[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

anum : anuma : anumat 'nõu, riist millegi hoidmiseks'
● ? soome amme 'vann; tünn'; mrd 'kopsik, kapp'
? isuri ammi 'suur puust veenõu'
? karjala ammeh 'vann'
Ühendamine teiste läänemeresoome vastetega eeldab, et eesti sõnas on häälikud kohad vahetanud, < *am(m)un, *am(m)on. Sel juhul tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas ammutama.

eha : eha : eha 'õhtutaeva puna'
● soome ehtä 'õhtune koosviibimine, öised istjatsed; õhtu'
Aunuse karjala ehtü 'õhtu'
lüüdi eht 'õhtu'
vepsa eht 'õhtu'
Võib olla sama tüvi mis sõnas õhtu. Võib olla kujunenud tüve nõrga astme vormidest, < *ehδä-. Teise seisukoha järgi võivad tüve vasted olla hoopis ersa ežems 'soojenema', ežďems 'soojendama', mokša ežǝms 'soojendama; soojenema, kuumenema', ežďǝms 'kuumutama, soojendama'.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

enese : ennast (nimetav puudub; enesekohane asesõna)
◊ enda
● liivi eņtš 'oma, enda'
vadja hä(ä)n 'tema'
soome hän 'tema'
isuri hää 'tema; see'
Aunuse karjala häi 'tema'
lüüdi hän 'tema; see'
vepsa hän 'tema'
saami son 'tema'
ersa son 'tema'
mokša son 'tema'
udmurdi so 'tema; see, too'
komi si̮, sije̮ 'tema; see, too'
handi luw 'tema'
mansi taw 'tema'
ungari ő 'tema', ön 'Teie'
Soome-ugri tüvi. Eesti sõnad lähtuvad eri käändevormidest, neis on jälgi 3. isiku omastusliitest: enese < *henensäk, enda < *hentä. Vastetes on reeglipäratuid arenguid, ka läänemeresoome keelte sõnaalguline h on reeglipäratu. Vt ka ise.

harv : harva : harva 'hõre; mittesage; haruldane'
◊ harev, haruldane
● liivi ōra 'harva'; ōraz (omastav arrõ) 'harv, hõre'; ōrali 'haruldane'
vadja arva 'harv, hõre'; arvaa, arvõõ 'harva'
soome harva 'üksik, mõni; hõre, harv'; harvoin 'harva'; harvinainen 'haruldane, erakordne, erandlik, ebatavaline; eriline'
isuri harva 'hõre, harv'; harvaa 'harva'
Aunuse karjala harvu 'harv; hõre'
lüüdi harv 'hõre'; harvaa 'harva'
vepsa harv 'hõre, harv'
? ersa čuro 'hõre, harv'
? handi turәp 'hõre'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted ei ole häälikuliselt reeglipärased. Tüvevariandis haru- on v kadunud u (*o) eest, < *harvoi-. Vt ka hõre.

hitse : hitsme : hitset 'külviee, külvirinna äärjoon'
● soome mrd sitkain 'hitse'
karjala sitkelmö 'hitse'
lüüdi sikloimi 'hitse'
vepsa sikloita 'külvirinna äärjoont märkida'
? saami časkkis 'tükk, jupp; leiva- v kalalõik'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. On arvatud, et kirjakeelses lõunaeesti murretest pärit variandis on toimunud häälikute eristumine hits(k)e < *sits(k)e. Murrakuti on säilinud ka variandid sitke, site, (mitm) sitmed.

hüva : hüva : hüva 'hea'
◊ hea, hästi, hää, hüüs
● liivi jõvā 'hea'
vadja üvä 'hea'
soome hyvä 'hea'
isuri hüvä 'hea'
Aunuse karjala hüvä 'hea'
lüüdi hüvä 'hea'
vepsa hüvä 'hea; hästi'
? saami savvot 'paraneda, armistuda (haava kohta)'
ersa čiv 'hea, korralik, auväärne'
mokša čiva 'hea, korralik, auväärne'
? mäemari šu 'tervis; terve'
? udmurdi šońer 'õige, täpne; õiglane'
? komi šań 'hea; viisakas'
? ungari ig- sõnas igen 'jah'
Läänemeresoome-mordva või koguni soome-ugri tüvi. Mari ja teiste kaugemate sugulaskeelte vasted on kaheldavad häälikuliselt ja tähendusliku erinevuse tõttu. Sõnades hää, hüüs on vokaalide vahelt v kadunud (< *hüvä, *hüvüs) ning täishäälikud koondunud pikaks vokaaliks, hea lähtub kirjakeeles erandlikult murdevariandist, kus ää > ea. Vt ka hüvitama.

kalu : kalu : kalu 'koli, asjad, (vana) kraam'; mrd 'kalts'
● vadja kalu 'tööriist; pidulik rõivastus, ehe [?]'
soome kalu '(töö)riist, asi, vahend; peenis; (mitm) asjad, kraam'; van 'vara, omand'; mrd 'vili; viin'
isuri kalu liitsõnas karvakalu 'peenis'
? Aunuse karjala kalu 'laast, pilbas; pird, peerg; puupakk, -nott; peenis'
? lüüdi kalu 'alepõletamisest jäänud, poolenisti põlenud puutükk, kaigas; raag, hagu'
? vepsa kalu 'kepp, varb'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas kali2. Lähedane tüvi on nt sõnades kilama1 ja kolisema. Teisalt, juhul kui kalu < *kalvu, on tegemist läänemeresoome-saami tüvega, mille vaste on ka saami gálvu 'asi, ese'.

kasvama : kasvada : kasvan 'eluprotsessi tulemusena mõõtmetelt ja massilt suurenema, välja arenema; (taimede, puude kohta:) esinema, leiduma; taimkattega v karvadega tihedalt kattuma; rohkenema, tugevnema'; mrd 'idusid ajama; kasvatama'
◊ kasu
● liivi ka’zzõ '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; suureneda; kasvajat omada'
vadja kazvaa, kazvoa '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; sugeneda, tekkida'
soome kasvaa '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; idaneda, kasvama minna; suureneda; areneda, küpseda'
isuri kazvaa '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; tekkida'
Aunuse karjala kazvua '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; suureneda; tekkida; kasvatada'
lüüdi kazvada '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; tekkida'
vepsa kazda '(eluprotsessi tulemusena) kasvada; suureneda; tekkida'
ersa kasoms '(eluprotsessi tulemusena) kasvama; suurenema, rohkenema; esinema, leiduma (taimede, puude kohta)'
mokša kasəms '(eluprotsessi tulemusena) kasvama; suurenema; kinni v umbe kasvama'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Tüve kaugemate sugulaskeelte vasteteks on lisaks esitatutele peetud ka mari kuškaš 'kasvama (inimese kohta); suurenema; kinni v umbe v kokku kasvama' ja ungari haszon 'kasu, kasum', kuid need on häälikuliselt kaheldavad. Teisalt on oletatud, et indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *h₂awks-e-, *h₂awks-o-, mille vasted on tohhaari auks-, oks- 'kasvama' ja leedu aukštas 'kõrge'. Tuletises kasu on v-häälik u eest kadunud (< *kasvo). Eesti keelest on laenatud eestirootsi kaso 'kaerapööris; humalakäbi' (← kasv, kasu )ja kaso, kaså 'kasu, tulu' (← kasu).

kesk 'millegi servadest, äärtest küllalt kaugel seespool, küllalt kaugele sissepoole; ümbritsetuna; (millegi) ajal'
◊ kestma
● vadja tšehsi 'kesk, keset; kesk-, keskmine; keskkoht, südamik'
soome keski- 'kesk-', keskellä 'keskel, keskpaigas; keset; hulgas; (kellegi v millegi) vahel'
isuri keski- 'kesk-'
Aunuse karjala keski 'keskkoht; vahe, vahemaa, ajavahemik; keskel, vahel, koos (nt kahekesi, kolmekesi)'
lüüdi kešk 'keskosa, süda', keskel(e) 'keskele, keskel, keskelt'
vepsa keśk 'keskosa, keskkoht; sisemus; kesk-; keset, keskel'
saami gaska 'vahe (kahe objekti vahel)', gaskan 'keset, keskel; koos (nt kahekesi, kolmekesi)'
mokša keska 'keha keskosa'
udmurdi kusi̮p 'vahemaa, vahe; suhe, seos'
komi kost liitsõnas pińkost 'kahe rõuguredeli vahe heinakuhjas'
Läänemeresoome-permi tüvi. Teisalt võivad tüve permi keelte vasted olla udmurdi kus 'vöökoht, talje' ja komi kos 'vöökoht, talje; vöö'. kestma on läänemeresoome tuletis, kus kolme konsonandi ühendis on häälduse hõlbustamiseks k välja langenud (< *kesk-tä-), toimunud on tähendusmuutus 'lõpetamata olema' > 'vältama'.

kõver : kõvera : kõverat 'mitte sirge, vaid kaari, lookeid, jõnkse vms omav'
◊ kõurik, kõõrdi
● liivi kõ’urõ 'kõver'
vadja kovera 'kõver'
soome kovera 'õõnes, õõnestatud; nõgus'
isuri kovveera 'kõver'
Aunuse karjala kover 'kõver'
lüüdi koverduda 'sügavalt kummarduda'; koverdazetta 'küüru tõmbuda, kummarduda'
vepsa kover 'kõver'
? mokša kovardams 'kokku keerama, rullima, rulli keerama'
Läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Tuletises kõõrdi on v vokaalide vahelt kadunud, < kõverdi. kõurik on murdevariandist kõur 'suur puujändrik' kirjakeeles 1960. aastatel moodustatud tuletis, millele on antud uus tähendus 'raskesti kasvatatav laps'.

mis : mille : mida (küsiv-siduv asesõna)
◊ miks, mitte, mitu
● liivi mis 'mis'
vadja mikä 'mis, kes; missugune; miski'
soome mikä 'mis; milline'
isuri migä 'mis'
Aunuse karjala mi 'mis, kes; mitu'
lüüdi mi 'mis; kui palju; kuidas'
vepsa mi 'mis'
saami mii 'mis'
ersa meźe 'mis, milline; keegi, miski'
mokša meźä 'mis, milline; keegi, miski'
mari mo 'mis, milline'
udmurdi ma 'mis'
komi mi̮j 'mis; et'
handi mŭj 'mis, milline; või'
mansi manər 'mis, milline'
ungari mi 'mis'
? neenetsi mi 'midagi söödavat; kraam'
eenetsi mīʔ 'mis'
nganassaani mā 'mis'
sölkupi mi̮ 'asi, kraam (täitesõna)'
kamassi moʔ, mo 'miks'
Uurali tüvi. Mari, udmurdi ja komi vasted eeldavad, et tüves on olnud ees- ja tagavokaalide vaheldust. Element -s lähtub asesõnatüvest see, sama element on sõnas kes. miks on vana saava käände vorm. mitu on vana tuletis. mitte võib lähtuda osastava käände vormist, millele on lisatud liiteid (< *mitäγähän). Vt ka man, misuke, millal, mäherdune, teps.

muu : muu : muud (umbmäärane asesõna) 'miski v keegi väljaspool mainitut; ülejäänud, teistsugune, teine'
◊ muidu, muinas-, muiste, mujal, mullu, muutma
● liivi mū 'teine, mõni; mingisugune; lähim, järgmine'
vadja muu 'muu, teine'
soome muu 'muu, teine'
isuri muu 'muu, teine'
Aunuse karjala muu 'muu, teine, ülejäänu'
lüüdi muu 'muu, teine'
saami nubbi 'teine (järgarv); muu, teine'
mari molo 'muu, teine'
udmurdi mi̮d 'muu, teine'
handi moγ- sõnas moγəl 'muu, too'
mansi mōt 'muu, teine (ka arvsõnana); võõras'
ungari más 'muu, teine; teistsugune'
Soome-ugri tüvi. muidu võib olla vana mitmuse osastava vorm, milles on omastusliide. Tuletist muinas- on kirjakeeles võinud mõjutada soome keel, soome muinainen 'muinasaegne, muistne; vana(aegne); igivana, ammune'. mujal on vana mitmuse alalütleva vorm tuletisest, < *muiγalla. mullu on vanast alalütlevavormilisest määrsõnast moodustatud viisiütleva vorm. Eesti keelest on laenatud eestirootsi moidogist 'muidugi, mõistagi' (← muidugist). Vt ka moondama, mugav, muide, mullikas, mõlema.

nasvärk : nasvärgi : nasvärki '(toidu)kraam'
← saksa Naschwerk 'maiustused'
Laenuallikas on liitsõna, Nasch- < naschen 'maiustama, nosima' + Werk 'tegu, töö'. Liitsõna järelosis on ka eraldi laenatud, värk.

päev : päeva : päeva 'päikesetõusu ja -loojaku vaheline (valge) ajavahemik; ajavahemik keskööst keskööni; päike'
○ lõunaeesti päiv, kirderanniku päiv
◊ päike
● liivi pǟva 'päev; päike'
vadja päivä 'päev; päike'
soome päivä 'päev; päike'
isuri päivä 'päev; päike'
Aunuse karjala päivü 'päev; päike'
lüüdi päiv 'päev; päike'
vepsa päiv, pei 'päev; päike'
saami beaivi 'päev; päike'
? komi bi 'tuli'
? handi päj 'äike, torm'
nganassaani χejbi̮ 'kuumus, palavus'
sölkupi pǖ 'soe', pȫt- 'soojendama'
Uurali tüvi. Komi ja handi vasted on tähenduse tõttu ebakindlad. Tuletises päike(ne) on *ü ees v kadunud (< *päivükkainen).

rand : ranna : randa 'merd v suuremat järve äärestav maismaaosa maismaa ja vee piirist kuni tugevaima tormilaine mõjupiirini; teatud piirkond, koht rannikul'
◊ randal
← balti *kranta, *krantā
leedu krantas 'rand, kallas; rannik'
läti mrd krants 'rand, kallas'
← algskandinaavia *stranđa
vanaislandi strǫnd '(nt kilbi) äär; rand'
rootsi strand 'rand, kallas'
● liivi rānda 'rand, kallas'
vadja ranta 'rand, kallas; äär, serv; mäe jalam; kant, maanurk'
soome ranta 'rand'
isuri randa 'rand, kallas'
Aunuse karjala randu 'rand, kallas; äär, serv; (kodu)kant, -nurk'
lüüdi rand(e͔) 'rand; äär, serv; kangaserv, ultusäär'
vepsa rand 'rand, kallas; kant, maanurk; mäe jalam'
On arvatud, et osaliselt võivad tüve tähendusi läänemeresoome keeltes olla mõjutanud alamsaksa rant 'äär, serv, veer; rant, ääris', saksa Rand 'äär, serv, veer; rant, ääris' (laenatud eesti keelde ka eraldi, rant) ja rootsi rand 'äär, serv, rant; kanga triip, vööt, jutt'. randal on haruldase vormiga tuletis (? < *ranta-lainen), mis on toodud vanemast murdekeelest kirjakeelde zooloogiaterminina. Eesti keelest võib olla laenatud läti mrd randa 'madal mereäärne heinamaa'. Vt ka ranne.

toht : tohu : tohtu 'kasekoore pealmine korgistunud valgete kihtidena eraldatav osa'
○ lõunaeesti tooh
◊ toosel
← balti
leedu tošis 'toht'
läti tāss 'toht'
● liivi tū’oigõz '(lahtine) toht'
vadja toho 'toht'
soome tuohi 'toht'
isuri toohi 'toht'
Aunuse karjala tuohi 'toht'
lüüdi tuoh(i) 'toht'
vepsa toh́ 'toht'
h järel on lisahäälik t tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial. Murretes esinevad ka selle häälikuta tüvevariandid tohi, toho, tooh. toosel on alalütleva vorm tuletisest toos (< *toohus), mis on tähendanud tohust valmistatud valgusallikat.

too : tolle : toda (näitav asesõna, viitab kaugemal asuvale, varemalt mainitule, (ammu) möödunud ajale)
◊ teine, toona, tuna
● liivi tuodā (osastav) väljendis siedā tuodā 'seda ja teist, seda-toda', tuoi, toi 'too'
vadja too 'too'
soome tuo 'too; (kahest) teine'
isuri too 'too'
Aunuse karjala tuo, toi 'too'
lüüdi tuo- sõnas tuollai 'tollal, siis', tuonne͔ 'sinna'
vepsa to- sõnas tombe͔i 'hiljuti'
saami duot 'too'
ersa tona 'too'
mokša tona 'too'
mari tuδo 'too; tema'
udmurdi tu 'too'
komi ti̮ 'too'
handi tăm, tŏm(i) 'too (seal eemal)'
mansi tuw 'sinna', tuwl 'sealt'
idamansi ton 'too'
ungari túl 'teisel pool, taga, üle', van tova 'ära'
neenetsi takiᵊ 'too'
eenetsi tone 'seal'
nganassaani tǝndǝ 'sinna', tamni̮ 'seal'
sölkupi tō 'too'
kamassi da 'too (seal eemal)', də, tə 'see (siin)'
? matori tana 'seal'
Uurali tüvi. teine on tuletis, kus esisilbi vokaal on erandlikult muutunud (< *toinen); toona on oleva käände vorm vanas ajalises tähenduses; tuna on kas erandliku esisilbi vokaalimuutusega oleva käände vorm või tuletis vana asesõnaliitega -na (vrd nt ersa ja mokša vastetega). Vt ka ta, teistre, tollal.

triiki 'ääretasa, pilgeni (täis); samas tasapinnas, samal kõrgusel'
○ riiki
← alamsaksa strīk-vul 'ääreni täis'
Laenuallikas on liitsõna, strīk < striken 'otse liikuma; lööma; siledaks tegema, triikima; teritama' + vul 'täis, kogu'. Tõenäoliselt on sõna algul olnud kasutusel väljendis triiki täis, mille esimene osa on alamsaksa liitsõnast laenatud, teine tõlgitud. Hiljem on sõna hakatud kasutama iseseisvalt. Alamsaksa keelest on laenatud ka samatüveline tegusõna, triikima.

triip-2 liitsõnas triiphoone 'kasvuhoone'
← alamsaksa *drīf-hūs
Laenuallikana esitatud alamsaksa liitsõna (drīf < driven 'ajuma, triivima; ajama; (karja) pidama; tegelema' + hūs 'maja') otseselt registreeritud ei ole, kuid see on taastatav vanemas eesti keeles registreeritud sõna triipus, triibus 'kasvuhoone' põhjal. Seega on alguses laenatud liitsõna tervikuna, hiljem on sellest eraldatud tüvi triip, millele on lisatud liitsõna järelosise tõlge ning moodustatud nõnda triiphoone. Alamsaksa tegusõna või selle rootsi vaste on ka eraldi laenatud, triivima1 ja triivima2.

trits : tritsu : tritsu van 'uisk'
○ rits
← alamsaksa strītscho 'uisk'
← baltisaksa Trittschuh 'uisk'
Mõlemad võimalikud laenuallikad on liitsõnad, alamsaksa strītscho < strīt ( striden 'pikkade sammudega astuma') + scho 'king', baltisaksa Trittschuh < saksa Tritt ( treten 'astuma, sammuma') + Schuh 'king'. Eesti keelest võib olla laenatud eestirootsi trits, tritso 'uisk'.

tundma : tunda : tunnen 'aistinguid vastu võtma, organismi seisundeid tajuma; (hingelist elamust) kogema, läbi elama; aduma, (ette) aimama; mingit valdkonda teadma, millegi kohta teadmisi omama; kedagi v midagi mingi omaduse vms järgi teadma; kellegagi varasemate kokkupuudete kaudu tuttav olema; teadma v aru saama, kellega on tegu; kellegi olemust teadma ja mõistma'
◊ tunnistama, tuttav
● liivi tundõ 'aistinguid vastu võtta; tuttav olla, ära tunda; (üles) tunnistada'
vadja tuntõa 'tuttav olla, ära tunda; teada; kogeda; osata'
soome tuntea 'aistinguid vastu võtta; kogeda, läbi elada; teada; ära tunda; (kellegi v millegi) olemust teada ja mõista'
isuri tuntia 'ära tunda; (kellegi v millegi) olemust teada ja mõista; osata'
Aunuse karjala tundie, tuta 'tuttav olla, ära tunda; teada; (millestki) aru saada; osata'
lüüdi tutta, tuta 'tuttav olla, ära tunda'
vepsa tuntta 'teada; tuttav olla'
saami dovdat 'tunda; nõustuda, (üles) tunnistada'
udmurdi todi̮ni̮ '(ära) tundma; tajuma, kogema; teadma, oskama'
komi te̮dni̮ 'teadma; ära tundma; ära arvama, ära lahendama; ette nägema (üleloomuliku võimena)'
ungari tud 'teadma; oskama; suutma; saama, võima'
neenetsi tumtǝ- 'tuttav olema, ära tundma'
eenetsi tudu- 'teada saama, ära arvama, ära tundma'
nganassaani tumtǝ- 'ära arvama; meenutama'
kamassi tə̑mnə- 'teadma'
matori tumdǝ- 'ära tundma, märkama'
Uurali tüvi. tuttav on vana konsonanttüveline oleviku umbisikulise tegumoe kesksõna (< *tunt-ta-βa). Osa selle tüve tuletisi on keeleuuenduse ajal soome keelest kirjakeelde laenatud, nt tunnustama ← soome tunnustaa '(üles) tunnistada, omaks võtta, õigeks võtta; kinnitada, heaks kiita, aktsepteerida; (kõrgelt) hinnata; väljendada, avaldada'. Tuletise tunne kirjakeelset tähendust on mõjutanud soome tunne 'emotsioon, tundmus; taju(mine); (vaistlik) teadmine, aimdus'.

täis : täie : täit 'kogu, terve; millegagi täidetud; midagi täitev, kuhugi mahtuv kogus; intensiivne, hoogne, tagasihoidmatu'
○ lõunaeesti täüs, kirderanniku täüs
◊ täidima, täima, täitsa
? ← alggermaani *tǣwia-
vanainglise tǣwe sõnas æl-tǣwe 'täielik, terviklik, terve, suurepärane'
● liivi täuž 'millegagi täidetud; midagi täitev kogus'
vadja täüsi 'kogu, terve; millegagi täidetud; täiskasvanud; päris, tõeline'
soome täysi 'kogu, terve; millegagi täidetud; täielik, maksimaalne; päris, tõeline; midagi täitev kogus'
isuri täüs 'millegagi täidetud; täiskasvanud; täielik, maksimaalne'
Aunuse karjala täüzi 'kogu, terve; millegagi täidetud; täielik, maksimaalne; täielikult välja arenenud, küpsuse saavutanud'
lüüdi ťäuž 'millegagi täidetud; täielik, maksimaalne; täielikult välja arenenud, küpsuse saavutanud; midagi täitev kogus'
vepsa ťöuź 'millegagi täidetud; täielikult välja arenenud, küpsuse saavutanud; kogu, terve (nt mõistuse kohta)'
saami dievva 'millegagi täidetud'
Saami vaste võib olla soome keelest laenatud. Kaheldavaks peetakse oletust, et tegemist on soome-ugri tüvega, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi dolak 'kõik, kogu, täiesti', komi de̮la 'kõik, kogu, täiesti', ungari tele 'täis', mansi tāγl 'täis' ja handi tel 'täis'. täidima on läänemeresoome tuletis, täima selle nõrga astme üldistumisel kujunenud rööpvariant. täitsa on vana omastusliitega vorm (< *täüte-(n)säk).

upsakas : upsaka : upsakat 'endast liiga palju pidav, teiste suhtes üleolev'
On arvatud, et tuletatud sõna uppis tüvest, < *uppi-sa-kkas. Upsakas on see, kes oma nina püsti (uppi) ajab.

vaev : vaeva : vaeva 'häda, kannatusi valmistav v muidu ebameeldiv tunne; pingutusi nõudev tegevus'
○ lõunaeesti vaiv, kirderanniku vaiv
◊ vaene
← alggermaani *waiwan-
alamsaksa wēwe, wē 'valu, piin'
● liivi vōja 'mure, hool'
vadja vaiva 'vaev, raskus; valu; haigus'
soome vaiva 'vaev, piin, valu'
isuri vaiva 'vaev, piin, valu'
Aunuse karjala vaivu 'vaev, raskus; tõbi'
lüüdi vaive 'vaev, valu'
vepsa vaiv 'vaev, valu'
Tuletises vaene on silbid koondunud (< *vaivainen).

valvama : valvata : valvan 'midagi v kedagi silmas pidama hoidmise, kaitsmise, hoolitsemise vm eesmärgil'
◊ vaatama
● vadja valvaa, valvoa 'valvata'
soome valvoa 'ärkvel olla; kontrollida'; mrd 'jäävaba püsida, lahti olla'
Aunuse karjala valvuo 'ärkvel olla'
Läänemeresoome tüvi. On arvatud, et võib olla tuletis valama tüvest. vaatama on tekkinud silpide koondumisel vanas kirjakeeles esinevast tuletisest valatama (< *valvatama). Eesti keelest on laenatud vadja vaattaa 'vaadata, külastada' ja isuri vaattia 'vaadata' (← vaadata).

vast 'ehk, võib-olla; äsja, hiljuti'
◊ vastama, vastik, vastne, vastu
● liivi vastõ 'vastu'; vastli 'ebameeldiv, vastik'
vadja vassa 'alles, vast; äsja, hiljuti'; vassaa 'vastu; vastas; vastu, asemel, eest'; vasata 'vastata; vastutada; vastu minna, vastu võtta'
soome vasta 'alles; äsja, hiljuti'; vastata 'vastata; vastutada; vastav olla'; vastaan 'vastu'
isuri vast 'äsja; alles'; vassada 'vastu võtta; vastata; vastutada'
Aunuse karjala vastah 'vastu'; vastata 'vastu rääkida; vastu võtta; vastutada'
lüüdi vaste 'vastu, äärde'; vastata 'vastu võtta; vastu teha'
vepsa vastha 'vastu'; vaste 'vastu, juurde'; vastata 'vastu võtta; vastu teha'
saami vuostá 'vastu; suunas'
ersa vastoms 'kohtuma; vastu võtma'
mokša vasta 'koht, paik; voodi; vahemaa'
? mari βaštareš 'vastas; vastu'
Läänemeresoome-mordva või läänemeresoome-volga tüvi. Tüve algne tähendus on ilmselt säilinud mokša keeles. Tuletises vastik on silbid koondunud (< *vastakkainen). Sõna vastu on vana viisiütleva käände vorm (< *vastoin). Vt ka võst.

vili : vilja : vilja 'õistaime osa, mis sisaldab seemneid; tärklise- ja valgurohkete terade saamiseks kasvatatav kultuurtaim, sellise taime terad'
◊ villand
← indoeuroopa *wīl(i)jo
algslaavi *vilije
vanavene obilĭje 'vili'
vene obílie 'rikkalikkus, küllus'
tšehhi obilí 'teravili'
● liivi vīļa 'teravili, puuvili; kaup'
vadja viľľa 'vili'
soome vilja '(tera)vili'
isuri vilja 'vili'
Aunuse karjala viľľu 'leivavili, teravili; viljasaak, saak'
lüüdi viľľ 'vili'
vepsa viľľ 'teravili'
saami vallji 'küllus, rikkalikkus'
Inari saami valje 'vili; küllus, rikkalikkus'
Kuigi vasted kaugemates sugulaskeeltes puuduvad, viitab läänemeresoome häälikuline kuju väga varasele laenule algslaavi eelsest võimalikust balti ja slaavi ühisperioodist. villand (murdeti ka viljand, viland) on tekkinud alaltütlevavormist viljalt, milles lt on asendunud nd-ga. Lähedased moodustised on ka soome viljalti 'rikkalikult' ja liivi vīļali 'rikas, rikkalik'.

võhr : võhru : võhru 'rändrott'
On arvatud, et variant tüvest võlu (< *velho).

õis1 : õie : õit 'katteseemnetaime erksavärviline sugulise paljunemise organ'
◊ õile, õilis, õitsema
← balti
leedu žiedas 'õis'; žiedėti 'õitsema; hallitama'
läti zieds 'õis'; ziedēt 'õitsema; hallitama'
● liivi ēdrikšõ 'õitseda'; ēdrõm 'õis'
vadja eďďittsää 'õitseda (peamiselt rukki kohta)'; eďďõlmo 'õietolm'
soome van heitiä 'õitseda (teravilja kohta)'; hedelmä 'vili; puuvili'
vepsa heiditä 'õitseda (lina ja teravilja kohta)'
õitsema on tuletis, < *heiδ-itse- ja samuti õile, tõenäoliselt ‹ *heiδ-elmä. õilis (tuletis sõnast õile) võeti kirjakeeles keeleuuenduse ajal kasutusele uues tähenduses, sest selle vastena oli eesti rahvalaulu saksakeelses tõlkes ekslikult kasutatud sõna edel 'üllas, õilis'. Vt ka heie, äitse ja äiakas.

äär : ääre : äärt 'piirjoon, serv, veer'
← balti *eǵe-ro 'järv'
leedu ežeras 'järv'
läti ezers 'järv'
preisi assaran 'järv'
● vadja ääri 'äär, serv'
soome ääri 'äär, serv; veer'
isuri ääri 'äär, serv'
Aunuse karjala iäreh 'ära'
lüüdi iärē(h) 'ära'
Laenuallikas on tuletis tüvest *ežiā 'piir' < indoeuroopa *eĝh-, mille vasted on läti eža 'põllupeenar; piir', leedu van ežė 'serv, äär, piir' ja preisi asy 'põlluraja, põllupeenar'. Tähenduse muutust saab seletada sellega, et järv oli sageli maaüksuse piiriks. Läänemeresoome algkeelde on laenatud *ro-liitega vorm, kuid tähendus on jäänud algseks. Vt ka jääras.