'looduses, elamus vm valitsev kujuteldav üleloomulik olend'
? ← algskandinaavia *haldija
vanarootsi -hælde liitsõnas samhælde 'ühendus'
● vadja altia(s) 'haldjas'
soome haltija 'omanik, valdaja; haldaja; haldjas, kaitsevaim; päkapikk'
isuri haltias 'haldjas; kummitus'
karjala haltie 'omanik, valdaja; haldjas, kaitsevaim'
lüüdi haľgii 'haldjas'
Kui sõna on skandinaavia laen, on sõna tähendus eesti ja teisteski läänemeresoome keeltes muutunud. Vt ka haldama.

heris : herise : herist 'kelm, nurjatu'
◊ õrjetu
● soome herja 'sõimusõna, pilkesõna; nali'
karjala rhvl herja 'kuri [?]'
On arvatud, et skandinaavia laen, ← algskandinaavia *harjō, *herjō, mille vaste on nt vanarootsi häriare 'laimaja', herian 'kurivaim (Odini lisanimi)'. Eesti sõnal on tuletusliide -is. Tuletises õrjetu on tüves vokaal muutunud. Sõna on kasutatud ka koeranimena.

iga2 : ea : iga 'eluaeg, vanus'
◊ igatsema, igav, igerik, iial, ikka
● liivi igā 'iga', igāb 'igav'
vadja itšä 'iga, vanus', itšävä 'igav; nukker, kurb'
soome ikä 'iga, vanus', ikävä 'igav; nukker, kurb'
isuri igä 'iga, vanus', ikkäävä 'igav, kurb; iha, soov, igatsus'
Aunuse karjala igäü 'igav; nukker, kurb'
lüüdi igä 'iga, vanus', igäu 'igav; kurb; kurbus, lein'
vepsa igä 'iga, vanus'
saami jahki 'aasta'
ersa ije 'aasta'
mari ij 'aasta'
ungari év 'aasta'
Soome-ugri tüvi. igav on läänemeresoome tuletis omadussõnaliitega -v. iial on vana alalütleva vorm, mille tüves ei ole veel toimunud muutust i > e ja i on reeglipäratult pikenenud. ikka on sisseütleva vorm, mille tähendus on muutunud.

ilm : ilma : ilma 'pidevalt muutuv atmosfääri olek; maailm'
◊ ilma, ilmuma
● liivi īlma 'maailm', ilm, īlma 'ilma'
vadja ilma 'ilm; õhk; maailm', ilmaa 'ilma; tasuta; ilmaaegu'
soome ilma 'õhk; ilm', ilman 'ilma'
isuri ilma 'ilm', ilman 'ilma'
Aunuse karjala ilmu 'õhk; ilm', ilmai 'tasuta'
lüüdi ilm 'ilm; maailm', ilmai 'ilma'
vepsa iľm 'õhk', ilma 'ilma'
saami albmi 'taevas; lumetuisk', almmá 'ilma'
udmurdi in 'taevas', inmar 'jumal'
komi jen 'jumal; ikoon'
handi iləm 'maailm; õhk; ilm'
mansi ēləm 'aeg; ilm; õhk'
Soome-ugri tüvi. Määrsõna v kaassõna ilma on viisiütleva või omastava käände vorm.

jutt3 : jutu : juttu 'vestlus, kõnelus'
◊ ütlema
● vadja juttu 'jutt; kuulujutt; lugu'
soome juttu 'jutt; jutuajamine; lugu'
isuri jutto 'jutt'
Aunuse karjala juttu 'sõnelus, nääklus, vastuvaidlemine'
ersa jovtams 'ütlema; jutustama'
mokša joftams 'rääkima, jutustama'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Tuletises ütlema on ju- muutunud reeglipäratult ü-ks. Vanemas kirjakeeles on ka variant jütlema 'jutlustama'. Eesti keelest on laenatud liivi jut 'jutt' ja jutīst 'jutustada'.

juudas2 : juuda : juudast 'äraandja, reetur'
Üldnimeks muutunud pärisnimi Juudas, mis esineb piiblis. Vt ka juudas1.

jõngermann : jõngermanni : jõngermanni 'väike poiss, jõnglane'
○ jungermann, jüngermann
◊ jõnglane
← saksa junger Mann 'väikemees; noormees'
Laenu muganemisel on esisilbi vokaal reeglipäratult muutunud. jõnglane on tõenäoliselt tuletatud sõnaosast jõng-, kuid võib olla ka eraldi laen, ← saksa Jünglein 'poisike'. Vt ka põngerjas.

jälg : jälje : jälge 'elusolendi, sõiduki või veoki liikumisest (või seismisest) tekkinud märk, rada või süvend maas'
◊ jälle
● vadja jältši 'jälg'
soome jälki 'jälg'; jälleen 'tagasi; jälle'
isuri jälgi 'jälg'; jällee 'tagasi; jälle'
Aunuse karjala jäľgi 'jälg'; jäľľes 'pärast; järel'
lüüdi ďäľg 'jälg'
vepsa jäľg 'jälg'
On arvatud, et eesvokaalne variant tüvest jalg. jälle on arvatavasti määrsõnaks muutunud alaleütleva vorm. Vt ka järg1.

jänn : jänni : jänni 'ummik, väljapääsmatu olukord, kitsikus'
← alamsaksa jan 'jänn, kitsikus'
Alamsaksa sõna on üldnimeks muutunud isikunimi Jan.

kalits : kalitsa : kalitsat mrd 'tasku'
← vanavene kalitá 'tasku, kott'
Laen on muganemisel muutunud ts-liiteliste sõnade sarnaseks.

kamakas : kamaka : kamakat '(ebamäärase kujuga) suurevõitu tükk'
● soome mrd kama 'kõlbmatuks kuivanud, kõvaks muutunud aine, jäätunud riie'
Aunuse karjala kamakko 'kõva ja ebatasane (maa)'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Mõjutanud võib olla vene komók 'känkar, tomp, klomp, tükk', kom 'kamakas, kamp, pall, tomp, mütsak'. Teisalt ei ole välistatud, et sõna ongi vene keelest laenatud, teistes läänemeresoome keeltes on sel juhul tegemist rööplaenuga.

kleepima : kleepida : kleebin 'külgehakkava ainega kinnitama; millegi külge kinni hakkama; külgehakkava ainega koos olema'
○ leepima
← saksa kleben 'kleepima; kleepuma'
Laen on muganemisel muutunud astmevahelduslikuks: laenuallikale vastavad häälikuliselt täpselt nõrga astme vormid, nt kleebin. Teisalt on mõeldav, et kõigepealt on saksa keelest laenatud tüvi kleep-, ← saksa Kleb- 'kleep-' (esineb liitsõnades, nt Klebstoff 'kleepaine'), ning tegusõna kleepima on sellest tüvest tuletatud.

koht : koha : kohta 'ruumi, pinna v joone punkt v piirkond; maa-ala'
◊ kohe1, kohe2, kohendama, kohta, kohus1, kohus2, kotus
● liivi kū’oḑi 'õige; otsene, sirge', kū’odõ 'kohus (õigusorgan)'
vadja kõhta 'koht; kohe'
soome kohta 'koht; varsti, kohe', kohtuus 'mõõdukus, parajus; õiglus', kohentaa 'kohendada; korda teha, parandada'
isuri kohta 'koht', kohendaa 'parandada, remontida'
Aunuse karjala kohtu 'koht', kohendua 'korrastada; parandada, remontida'
lüüdi koht 'koht', koheta 'parandada, remontida'
vepsa koht 'koht', koheta 'parandada, remontida'
? saami mrd goakti 'peaaegu'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Teisalt on tüve peetud balti laenuks, ← balti *kokta, mille vasted on leedu kakta 'laup, otsaesine' ja läti kakts 'nurk'. Tuletist kohus hakati tähenduses 'õigusemõistmist teostav riigiorgan' kasutama alles 17. sajandil. Tähenduse eristudes muutus ka käänamistüüp. Murdetuletis kotus lähtub lõunaeestilisest tüvevariandist *kott-. Vt ka kohtama ja kohtlema.

krõõt : krõõda : krõõta kõnek '(vana) inetu naine'
← alamsaksa Greet (naisenimi)
Üldnimeks muutunud isikunimi.

kuller1 : kulleri : kullerit 'kiirkäskjalg'
○ kuler, kurel, korel
← alamsaksa kurēr 'kuller'
Laenu muganemisel on sõnalõpu r-i tõttu sõna keskel toimunud muutus r > l(l).

känd : kännu : kändu 'pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa'
● liivi kand 'känd'
vadja kanto 'känd; jalg, vars; konts, päraots'
soome kanto 'känd'
isuri kando 'känd'
Aunuse karjala kando 'känd'
lüüdi kand 'känd'
vepsa kand 'känd'
saami guottu 'juurtega välja kistud puu'
ersa kando 'puupakk, palk'
mokša kanda 'puupakk, palk'
Tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas kand. Esimese silbis on toimunud muutus a > ä ilmselt eristamiseks sõnast kand, murretes on laialt levinud algsema vokaaliga variant kand 'känd'. Vt ka kännas.

kühm : kühmu : kühmu 'väike kumerapinnaline moodustis'
● soome kyhmy 'kühm, muhk'; kuhmu 'kühm, muhk, mõhn'
Aunuse karjala kuhmu 'muhk'
lüüdi kuhm 'muhk, kühm'
vepsa kuhmu, kuhm 'muhk, kühm'
Läänemeresoome tüvi. Eesti ja soome keeles on esisilbi vokaal reeglipäratult muutunud, murretes esineb ka reeglipärane variant kuhm. On ka arvatud, et balti laen tüvest, mille vaste on läti kuzma 'pugu; kühm, küür', kuid läti sõna on pigem juhuslikult sarnane.

küüvits : küüvitsa : küüvitsat 'soodel ja rabadel kasvav igihaljas kääbuspõõsas (Andromeda polifolia)'; mrd 'näsiniin (Daphne mezereum)'
Vana liitsõna, küü + vits. Tänapäeval ei tajuta sõna enam liitsõnana, muutunud on rõhu- ja vältesuhted ning vastavalt sellele ka käänamine.

laga1 : laga : laga 'vedel, lahja toit'
← eestirootsi loka 'soolvesi', lŏga liitsõnas kœṯ-lŏga 'liha keeduleem'
Sõna on laenatud tõenäoliselt enne, kui eestirootsi murretes on esimeses silbis toimunud muutus a > o, vrd rootsi lake 'soolvesi'. Eesti keeles on algne tähendus edasi arenenud: 'soolvesi' > 'sodine vesi' > 'halb toit, halb jook'. Tähenduse arengut on tõenäoliselt mõjutanud ka häälikuliselt ja tähenduselt lähedased sõnad, nt liga, läga, löga.

lehter : lehtri : lehtrit 'allapoole koonusjas hrl toruga lõppev põhjata riist v seadeldis vedeliku, puistaine vms valamiseks väikese avaga mahutisse; kraater, (mürsu)auk'
○ (t)rehtel, rehter
◊ trehter
← alamsaksa trechter 'lehter; ruupor'
Laenu muganemisel on konsonantühend sõna algul lihtsustunud ja seejärel on sõna lõpus oleva r-i mõjul sõna alguses toimunud muutus r › l.

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

mahtra : mahtra : mahtrat 'löömine, tüli, madin'
Üldnimeks muutunud kohanimi. Mahtras toimusid 19. sajandi keskpaiku talupoegade rahutused.

mann : manni : manni 'tüdruk'
Üldnimeks muutunud isikunimi. Mann on Mari ~ Maria lastekeelset algupära lühenenud variant.

mats1 : matsi : matsi 'talupoeg, maamees (halvustavalt)'; kõnek 'mees, poiss'
Üldnimeks muutunud isikunimi Mats ‹ Matthias. Matz oli juba alamsaksa keeles üldnimi ja tähistas kohtlast, lihtsameelset, naeruväärset inimest.

misuke : misukese : misukest kõnek 'missugune'
◊ mihuke
Kuluvorm liitsõna missugune tuletisest liitega -ke(ne), mis ja sugu1. Variandis mihuke on rõhutus asendis toimunud muutus s > h.

muhe : muheda : muhedat 'kobe, kohev, taimekasvule soodus'
● soome muhea 'kohev; urbne; mure', mrd muha 'peeneks muutunud aine (muld vms)'
karjala muhakka 'kohev', muherrus 'püree'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Teisalt on arvatud, et võib olla germaani laen, ← alggermaani *mūχa-z, mille vasted on vanaislandi mór 'nõmm, kõnnumaa', vanarootsi mōr '(liiva)nõmm', rootsi mo 'liiv', või ← alggermaani *musa-, *musan-, mille vasted on vanaislandi mosi 'sammal, raba, soo', vanarootsi mos 'sammal, raba', mosi 'raba'. On ka arvatud, et võib olla balti laen, ← tüvi, mille vaste on nt leedu mušti 'lööma, peksma'.

mõnu : mõnu : mõnu 'rahuldus-, heaolu-, lõbutunne, nauding'
● vadja meno 'minek, kulg; väljaminek, kulu; asi, lugu, juhtum; komme, tava'
soome meno 'minek, sõit; liikumine, hoog; pidulik talitus; (mitm) väljaminek, kulu'
isuri mänö 'minek, väljaminek; koht'
Aunuse karjala meno 'käimine, minek; (mitm) kulu'
saami mânno 'minek, sõit, kord'
Võib olla sama sõna mis vanemas keeles esinev mõnu 'toon, meloodia'; sel juhul võib olla tuletis minema tüvest, esimeses silbis on vokaal muutunud õ-ks. Sama tuletise soome vaste on laenatud, menu.

naine : naise : naist '(hrl täiskasvanud) naissoost inimene, naisisik; abielunaine'
◊ naima
● liivi nai 'naisisik; abielunaine'
vadja nain 'naisisik; abielunaine'
soome nainen 'naisisik; (hrv) abielunaine'
isuri nain 'naisisik; abielunaine'
Aunuse karjala naine 'naisisik; abielunaine'
lüüdi naińe, naine 'abielunaine'
vepsa naińe 'naisisik; abielunaine; noorik; minia'
handi näj '(auväärt) proua; jumalanna, vürstinna; tuli'
mansi nāj '(auväärt) proua; jumalanna, vürstinna; tuli'
Soome-ugri tüvi. Läänemeresoome sõna on *(i)nen-liiteline tuletis (liivi vastes tuleb liide esile omastavavormis naiz). Tuletusliideteta tüvi esineb tegusõnas naima. On oletatud, et tüvi võib olla algselt identne kaugemates sugulaskeeltes esineva eesvokaalse tüvega, mille vasted on saami njiŋŋelas, njiŋŋálas 'emasloom', ersa ńi 'abielunaine', mansi nē 'naisisik; abielunaine; emasloom', handi niŋ 'naisisik; abielunaine', ungari nő 'naisisik', neenetsi ńe 'naisisik; abielunaine', eenetsi ne 'naisisik; abielunaine', nganassaani ni̮ 'naisisik', sölkupi ne 'naisisik; abielunaine', kamassi nē, ne 'naisisik; abielunaine', matori nā 'naisisik; abielunaine' ning mida on oletatud indoeuroopa laenuks, ← indoeuroopa *g^wneh₂- 'naine', vaste nt vanakreeka gynḗ 'naine'. Sel juhul on tüvi muutunud läänemeresoome keeltes tagavokaalseks. Vt ka nääl.