[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kiil1 : kiili : kiili 'suurte võrkjate tiibade ja pika saleda tagakehaga putukas; kiin, suur kärbselaadne kahetiivaline putukas, kelle vaglad elavad parasiitidena teistes loomades'
◊ kiin1
← balti
leedu gylys 'nõel, astel; parm'
● soome kiiliäinen 'kiin (putukas); ninakiinlased (Oestridae)'
isuri kiiliäin 'kiin (putukas)'
kiin1 on tüve rööpvariant. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kīl 'kiin (putukas)' ja bumeranglaenuna läti mrd ķīne, ķīnis 'hobuse-raudkärbes'. Vt ka kiil2.

kiil2 : kiili : kiili 'loomade paaniline põgenemine kiinide ja parmude eest'
◊ kiin2
? ← alamsaksa kīlen 'kiiresti jooksma'
Laenuallikana esitatud sõna pärineb uusalamsaksa keelest. Teisalt võib tüvi olla sama kui kiil1. kiin2 on tüve rööpvariant, mis võib ühtlasi olla sama kui kiin1.

kiil3 : kiilu : kiilu 'teravnurkne kolmetahuline ese millegi lõhestamiseks, kinnitamiseks vms; kolmnurkne vahele õmmeldud v kootud (riide)siil'; mrd 'puunagi'
← alamsaksa kīl 'kiil, talb'
On ka oletatud, et tüvi on varasem, germaani laen, ← alggermaani *kīla-z, mille vaste on vanaislandi kíll 'kitsas laht', ning läänemeresoome vasted soome kiila 'kiil, talb; riide vahesiil' ja võib-olla ka liivi kīļ 'kiil, väike vai' (tõenäolisemalt hilisem alamsaksa laen) ning isuri kiila 'kiil, talb' ja Aunuse karjala kiilu 'kiil, talb' (tõenäolisemalt soome keelest laenatud). Eesti keelest on laenatud vadja kiili 'kiil, talb' ja isuri kiili 'kiil, talb'.

kiil4 : kiilu : kiilu 'laeva v paadi põhja pikisuunas läbiv puu v terastala, mille külge kinnitub laeva v paadi sõrestik'
○ keel
← alamsaksa kil, kel 'kiil (veesõidukil); laev'
← saksa Kiel 'kiil (veesõidukil)'