[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ankur2 : ankru : ankrut 'väheldane vaadikujuline puunõu; endisaegne vedelikumõõt, umbes 30–40 liitrit'
← rootsi ankar(e) 'ankur, mahumõõt'
← alamsaksa anker 'ankur, mahumõõt'
← saksa Anker 'ankur, mahumõõt'
Sõna lõpuosa on muganemisel seostatud oma liitega -ur või seda on mõjutanud ankur1.

jant : jandi : janti 'sekeldus, askeldus; tembutus; naljamäng'
Tõenäoliselt sõna komejant lõpuosa, mis on iseseisvunud pärast seda, kui laenu hakati tajuma liitsõnana.

kadalipp : kadalipu : kadalippu '16.-19. sajandi peksukaristus, kus pekstav pidi vastastikku rivistatud peksjate vahelt läbi minema'
← vanarootsi gatulopp, gatulöp 'kadalipp'
Laenuallikas on liitsõna, vrd rootsi gata 'tänav' ja rootsi lop(p) 'jooks'. Laenu muganemist on mõjutanud rahvaetümoloogiline tõlgendus, sõna lõpuosa on seostatud tüvega lipp2.

kaugas : kauka : kaugast 'tasku, eriti kahekordse pihaga meestesärgi põu, mida kasutati taskuna'
? ← läti kabata 'tasku'
Läti sõna võib olla laenuallikaks, kui eeldada keerulist muganemiskäiku: läti sõna lõpuosa -ata on asendatud liitega -ugas, selle liite lisamisel on -b- vokaalide vahelt kadunud.

liimeister : liimeistri : liimeistrit 'kahe käe tõmbenuga voolimiseks v puu koorimiseks'
← läti slīmests 'aamissepa, püttsepa lõikeriist'
Sõna lõpuosa -meister on kujunenud rahvaetümoloogia tulemusel. Murdevariant niimeister on laenatud alamsaksa keelest, ← alamsaksa snīdemest 'lõikeriist'. Läti sõna on samuti alamsaksa laen.

lohe : lohe : lohe 'sisalikku v madu meenutav mitme peaga koletis, lendmadu, draakon'
← soome lohi liitsõnas lohikäärme 'lohe(madu), draakon'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Eesti keeles on soome sõna mugandatud. Soome sõna on vanarootsi laen, ← vanarootsi floghdraki 'lohe, draakon' (sõna-sõnalt 'lendmadu'), algusosa on laenatud ja lõpuosa tõlgitud.

marakratt : marakrati : marakratti kõnek '(vallatu) põngerjas, rüblik, põnn'
○ maragant
? ← rootsi markatta 'merikass, (rohe)pärdik'; kõnek 'tulehark, nõid', mrd marakatto, marakattu 'merikass, (rohe)pärdik'
Eesti keeles on võinud sõna lõpuosa muutuda rahvaetümoloogilisel seostamisel tüvega kratt. Laenatud on ka sõna alamsaksa või saksa vaste, määr-3.

nisa : nisa : nisa 'imetajate piimanäärme sompjas lõpposa, kust järglane piima imeb (v kust piima lüpstakse)'
● vadja nisä 'nisa'
soome nisä 'nisa; piimanääre; udar; (naise)rind'
vepsa ńiža 'nisa; (naise)rind'
saami njižži 'nisa'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka nisu.

puit : puidu : puitu 'puude jt puittaimede kõvaks ja jäigaks muutunud varre põhiosa; langetatud puu kui materjal' puu

riiv1 : riivi : riivi 'ukse, värava, akna jms sulgemisvahend, mille põhiosa on edasi-tagasi lükatav plaadile kinnitatud keel; luku sulgev osa'
○ riil, riim, triiv, kriiv
? ← baltisaksa Riegel 'riiv'
Sõna häälikuline kuju eeldab laenuallika baltisaksapärast hääldust (g asemel j), kuid lisaks sellele on sõna lõpuhäälik reeglipäratult muutunud. Kahtlemata on nimetatud allikast laenatud murdesõna riil. Eesti keelest on laenatud eestirootsi rīv 'riiv (sulgemisvahend)'.

rätsep : rätsepa : rätsepat 'meeste ja naiste pealis- ja ülerõivaid valmistav oskustööline'
← rootsi skräddare 'rätsep'
Laenu muganemisel on laenuallika lõpuosa asendunud teiste oskustööliste nimetustes esineva tüvega sepp. Laenuallika esisilbi lühike hääldus ei ole sobinud eesti liitsõnade struktuuriga, mille ühesilbiline esiosis on alati pikk (vrd nt pottsepp). Sellepärast on eesti keeles moodustatud tervikut hakatud tajuma mitte liitsõnana, vaid tavalise omastavas käändes kolmesilbilise sõnana (vrd nt õpik), käänamine on kujunenud vastavalt sellele.

suhvel : suhvli : suhvlit van 'laegas, sahtel'
○ suhv, suhvlaad
← alamsaksa schūflade 'liigutatava kaanega laegas; sahtel'
Alamsaksa allikas on liitsõna: schūf 'liigutatav osa, siiber' + lade 'laegas'. suhvel on muganemisel lühenenud, lõpuosa on võinud kujuneda teiste el-lõpuliste sõnade eeskujul, nt sahtel. Murdesõnas suhvlaad on liitsõna laenatud tervikuna, murdesõnas suhv on liitsõna tähenduses ainult esiosa. Murretes on ka tõlgitud järelosisega variant suhvlaegas. Alamsaksa liitsõna teine osis on ka eraldi laenatud, laadik, laegas.

tali1 : tali : tali 'rippuv tõsteseade, mille põhiosa on vints; vähemalt kahest plokist ja trossist v ketist koosnev ülekandemehhanism, liitplokk'
← alamsaksa talje 'tõsteseadeldis'
← saksa Talje 'tali, liitplokk'
← rootsi talja 'tali, liitplokk'
Paljudes keeltes levinud merendustermin pärineb algselt itaalia keelest, ← itaalia taglia 'tali, liitplokk'. Keskalamsaksa laenudest hilisem laen.

tera : tera : tera 'tööriista v külmrelva lõikav põhiosa, selle lõikeserv v terav ots; teravilja väike kõva vili v seeme; väike kompaktne aineosake'
◊ teras
● liivi tierā 'terariista tera; viljatera, teravili; seeme, tuum'
vadja terä 'terariista tera; terav ots (naasklil, kuusirbil); (saapa, suka, jala) laba; viljatera; silmatera'
soome terä 'terariista tera; teravik, ots; (jalatsi, suka) laba; viljapea; õis; silmatera'
isuri terä 'terariista tera; (jalatsi, suka, aeru, labida) laba', terägäs 'rohkete (vilja)teradega'
Aunuse karjala terä 'terariista tera; teravik, ots; (jalatsi, suka, labida) laba; viljapea; viljasaak; kanga laius'
lüüdi ťerä, ťera 'terariista tera; viljapea; silmatera'
vepsa ťera 'terariista tera; vahaküpsus (teraviljal); kanga laius'
saami dearri 'terariista tera, selle terav serv'
mari tür 'terariista tera'
? udmurdi tir 'kirves'
? ungari tőr 'pistoda, puss'
Läänemeresoome-mari või soome-ugri tüvi. On arvatud, et esitatud udmurdi ja ungari sõna asemel võivad selle tüve vasted olla mari tür 'äär, serv, külg', udmurdi dur 'äär, serv', dor 'äär, külg' ja komi dor 'äär, serv; terariista tera'. Vt ka terutama, tõru, äiatar.

tikerber : tikerberi : tikerberi 'karusmari'
○ tikerbär(i), tikenber, kikerber, kikerbär, tikerperä, tikerpuu, tikõlpuu
◊ tikker
← alamsaksa stickelber(e) 'karusmari'
Laenuallikas on liitsõna, sticken 'pistma, sisse torkama' + bere 'mari'. Laenu muganemisel on sõna lõpuosa r-i mõjul l asendunud r-iga. tikker on lühenenud sõnakuju, kus laenuallika järelosisele vastav element -ber on ära jäetud. Eesti keelest on laenatud Salatsi liivi stikker sõnaühendis stikker mare 'tikker'.

tipp1 : tipu : tippu 'millegi väljaulatuv (terav) ülaosa, hari; millegi ahenev lõpposa'
← alamsaksa tip 'teravik, tipp, latv; täpp, punkt'
← rootsi tipp 'ots, tipp'

tupp : tupe : tuppe 'ümbritsev (kaitsev) moodustis v ese, ümbris, kest; emaslooma suguteede paaritu lõpposa, naise torujas sisesuguelund'
? ← alggermaani *duppa
alamsaksa dop(pe) 'kapsel, karbike, kest; (muna)koor; vurrkann; nööp, nupp'
saksa Topf 'pott, kastrul, pada; pütt'
● liivi tup 'tupp, ümbris'
vadja tuppi 'tupp, ümbris'
soome tuppi 'tupp, ümbris'
isuri tuppe 'tupp, ümbris', tuppu 'juuksekrunn; (tupplehtedega kaetud) toores rabamurakas'
Aunuse karjala tuppi '(taime) nupp, (tupplehtedega kaetud) toores mari; tupp, ümbris'
lüüdi tuppi 'tohust marjanõu'
saami dohppa 'tupp, ümbris'
Hiljem võib olla laenatud tüve alamsaksa või saksa vaste, tops1.

tüvi : tüve : tüve 'puu peavars, mille alumine osa on oksteks harunemata; millegi keskne, tüvelaadne osa'
◊ tüü, tüüakas, tüügas
● liivi tõ’v 'puutüvi; aeru varre ots (kust kinni hoitakse)'
vadja tüvi 'puutüvi; tüvik, tüügas, tüveots'
soome tyvi 'puutüve alaosa; osa, millest miski on kinni (alus, juur, jalg, kand)'
isuri tüvi 'puutüve alaosa; viljavihu tüviosa'
Aunuse karjala tüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam v kinnitusosa'
lüüdi ťüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam osa'
vepsa ťüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam osa'
mokša ťejs 'juurde', ťejsa 'juures', ťejsta 'juurest'
mari tüŋ 'puutüve alaosa; algus; alus, põhi, sokkel; (asja) tuum; pea-, põhi-, tähtsaim'
udmurdi diń 'tüve v varre alaosa; alus, vundament'
komi din 'tüve v varre alaosa; (millegi) ümbrus'
ungari tő 'tüvi, juur'
Soome-ugri tüvi. Sõnades tüü, tüüakas, tüügas on tüve rööpvariant, kus v on ü ja i vahelt kadunud. Vt ka tümikas.

vehkat väljendis vehkat tegema 'ära jooksma, põgenema'
Tüvi on ilmselt sama mis sõnas vehkima, lõpuosa on moodustatud vene tegusõnade eeskujul, vrd nt vene ehat’ 'sõitma'.

õhtu : õhtu : õhtut 'päeva lõpuosa'
○ kirderanniku ehtu, ohtu, lõunaeesti õdak, õtak
◊ õdang
● liivi ȭ’dõg 'õhtu'
vadja õhtago, õhtogo 'õhtu; pidu'
soome ehtoo 'õhtu'
Läänemeresoome tüvi. Lõunaeesti õdak, õtak on vana tuletis, mille täpsed vasted on vadja ja liivi sõnad. On ka oletatud, et uurali tüvi, mille vasted on saami ikte 'eile', mari jüt 'öö', mansi ēt 'õhtu, öö', handi jetn̥ 'õhtu'; sölkupi ǖtə 'õhtu', kamassi nшďi 'õhtu', matori ńüde 'õhtu', kuid see on häälikuliselt kaheldav. Vt ka eha.

õnar : õnara : õnarat 'lohk, süvend; soon, sisselõige, uure'
○ kirderanniku onar
● soome mrd onale 'pihipuu paadilaudade kokkusurumiseks'
Aunuse karjala onal 'teatud kalavõrk; nooda lõpuosa'
Läänemeresoome tüvi.

õnnar : õndra : õnnart 'sabaluu, selgroo lõpposa, mis koosneb 3–5 liitunud sabalülist' õõs