[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hari : harja : harja 'puhastamiseks, pühkimiseks, sugemiseks vms kasutatav ese; millegi ülemine, kõrgeim, tipmine osa'
◊ harima, harjus, harjusk
← balti
leedu šerys 'sea harjas'
läti sars (hrl mitm sari) 'sea harjas'
● liivi ōŗa 'liivane madalik meres; harjamisvahend; linahari; katusehari'
vadja arja 'hari, tipp; (kuke)hari; (hobuse) lakk; (kala) seljauim; harjamisvahend; linahari'; arjas 'harjas'
soome harja 'harjamisvahend; tipp; seljak; katusehari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'; harjus 'harjus'
isuri harja 'harjamisvahend; (kuke)hari; (hobuse) lakk'; harjas 'harjas'
Aunuse karjala harja, harjas '(hobuselaka)karv; (mitm) hobuselakk'; harjus 'harjus'
lüüdi haŕď '(lina)hari; tipp; katusehari; (hobuse) lakk'; harďuz 'harjus'
vepsa haŕj '(lina)hari; (kuke)hari'; haŕǵos 'harjus'
Kalanimetus harjus on läänemeresoome tuletis, kalal on suur harja meenutav seljauim. Vt ka harjuma.

holm : holmi : holmi mrd 'kivine v liivane madalik'
← rootsi holme 'laid, väike saar'
← eestirootsi holm 'laid'
← soomerootsi holm, holma 'metsane küngas; (metsaga kaetud) saareke; kitkumata või lõikamata osa põllust'
Sõna on laenatud eri murrakutesse erinevatest rootsi murretest.

kare1 : kare : karet mrd 'väike rannalähedane laid, kivine madalik rannavees'
◊ kare2
? ← alggermaani *χar(u)ǥa-z, *χarǥu-z
vanaislandi hǫrgr 'kivihunnik; ohvrikoht'
islandi hörgur 'ohvrikoht; kivine küngas; kivine, viljatu maa; puudus'
rootsi mrd harg, horg, horv 'kivihunnik; kivine maa'
● soome mrd karje, karkea 'harimata maa, sööt, kesa'
Pite saami kuorkuo 'kivihunnik meres, kus kalad koevad'
Vt ka karge.

kärgas : kärka : kärgast 'kivine madalik; kivine küngas' kärk

laas : laane : laant 'suur tihe (okas)mets'
← indoeuroopa *lond^ho-, *lomd^ho-
vanaislandi land 'maa'
gooti land 'maa'
● liivi lōņtš 'ürgmets', land 'lomp'
soome lansi 'madal niiske koht maastikul'
karjala lantto 'lohk, nõgu; madal, kaldu'
? saami luovdit '(kõhuli, põlvili) langeda, laskuda'
? ersa lańďams 'istuda, küürutada'
? mokša lańďams 'istuda, küürutada'
mäemari landaka 'väike madalik, lohk, madal koht (metsas)'
udmurdi lud 'niit, põld, hiis'
komi lud 'karjamaa, niit'
? neenetsi lǝmto 'madal'
? eenetsi lodu 'madal'
? sölkupi lamtu 'madal'
Varasem häälikuline kuju on säilinud lõunaeesti murrakutes: land 'lomp; (kinnikasvanud) järv; madal vesine maa'. Eesti keelest on laenatud läti mrd lanis, lans 'suur tihe mets; lomp'. Vt ka lääs.

lood2 : loo : loodu 'õhukese v puuduva pinnakatte ja mullakihiga paepealne ala, alvar; (puudeta) saareke, laid'
● vadja looto 'kari, rahu, meremadalik'
soome luoto 'laid; kivine v kaljune koht põllul'
isuri loodo 'laid, kari'
Aunuse karjala luodo 'veealune kalju; madalik, rahu'
lüüdi luod 'laid'
vepsa lodo 'madalik järves, jões'
Võib olla läänemeresoome tüvi. Teisalt on arvatud, et võib olla germaani laen, ← alggermaani *flōđō, mille vaste võib olla nt vanaislandi flúð 'nähtamatu kalju, kari'. Võimalik germaani allikas on laenatud ka sõnas looded.

luht : luha : luhta 'suurvee ajal üleujutatav ala'
← balti
leedu lukštas 'lopsakate lehtedega veetaim; tarn; varsakabi (Caltha palustris)'
läti luksts 'lopsakate lehtedega pehme taim; kõrs; niiske madalik; kevaditi üleujutatav jõeäärne ala'
● vadja luhta 'tarn; luht, luhaniit'
soome luhta 'luht, luhaheinamaa; tarn'
isuri luhta 'kuluhein, vana hein'
Aunuse karjala luhtu 'lomp, loik, poriauk'
lüüdi luht 'lomp; luht'
vepsa luht 'lomp; madalik; üleujutatav heinamaa'
Väljendit luhta minema kasutati algul ilmselt lõpnud loomade kohta, kes heinamaale maeti, vrd aia taha minema. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Lucht 'ranna-, jõeniit'.

madal : madala : madalat 'väikese kõrgusega; maapinnale vm aluspinnale suhteliselt lähedal asuv; väike (hrl arvudes väljendatuna)'
● liivi madāl 'madal'
vadja matala 'madal; lühikesekasvuline, väike'
soome matala 'madal; alatu, nurjatu'
isuri mattaala 'madal; madalik'
Aunuse karjala madal 'madal'
lüüdi madal 'madal'
vepsa madal 'madal'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka made.