[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aasta : aasta : aastat 'ajavahemik, mille vältel Maa teeb tiiru ümber Päikese; 12 kuu pikkune ajavahemik'
● liivi āigast 'aasta'
vadja aigassaika, aastaika, aasta 'aasta'
soome ajastaika 'aasta'
isuri aastaga, aastaika 'aasta'
Kuluvorm läänemeresoome liitsõnast *aiγasta-aika, aeg. Selle jälgi on eesti keeles näha murdevariantides aastak, a(j)astaig. Eesti keelest võib olla laenatud soome mrd aasta 'aasta'.

ahtma : ahta : ahan 'vilja parsile kuivama tõstma; tihedalt üksteise kõrvale asetama, (täis) toppima'
○ lõunaeesti atma
● vadja ahtaa 'ahta, vilja jm kuivama panna'
soome ahtaa 'toppida, kiiluda, laduda; vilja parsile kuivama panna'
isuri ahtaa 'vilja, võrke parsile kuivama panna'
Aunuse karjala ahtua 'vilja, võrke kuivama panna'
lüüdi ahtada 'vilja, võrke kuivama panna'
vepsa ahtta 'vilja jm kuivama panna'
lõunasaami voektenje 'maa sisse löödud vai võrkude kuivatamiseks'
ersa aftuma 'võrk'
mokša aftə̑ms 'võrku, mõrda sisse panema; püünist üles seadma'
? mari optaš 'panema, asetama; laduma, kuhjama; kokku panema, ehitama; peale laadima; kummutama'
komi okti̮ni̮ 'püünist, raudu üles seadma'
handi eγət- 'üles riputama, kuivama panema; pooma'
Soome-ugri tüvi. Vt ka ahas.

ahu : ahu : ahu 'sööti jäetud alemaa'; mrd 'kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa'
● vadja aho 'kesa, sööt; (kuiv) metsalagendik'
soome aho 'sööt; aas, lagendik'
isuri aho 'rohtunud kasutamata maa, sööt'
Aunuse karjala aho 'metsalagendik'
On arvatud, et võib olla vana laen, ← indoeuroopa *as- 'põlema' või ← alggermaani *as- 'põlema; hõõguma'. Kirjakeelne tähendus on keeleuuenduse ajal kasutusele võetud soome keele eeskujul. Kirderannikumurretes võib samuti olla soome keelest laenatud.

ale : ale : alet 'algeline maaharimisviis (maa väetatakse põletatud puude tuhaga)'
? ← balti
leedu želmuo 'võsu, taim, oras'
läti salms 'õlekõrs'
? ← alggermaani *χalma-z
vanaislandi halmr 'õled'
vanarootsi halmber 'õled'
● soome halme 'alemaa'
Aunuse karjala halmeh 'alemaa'
lüüdi halmeh 'alemaa'
vepsa haumeh 'alepõld, künnimaa'

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

hall1 : halla : halla 'veeaurust tekkinud ebaühtlane jääkristallide kiht maapinnal, taimedel ja esemetel'
← balti
leedu šalna 'hall'
läti salna 'hall; kerge hommikukülm'
● liivi ōla 'hall; öökülm'
vadja alla 'hall; härmatis; öökülm'
soome halla 'hall; öökülm'
isuri halla 'hall; öökülm'
Aunuse karjala hallu 'hall; öökülm'
lüüdi hall(u) 'hall; öökülm'
vepsa hall 'hall; öökülm'
saami suoldni 'kaste; aur vee v maa kohal; hall'
Vt ka hall2.

kahm : kahmu : kahmu 'hirmuhoog, judin'; mrd 'kangestus; kahutis; kirmetis'
● soome mrd kahma 'kerge pakane, veidi jäätunud maa- või veepind, jääkirme'
Aunuse karjala kahmakko 'kohmetanud, kangestunud; külmavõitu, kõle', kahmei 'külmavõitu, kõle'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Tähendus 'hirmuhoog' on teisene: külmatunne võib tekkida hirmust.

kallas : kalda : kallast 'veekoguäärne maismaariba; maa (vastandatuna merelolekule); mäe, künka vms nõlv'; mrd 'kallakas, veerjas, libajas'
◊ kaldu, kallal
← alggermaani *χalþa-z
vanaislandi hallr 'nõlv(ak), kallak, mäekülg; viltune, kaldus'
● vadja kallas 'kallas, rand; mägi, mäeveerg'
soome kallas 'kallas, kaldajärsak, perv'
isuri kallas 'järsak, nõlvak'
lüüdi kautoi 'kaldu, viltu'
? vepsa kaľťľi 'kaudu, mööda, piki'
Laenatud on ka teine laenuallika tüve tuletis, kallama.

kamakas : kamaka : kamakat '(ebamäärase kujuga) suurevõitu tükk'
● soome mrd kama 'kõlbmatuks kuivanud, kõvaks muutunud aine, jäätunud riie'
Aunuse karjala kamakko 'kõva ja ebatasane (maa)'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Mõjutanud võib olla vene komók 'känkar, tomp, klomp, tükk', kom 'kamakas, kamp, pall, tomp, mütsak'. Teisalt ei ole välistatud, et sõna ongi vene keelest laenatud, teistes läänemeresoome keeltes on sel juhul tegemist rööplaenuga.

kare1 : kare : karet mrd 'väike rannalähedane laid, kivine madalik rannavees'
◊ kare2
? ← alggermaani *χar(u)ǥa-z, *χarǥu-z
vanaislandi hǫrgr 'kivihunnik; ohvrikoht'
islandi hörgur 'ohvrikoht; kivine küngas; kivine, viljatu maa; puudus'
rootsi mrd harg, horg, horv 'kivihunnik; kivine maa'
● soome mrd karje, karkea 'harimata maa, sööt, kesa'
Pite saami kuorkuo 'kivihunnik meres, kus kalad koevad'
Vt ka karge.

kare2 : karge : karet mrd 'rohtunud maa, sööt; põllupeenar' kare1

kari1 : kari : kari 'veealune v pisut üle veepinna ulatuv kivine kõrgendik meres'
← algskandinaavia *skari-
vanaislandi sker 'kari'
rootsi skär 'kaljulaid'
● soome kari 'kari; kruusane maa, klibustik'
isuri kari 'kari'
Aunuse karjala kari 'kivine vähese veega kosk'
lüüdi kare̮ 'kari', kari 'sügavam koht koses, kuhu vesi langeb'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi karäl 'veealune kari; neem' (← karil).

kehv : kehva : kehva 'nigel, vilets; napp, vähene; vaene, varatu'
○ kirderanniku kehva, kehvä
? ← alggermaani *skeuχwa-, *skeuχa-
vanainglise scēoh 'arg, kartlik'
inglise shy 'kartlik; häbelik'
● vadja köühä, hrv tšeühä, tšöühä 'vaene; vilets'
soome köyhä 'vaene; napp'
isuri köühä 'vaene; vilets'
Aunuse karjala keühü, köühü 'vaene; vilets, lahja (maa)'
lüüdi ḱöuh 'vaene'
vepsa ḱöuh 'vilets, halb; vaene; vaevaline'
Germaani laenu on peetud kaheldavaks tähenduserinevuse tõttu.

kelder : keldri : keldrit 'hoone esimese korruse alune, harvemini majast eemale (pooleldi) maa sisse ehitatud säilitusruum; esimese korruse alune korrus'
○ keller
← alamsaksa keller 'kelder (vanglana)'
-d- on tüves eesti keeles tekkinud lisahäälik.

kulbas : kulpa : kulbast 'kaldaõõnsus'
← alggermaani *kulpō
rootsi mrd kulpa 'väike lohk maas'
norra mrd kulp '(veega täidetud) lohk maas'
● soome mrd kulppa 'lumesulamisvee tekitatud auk räästa all; loik, lomp'
isuri kulppa 'auk maa sees'

kõnd2 : kõnnu : kõndu 'väheviljakas, hrl kasutamata v asustamata maa-ala'
○ lõunaeesti kond
● soome kontu 'kodu, kodupaik'; mrd 'loomatoit (hein); turvas; soo'
Aunuse karjala kondu 'maa, maaomand; talu'
lüüdi kond, kondu 'kodupaik, kodutalu'
vepsa -kondus (esineb kohanimedes)
Läänemeresoome tüvi.

kõrb1 : kõrve : kõrbe 'suur asustamata (soodega) metsaala'
○ kirderanniku korb
◊ kõrb2
● liivi Kūorbõd (kohanimi)
soome korpi 'laas, põlismets'
Aunuse karjala korbi 'paks kuusemets'
lüüdi koŕb 'paks kuusemets'
vepsa koŕb 'laas, põlismets'
Läänemeresoome tüvi. Piiblitõlkes kasutati sõna tähenduses 'inimtühi koht', sellest kujunes hiljem tähendus 'kuiv ja kuum maa'. Tänapäeva kirjakeeles on sõnal eri tähendustes erinevad muutevormid.

laas : laane : laant 'suur tihe (okas)mets'
← indoeuroopa *lond^ho-, *lomd^ho-
vanaislandi land 'maa'
gooti land 'maa'
● liivi lōņtš 'ürgmets', land 'lomp'
soome lansi 'madal niiske koht maastikul'
karjala lantto 'lohk, nõgu; madal, kaldu'
? saami luovdit '(kõhuli, põlvili) langeda, laskuda'
? ersa lańďams 'istuda, küürutada'
? mokša lańďams 'istuda, küürutada'
mäemari landaka 'väike madalik, lohk, madal koht (metsas)'
udmurdi lud 'niit, põld, hiis'
komi lud 'karjamaa, niit'
? neenetsi lǝmto 'madal'
? eenetsi lodu 'madal'
? sölkupi lamtu 'madal'
Varasem häälikuline kuju on säilinud lõunaeesti murrakutes: land 'lomp; (kinnikasvanud) järv; madal vesine maa'. Eesti keelest on laenatud läti mrd lanis, lans 'suur tihe mets; lomp'. Vt ka lääs.

lamakas : lamaka : lamakat 'suur tükk, kamakas'
● vadja lamakas 'lahmakas, kerekas; lamakas, lahmakas'
soome mrd lamu 'suur (põllu)ala, lagendik, tasandik; lohk, nõgu, soo'
isuri lamagas 'suur, turske, kogukas, suure kasvuga'
? karjala lamu 'madal tasane maa mägede keskel'
? vepsa lamu 'pohlakoht, nõmm [?]'
On arvatud, et võib olla balti laen, ← tüvi, mille vaste on leedu mrd lamakas, lamantas 'tükk'. Soome lamu 'lohk, nõgu, soo', karjala ja vepsa vasted võivad olla osaliselt laenatud ka vene murretest, ← vene mrd lom 'soo'; láma 'soine niit' (algselt sama indoeuroopa tüvi mis leedu keeles). Teisalt on peetud ka häälikuliselt ajendatud tüveks, lähedane tüvi on nt sõnades laam ja lahmakas, lahmama.

lampkast : lampkasti : lampkasti 'maa sisse ehitatud mustusekast (reoveetorustikus)'
← saksa Schlammkasten 'anum, ruum muda, rooja kogumiseks'
Saksa allikas on liitsõna: Schlamm 'märg pehme soga, muda, pori' + Kasten 'kast'. Varem on laenatud liitsõna teise osise alamsaksa vaste, kast.

latakas : lataka : latakat 'suur lai ja lame; suur tükk, lahmakas'; kõnek 'hoop'
◊ latikas
● vadja latakko 'välu, (rohune metsa)lagendik', latikkõ 'lame', latikka 'latikas'
soome lattea 'lame, lapik', mrd latikka 'väike latikas; mardikas v muu putukas'
isuri ladistusella 'muljuda, pigistada saada', ladikka 'väike särg v latikas'
karjala latakka 'lame, lapik', latikka 'putukas, mardikas; villasest lõngast tehtud pael'
lüüdi laťikko 'väike latikas'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Kaugemate sugulaskeelte sõnad, handi ᴧoptǝχ 'madal, lausik, lame', neenetsi lǝbta 'madal, tasane maa', eenetsi lota 'tasane maa', matori lapta 'madal', on sel juhul tõenäoliselt rööpselt tekkinud. Lähedane tüvi on sõnades litakas, lutakas. Teisalt on arvatud, et võib olla germaani või balti laen, ← alggermaani *flata-z, mille vasted on vanaislandi flatr 'lame, tasane', vanarootsi flater 'lame, tasane', või ← balti tüvi, mille vasted on leedu platus 'lai, avar', läti plats 'lai, avar; kauge'.

laut : lauda : lauta 'koduloomade ja -lindude pidamise hoone v ruum'
← alggermaani *lautō, *lauti-z
vanaislandi laut 'süvend, väike org; põld, muld, maa'
vanarootsi lȫt 'põld'
rootsi mrd löt, laut 'karjamaa; karjaõu'
● vadja lautta 'laut; tall'

lodu2 : lodu : lodu 'toitainerikka pinnavee läbivooluga liigniiske maa'
● Häälikuliselt ajendatud tüvi. Tüve vasted võivad olla soome lotma 'lohk, nõgu; org; süvend', karjala lotma 'lohk, nõgu; org; süvend', Aunuse karjala lodmu 'madal ala, nõgu' ja lüüdi lodm 'lohk, nõgu; kaljudevaheline org'.

lõtv : lõdva : lõtva 'kehalisest pingest vaba, jõuetu, lodev; lotendama kippuv; nõrgalt ühendatud'
● soome mrd letveikkö 'soo', letvakka 'lõtv, loid, lodev', lelvä 'pehme (maa); soo'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka lodev.

maa : maa : maad 'Päikesest kauguselt kolmas Päikesesüsteemi planeet; maismaa, maismaa pind; ruumiline vahemaa; riik'
● liivi mō 'maa; riik; põld'
vadja maa 'maa; maailm; põrand; põhi, taustvärv'
soome maa 'maa; pinnas, muld; riik'
isuri maa 'maa; põrand'
Aunuse karjala mua 'maa; maailm'
lüüdi mua 'maa, muld; maailm'
vepsa ma 'maa; maailm; põld'
mari münö 'maas, põrandal'
udmurdi mu 'maa'
komi mu 'maa'
handi mŏw 'maa; pinnas, muld'
mansi mā 'maa; koht'
nganassaani mou 'maa'
kamassi mǝje, maja 'mägi'
matori bijä 'mägi'
Uurali tüvi. Vt ka maadlema, maage, maare1, mailane, maismaa.

maadlema : maadelda : maadlen 'teineteist haardes hoides vastast seljatada püüdma; millegagi tugevasti vaeva nägema, ägedasti tegevuses olema, rassima'
Võib olla sama tüvi mis maa. Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi, mille vasted võivad olla liivi ma’ddõrtõ, mādõtõ 'sihitult töötada', ersa maďems 'pikali heitma; langema', mokša madǝms 'pikali heitma; langema' ja eesti keeles ka madistama; esimese silbi pikk vokaal võib olla tekkinud rahvaetümoloogilisel ühendamisel sõnaga maa.

maage1 : maake : maaget 'roostene, rauda sisaldav (soo)vesi; sooraud'
◊ maak
● vadja maakki, maakkõ(vesi) 'maage, maakevesi'
Võib olla tuletis tüvest maa. maak on kirjakeelne tuletis.

maare1 : maarde : maaret 'maavara'
Tehistüvi 1940. aastatest, moodustatud sõnadest maa ja aare.

maasikas : maasika : maasikat 'lihakaviljaline kolmetiste lehtede ja maapealsete võsunditega püsiktaim (Fragaria)'
● liivi mōškõz 'maasikas'
vadja maasikas 'maasikas'
soome mansikka 'maasikas'
isuri manťš́ikka 'maasikas'
Aunuse karjala mandžoi 'maasikas'
lüüdi mańďž́oi 'maasikas'
vepsa manźikäińe 'maasikas'
Võib olla tuletis samast tüvest mis manner. Sama tähendusseos on maasika nimetustes ka germaani, slaavi ja balti keeltes, nt rootsi jordgubbe 'maasikas', jord 'maa', saksa Erdbeere 'maasikas', Erd(e) 'maa', vene zemljanika 'maasikas', zemlja 'maa', läti zemene 'maasikas', zeme 'maa'.

mailane : mailase : mailast 'väikeste hrl siniste õitega rohttaim v poolpõõsas (Veronica); liblikas'
On arvatud, et tuletis tüvest maa. Koduarstid ravisid taimega inimesele rahvauskumuse kohaselt mailaste, maa-aluste vaimude põhjustatud haigusi, nagu nt vistrikud, ohatised. Maa-alustega on seostatud ka liblikaröövikut.

maismaa : maismaa : maismaad 'kuiv maa (vastandina veekogudele)'; kõnek 'mannermaa, mander'
? ← soome maisema 'maastik'
Sõna võib olla kirjakeelde toodud ka murretest, kus esineb maisemaa 'kuiv, kõrge maa; lage metsatu maa'. Soome sõna on tuletis tüvest maa.