[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aim : aimu : aimu 'millegi hämara etteteadmise v vaistliku tajumise tunne; ebamäärane kujutlus v käsitus millestki'
◊ aimeline
● soome aimottaa 'kumada; koita; soojust õhkuda; pakitseda'
Läänemeresoome tüvi.

aituma : aituma : aituma (tänusõna, tänamissõna)
◊ aitäh, aitüma
Kuluvorm sõnaühendist aita jumal. aitäh on samast ühendist kujunenud veelgi lühenenud variant, kus rõhk on liikunud teisele silbile ja on tekkinud sõnalõpuline h: aita > aitah > aitäh. Samalaadsed on ka vene spasíbo 'aitäh', mis on sõnaühendist spasi bog 'päästa, jumal', ja läti paldies 'aitäh', mis on lühenenud sõnaühendist palīdz dievs 'aita, jumal'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lastek aiti, aitä 'aitäh' ning võib-olla ka liivi aītu·māl, aītjumāl 'aitäh; aita, jumal' ja vähemalt osaliselt soome lastek aatti, aitti 'aitäh'.

eha : eha : eha 'õhtutaeva puna'
● soome ehtä 'õhtune koosviibimine, öised istjatsed; õhtu'
Aunuse karjala ehtü 'õhtu'
lüüdi eht 'õhtu'
vepsa eht 'õhtu'
Võib olla sama tüvi mis sõnas õhtu. Võib olla kujunenud tüve nõrga astme vormidest, < *ehδä-. Teise seisukoha järgi võivad tüve vasted olla hoopis ersa ežems 'soojenema', ežďems 'soojendama', mokša ežǝms 'soojendama; soojenema, kuumenema', ežďǝms 'kuumutama, soojendama'.

haav : haava : haava 'naha v limaskesta ning nende aluste kudede mehaaniline vigastus'
◊ haaval
← alggermaani *χawwa-
rootsi hugg 'hoop, löök; hammustus; valuhoog, torge, piste'
saksa van Hau 'hoop, löök'
● liivi ōv 'haav; haavaarm'
vadja aava 'haav'
soome haava 'haav'; tällä haavaa 'sedakorda'
isuri haava 'haav'; haavallaa 'korraga'
karjala hoava 'haav'
Tähendusest ’löök’ on kujunenud tähendused ’haav’ ja ’kord’. Näiteid niisuguse tähendusmuutuse kohta on ka teistes keeltes, nt vene raz 'kord', razit’ 'lööma, raiuma'. Vt ka hoop.

junkur : junkru : junkrut 'aadliku poeg'
← alamsaksa junker, juncherre 'junkur'
Alamsaksa sõna on kujunenud sõnaühendist junge herr 'noor härra'.

järama : järada : järan '(tugevasti, jõuliselt) närima'
● soome mrd järittää 'järada, närida'
Aunuse karjala järittiä 'raiuda; hakkida; tükeldada'
lüüdi ďärittada 'peeneks hakkida'
vepsa järitada 'peeneks hakkida, tükeldada'
? ersa jarsams 'sööma'
? mokša jarχcams 'sööma'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome või läänemeresoome-mordva tüvi. Mordva tüvi võib olla rööpselt kujunenud. Lähedane tüvi on nt sõnades jürama ja närima.

kaabakas : kaabaka : kaabakat 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'; mrd 'põgenik, väejooksik (endisel ajal)'
Tõenäoliselt tuletis kaapima tüvest, millel vanemas murdekeeles on ka tähendus 'ära jooksma'. Ilmselt on 'põgenik, väejooksik' sõna algsem tähendus, millest hiljem on kujunenud 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'.

kaap : kaabu : kaapu '(meeste) pehme kübar'
◊ kaabu
← vanarootsi kāpa 'kapuuts; kapuutsiga keep'
kaabu on omastavast käändest kujunenud uus nimetavavorm.

kaasas '(kellegagi) koos; (endaga) ühes (võetuna)'
◊ ka, kaasa, kah, kas
← alggermaani *χansā
vanaülemsaksa hansa 'kaaskond, rahvahulk'
keskülemsaksa hanse 'kaubandusselts'
gooti hansa 'rahvahulk, sõjasalk'
● liivi ka 'ka, samuti', kōz sõnas kōzgõnd 'pulmad'
vadja kaasa 'kaasa; kaasas', kaa(s) 'ka, samuti'
soome kanssa 'koos, ühes, kaasas; ka(h)', kansa 'rahvas'
isuri kansa 'rahvas'
Aunuse karjala kanzu 'rahvas, rahvahulk; perekond; kaaslane, selts(iline); koos, kaasas', riśťikanzu 'inimene'
vepsa kanz 'perekond'
On ka peetud soome-ugri tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on saami guos'si 'külaline' või saami gázzi 'seltskond; leibkond; kamp' (need võivad olla ka läänemeresoomega rööpsed germaani laenud), udmurdi kuz 'paar' ja komi goz 'paar'. ka, kah ja kas on kujunenud vanas kirjakeeles registreeritud kaassõna kaas lühenemisel. Samast sõnast lähtub kaasaütleva käände lõpp -ga. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud liivi kas 'kas' (← kas). Vt ka kaasik2 ja kaavitama.

kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'
○ lõunaeesti katessa
● liivi kō’dõks 'kaheksa'
vadja kahõsaa 'kaheksa'
soome kahdeksan 'kaheksa'
isuri kaheksan 'kaheksa'
Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'
lüüdi kaheksa 'kaheksa'
vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'
saami gávcci 'kaheksa'
ersa kavkso 'kaheksa'
mokša kafksa 'kaheksa'
mari kandaš 'kaheksa'
Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. Mõlemal juhul on arvu 8 nimetamismotiiv 'kaks puudub kümnest'. Sama teine komponent esineb sõnas üheksa.

kalasi : kalasi : kalasit 'puupulk võrgukudumiseks'
● liivi kalāndõr, kalāndõks 'kalasi'
vadja kaluvi, kalain 'kalasi'
soome kalvoin, kalvin 'kalasi'
isuri kalavain, kallaave, kalve 'kalasi'
Aunuse karjala kaluin 'kalasi'
lüüdi kaluďim 'kalasi'
vepsa kaluďim 'kalasi'
saami guolladat 'kalasi'
Läänemeresoome-saami tüvi. Sõna ulatuslik reeglipäratu varieerumine nii teistes läänemeresoome keeltes kui ka eesti murretes (kaladi, kalusi, kõlasi, kalts, kalsi) on kujunenud ilmselt mitmesuguste rahvaetümoloogiliste tõlgenduste tõttu, nt seostamisel sõnaga kala.

kalev2 : kalevi : kalevit 'viltja pinnaga villane tugevasti vanutatud riie'
? ← alamsaksa Garlefes want 'Garlefe (Gardelegeni) kangas, kalev'
On ka arvatud, et sama sõna mis kalev1 eristunud tähenduses; sel juhul oletatud esialgsest tähendusest 'tugev' on kujunenud ühelt poolt tähendus 'tugev mees, hiid, vägilane', teiselt poolt 'tugev riie'.

kalkun : kalkuni : kalkunit 'sulgedeta ning käsnalise punaka kaela ja peaga suur kodulind'
← alamsaksa kalkūn 'kalkun'
← baltisaksa Kalkun 'kalkun'
Alamsaksa või baltisaksa laenuallikas on kujunenud sõnaühendist kalkūnsche höner 'Kalkuta kuked'. Sellise nimetuse andsid Ameerikast pärit linnule maadeavastajad, kes esialgu uskusid, et nad on jõudnud Indiasse. Eesti keelest on laenatud vadja kalkkuni 'kalkun'.

karikas : karika : karikat 'sügava kausikese kujuline laieneva jalaga (väärismetallist) jooginõu'
? ← algskandinaavia
vanaislandi kalkr, kalekr 'karikas'
? ← vanarootsi kar 'peeker, karikas'
● isuri karikka 'teatud pulmarituaal, karikas [?]'
Kui laenuallikaks on vanarootsi sõna, on sellele lisatud liide -k(as). On ka oletatud, et sõna võib olla kujunenud mitme laenuallika segunemisel, sel juhul võib üks laenuallikas olla alamsaksa kellik 'karikas'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi karik 'armulauakarikas'.

kasakas : kasaka : kasakat 'riigi äärealadele asunud v asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15.–17. sajandil; 18. sajandist kuni 1917. aastani neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane; valla- v mõisa käskjalg'
○ kasak, kassak(as), kaatsakas, katsak
← vene kazák 'kasakas'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kásak 'kasakas'.

kauge : kauge : kauget 'pika vahemaa taga asuv; pika ajavahemikuga eraldatud; kellegagi v millegagi vähe ühist omav, raskesti mõistetav, võõras'
◊ kaua
● liivi kougi 'kauge', kougõn 'kaugel'
vadja kaukaa 'kauge', kaukaalla 'kaugel'
soome kaukainen 'kauge', kaukana 'kaugel'
isuri kauvan 'kaua', kauvaaks 'kauaks'
karjala kauvan 'kaua'
? ersa kuvaka 'pikk; piklik; pikaajaline', kuvať 'kaua'
? mokša kuvaka 'pikk', kuvať 'kaua'
? handi χŏw 'pikk; kauge; kaua'; χŏwən 'kaua; ammu; kaugel'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. On ka oletatud, et tüvi on germaani laen, ← alggermaani *χauχa-, mille vasted on saksa hoch 'kõrge; pikk' ja rootsi hög 'kõrge'; sel juhul on kaugemate sugulaskeelte vasted teise päritoluga. Tänapäeva läänemeresoome keeltes esineb tüvi ainult mitmesugustes tuletistes või tüvisõna *kauka käändevormidest kujunenud määrsõnades; kaua on vana viisiütleva käände vorm sellest tüvisõnast.

kaur : kauri : kauri 'hanesuurune saleda keha, pika sirge kaela ja odaterava nokaga veelind (Gavia)'
? ← balti
läti gaura 'veelind, koskel [?]'
preisi geauris 'veelind, kormoran [?]'
● soome van srmt kauru 'koovitaja'
Kuna tüvi on häälikuliselt ajendatud, võib see olla ka läänemeresoome ja balti keeltes rööpselt kujunenud. Eesti keelest võib olla laenatud vene mrd kavra, kaura 'tuttpütt (Podiceps cristatus)'.

kaust : kausta : kausta '(papist) kaaned koos nende vahel olevate paberitega; formaat; jalasega paralleelne pikipuu ree kodarate otsas; suur nahatükk'
○ kirderanniku kausta
← balti *skaustas
läti skausts '(looma) turi'; mrd 'ristluu'
● liivi kōsta 'ree põikpuu'
vadja kaussa 'reekaust'
soome kausta 'reekaust'; mrd 'rannik'
isuri kausta 'reekaust'
Aunuse karjala kaustu 'reekaust'
lüüdi kaust(e͔) 'reekaust'
vepsa koustaz 'reekaust'
Balti keeltes looma või inimese kehaosa märkinud tüvi on läänemeresoome keeltes hakanud tähistama eelkõige ree osa; nende nimetamine kehaosade järgi on tavaline, vrd nt jalas. Eesti keeles on tähendusest 'turi' kujunenud 'suur nahatükk' (mis loogiliselt hõlmas turja), selle edasiarendused on tänapäeva kirjakeele põhitähendused 'kindla suurusega paberileht, formaat' ning '(kindla suurusega) paberite kogum'.

keblakas : keblaka : keblakat 'kerglane, alp'
On arvatud, et kujunenud sõnade kebja ja eblakas, ebel, segunemisel.

kerss : kersi : kerssi 'madalas vees v niisketes kohtades kasvav ristõieline rohttaim (Rorippa)'
← alamsaksa kerse, karse '(salat)kress'
Hiljem on laenatud tüve saksa vaste, kress; on ka oletatud, et tegemist ongi selle hilisema laentüve eesti keeles kujunenud variandiga, milles häälikud on kohad vahetanud.

kihk : kihu : kihku 'mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha; hoog, vahk'
◊ kihu2, kihutama
● vadja tšihkua 'sügelda, kihelda'
soome kiihko 'kirg, iha; ägedus; ind, agarus; ärritus, erutus', mrd kihko 'soov, himu, kirg'
isuri kiihoittaa, kiihuttaa 'ära ajada, minema kihutada'
karjala kiihku 'ind, iha'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt kahk. kihu2 on omastavast käändest kujunenud uus nimetavavorm.

kiibakas : kiibaka : kiibakat 'kiitsakas, kõhn'; mrd 'õhuke leivaviil; vigane'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi, lähedane tüvi on nt kiips. Teisalt võib olla tuletis murdesõnast kiip 'õhuke leivakäär', mis on tõenäoliselt alamsaksa laen, ← alamsaksa schive 'ketas, ratas; lauaplaat, laud', sellisel juhul on tähendus 'kiitsakas, kõhn' kujunenud tähendusest 'õhuke (leiva)viil'.

kiiluma1 : kiiluda : kiilun 'kõva häälega karjuma, läbilõikavalt kiljuma'
Häälikuliselt ajendatud tüvi, lähedane tüvi on nt sõnas kiljuma. Võib ühtlasi olla sama tüvi mis sõnas kiilas, hiilgamist, läikimist märkivast tähendusest on kujunenud 'heledalt karjuma'.

kiivitaja : kiivitaja : kiivitajat 'pika kuklasuletutiga rohelise ülapoole ja valge alapoolega lind (Vanellus vanellus)'
● liivi kīviţ 'kiivitaja'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas koovitaja. On ka oletatud, et alamsaksa laen, ← alamsaksa kivit, kiwit 'kiivitaja', kuid pigem on linnu häälitsust matkiv tüvi rööpselt kujunenud.

kirka : kirka : kirkat 'risti varre otsa kinnitatud ühe v kahe terava otsaga tööriist kõva pinnase, kivimi, jää vms purustamiseks'
◊ kirgas1
← vene kirká 'kirka; kõblas'
kirgas1 on as-lõpuliste sõnade analoogial kujunenud tüve rööpvariant. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kirk 'kirka'.

kirmas : kirmase : kirmast 'kiriku nimepäeva pühast kujunenud suvine simmanitaoline külapidu (eriti Setumaal)'
○ kirmask
← vene mrd kirmáž, kírmaš, kirmáš 'rahvapidu, laat'
On ka oletatud, et sõna on laenatud saksa keelest, ← saksa Kirmes '(kirikupühaga seotud) laat ning rahvapidu' (lühenenud varasemast sõnakujust Kirchmesse), kuid arvestades sõna levikut eeskätt lõunaeesti murdeis ning häälikulist kuju, on tõenäolisem laenamine vene keelest.

kirp : kirbu : kirpu 'inimeste, loomade ja lindude parasiit, tugevate hüppejalgadeks kujunenud tagajalgadega tiivutu putukas; laskerelva raua suudmepoolsel otsal olev nupp v rõngas sihtimiseks'; mrd 'tulesäde; õistaim'
● vadja tširppu 'kirp (putukas)'
soome kirppu 'kirp (putukas)'
isuri kerppu, kirppu 'kirp (putukas)'
Aunuse karjala kirpu 'kirp (putukas)'
lüüdi kirp 'kirp (putukas)'
Läänemeresoome tüvi.

koksima : koksida : koksin 'kergelt lööma, taguma, toksima'
◊ kõksima
● ? Aunuse karjala kokšata 'äkki lüüa; lohakalt, kolinal teha'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Aunuse karjala tüvi võib olla rööpselt kujunenud. Lähedane tüvi on nt sõnades poksama ja toksima.

kokutama : kokutada : kokutan 'kogelema'
◊ kõkutama
● vadja kokuttaa 'kõkutada, kokutada (kuke v kana kohta)'
? Aunuse karjala kokottoa 'kokutada (ainult kuke kohta)'
? ersa koknoms 'kokutama'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Karjala ja ersa tüved võivad olla rööpselt kujunenud. Vt ka kogelema.

kägu : käo : kägu 'iseloomuliku laulu (kukkumise) ja väikelindude pesadesse munemise poolest tuntud lind (Cuculus canorus)'
? ← balti
leedu gegė 'kägu'
läti dzeguze 'kägu'
● liivi ke’g 'kägu'
vadja tšäko, tšako 'kägu'
soome käki 'kägu'
isuri kägi 'kägu'
Aunuse karjala kägöi 'kägu'
lüüdi kägi 'kägu'
vepsa kägi 'kägu'
saami giehka 'kägu'
Võib olla ka häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi, mis on balti tüvega rööpselt kujunenud. Lähedane samatähenduslik häälikuliselt ajendatud tüvi on ka samojeedi keeltes, nt sölkupi śäk͔oľa, samuti teiste keelkondade keeltes, nt jakuudi kägä.

künna- liitsõnas künnapuu 'puu jalaka perekonnast (Ulmus laevis)' mrd 'kõõlus'
● liivi kīnda- sõnas kīndabǟ 'künnapuu; jalakas'
vadja tšünnä- liitsõnas tšünnäpuu 'künnapuu'
soome mrd künne- liitsõnas künnepää 'jalakas; looma kaela- v seljakõõlus'
Läänemeresoome tüvi. Tähendus 'kõõlus' on ilmselt algsem, puu nimetus on sellest kujunenud ühise omaduse järgi: künnapuu on sitke nagu kõõlus. Vt ka künnap.