[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kida : kida : kida 'väike kisk, terav konksuke; lõpus (kalal); jutus napisõnaline v saamatu'; mrd 'limaskestakurd keele aluspinna ja suupõhja vahel; kõnetakistus, -häire; hobuse kabja sarvkiht'
◊ kius
● liivi ki’d 'kala sisikond'
soome kita 'kurk, suu, neel'
Aunuse karjala kida 'kurk, suu, neel'
lüüdi kida 'kurk, suu, neel'
vepsa kida 'kurk, suu, neel; kisa, karje; noodasuu'
? idahandi kotəmnəŋ 'suulagi'
? mansi χoləŋka 'suulagi'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. kius on ainult mitmuses esinevast murdetuletisest kiuksed (ka kiuksimmed, kiuksjammed, kiuks(a)med) 'lõpused' kirjakeeles moodustatud ainsuse nimetava vorm, millele on antud uus tähendus 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kita 'sarvkiil hobusekabjas, päkk'.

kius : kiuse : kiust 'ristipidine sarvplaat kiusvaala suulaes planktoni kogumiseks' kida

kõhe : kõheda : kõhedat 'kartuse tõttu ebamugav, kergelt hirmu peale ajav; jahedavõitu, viluvõitu'
On arvatud, et tüve vaste võib olla ersa kež 'viha, kius', kuid lähemates sugulaskeeltes vasted puuduvad. Teisalt võib olla sama tüvi, mis sõnas kohuma või kõhetu.

ving2 : vingu : vingu 'vimm, kius'
◊ vinge
● liivi vingõr(z) 'pingul, sirge'
soome vinka 'vinge tuul'
isuri vinkiä 'vinge'
karjala vinkka 'külm, vinge tuul'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, on arvatud, et sama mis ving1.