[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ahu : ahu : ahu 'sööti jäetud alemaa'; mrd 'kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa'
● vadja aho 'kesa, sööt; (kuiv) metsalagendik'
soome aho 'sööt; aas, lagendik'
isuri aho 'rohtunud kasutamata maa, sööt'
Aunuse karjala aho 'metsalagendik'
On arvatud, et võib olla vana laen, ← indoeuroopa *as- 'põlema' või ← alggermaani *as- 'põlema; hõõguma'. Kirjakeelne tähendus on keeleuuenduse ajal kasutusele võetud soome keele eeskujul. Kirderannikumurretes võib samuti olla soome keelest laenatud.

aidaa kõnek 'hüvasti, head aega'
◊ adaa
← vene ajdá 'läki; siva, viuhti'
Mõjutada on võinud ka alamsaksa ade, adde 'hüvasti'. Eesti vanas kirjakeeles on olnud kasutusel adee 'jumalaga, hüvasti', mis on laenatud alamsaksa keelest.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

armas : armsa : armsat ~ armast 'kallis; kena, meeldiv, lahke'
← alggermaani *arma-z
vanaislandi armr 'õnnetu; vilets, armetu; alatu'
gooti arms 'haletsusväärne'
rootsi arm 'vaene; vilets, armetu'
← alggermaani *arwa-z
vanaislandi ǫrr 'kiire, väle; helde'
● liivi ārmaz 'armas, kallis'
vadja armas 'armas'
soome armas 'armas, kallis; meeldiv, kena'
isuri armas 'hea, sõbralik'
Aunuse karjala armas 'armas, kallis'
lüüdi armaz 'armas; meeldiv'
vepsa armaz 'lahke, sõbralik; armas, kallis'
Esimese laenuallika puhul on toimunud tähendusareng 'kaasatundmist väärt' > 'keegi, kes vajab armastust' > 'armas, kallis'. Teine laenuallikas sobib tähenduse poolest paremini, eeldades, et tähendus 'helde' oli juba üsna varakult kasutusel; häälikumuutus w > m on aga üsna harv.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

hagema : hageda : hagen 'kohtu korras nõudma'; mrd 'haarama; otsima, nõudma; hurjutama'
◊ hagijas
← alggermaani *sākjan-
saksa suchen 'otsima'
rootsi söka 'otsima'
gooti sokjan 'otsima'
● vadja akõa '(marju) noppida, korjata'
soome hakea 'järel käia, järele minna, kätte saada, ära tuua; üles otsida; paluda, taotleda; hageda'
karjala hakie 'otsida'
Kirjakeeles võeti sõna 1920. aastate lõpul kasutusele tähenduses 'kohtu korras nõudma' soome keele eeskujul.

hajuma : hajuda : hajun 'aegamööda laiali minema, laiali valguma'
← algskandinaavia *sājan-
vanaislandi sá 'külvama, laiali puistama'
vanarootsi sā 'külvama, laiali puistama'
● vadja hajallaa 'hajali, harevil; laiali, segi', hajoossa 'laguneda; laiali vajuda'
soome hajota 'rikki minna, laguneda; puruneda; laiali minna, hajuda'
isuri hajjoissa 'laguneda'
karjala hajallah 'hajali, laiali; puruks'
lüüdi hajotada 'kaotada'
vepsa hajeta 'kaduda; eksida'
? lõunasaami saajenidh 'hajuda, laiali joosta'
Kitsa levikuga murdesõna võeti kirjakeeles kasutusele keeleuuenduse ajal. Varem on peetud ka soome-ugri tüveks, kuid pakutud vasted permi keeltes (udmurdi še̮j 'laip, raibe', komi šoj 'laip, raibe') ei sobi häälikuliselt. Vt ka haihtuma ja haja-.

haljas : halja : haljast 'noore rohu värvi roheline; läikiv, hiilgav'
◊ hale1
← balti
leedu žalias 'roheline, haljas; toores'
läti zaļš 'roheline, haljas; toores'
preisi žaligan (sihitav) 'roheline'
● liivi ōļaz 'roheline'
vadja aľľas 'toores, roheline; haljas, läikiv'
soome haljakka 'kahvatu, kahkjas, valkjas; pleekinud'
isuri haljas 'haljas'
Aunuse karjala haľľakko 'kalev'
lüüdi haľľak 'kalev; kalevist jakk'
Tuletis hale1 on kirjakeeles oskussõnana kasutusele võetud murdesõna algse tähendusega 'hallitus; kirme, õhuke kord; silmakae'. Samast balti tüvest on laenatud ka hala-.

hiib : hiiva : hiiba 'peen sete'
? ← balti
leedu šyvas 'hallikas', mrd šyvas 'kali'; syvas (hrl mitm syvai) 'mahl'
preisi sywan 'hall'
● vadja iiva 'pärm; (leiva)juuretis'
soome hiiva 'pärm; pärmseen'
isuri hiiva 'pärm'
karjala hiiva 'pärm'
Vanemast murdekeelest registreeritud tüvi on keeleuuenduse ajal kirjakeeles kasutusele võetud. Isuri ja karjala sõnad on arvatavasti laenud soome keelest.

hola : hola : hola 'folk, folkmuusika'; mrd 'totter, rumal; loba'
● soome mrd holottaa 'huilata, hõikuda; jaurata'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas hõilama. Lõunaeesti murdesõna võeti kirjakeeles uues tähenduses kasutusele 1970. aastatel.

häil : häilu : häilu 'järsuveeruline tasase põhjaga sulglohk; puude väljalangemisest v rühmiti raiumisest tekkinud tühik puistus'
Tundmatu päritoluga tüvi. Vanemast murdekeelest tähenduses 'katel' registreeritud sõna on kirjakeeles oskussõnana uutes tähendustes kasutusele võetud. On arvatud, et sama tüvi on ka murdesõnas äil 'saksa häll'.

händ : hänna : hända 'saba'
◊ hänilane, änn
● liivi ǟnda 'mao keel; putuka astel'
vadja äntä 'saba'
soome häntä 'saba; ots, lõpp'
isuri händä 'saba'
Aunuse karjala händü 'saba; ots, lõpp'
lüüdi händ(e͔) 'saba'
vepsa händ 'saba'
Läänemeresoome tüvi. hänilane ja änn on nõrgast astmest lähtuvad murdetuletised, mis märgivad erilise sabaga linde ja on kirjakeeles terminitena kasutusele võetud.

ibe : ibe : ibet 'mulla mineraalsed pisiosakesed'; mrd 'ebe, kübe; lible'
● soome hiven 'raas, kübe; veidi, pisut'
On arvatud, et sama tüvi mis sõnas juus. Peamiselt läänemurdes tuntud sõna on kirjakeeles kasutusele võetud uues tähenduses oskussõnana.

jeekim : jeekimi : jeekimit 'kuradike, tont, koll'
○ jekim
← vene Ekim (pärisnimi)
On arvatud, et sõna oli algselt kasutuses sõimusõnana venelaste kohta.

juhkam : juhkami : juhkamit 'juhmakas inimene'
← saksa Joachim (pärisnimi)
Juhkam on olnud kasutusel ka pärisnimena.

kahvel2 : kahvli : kahvlit 'kahvelpurje ülaäärt hoidev (kaheharuline) puu'
← alamsaksa gaffele 'suur puust või rauast hark; purjekahvel'
← saksa Gaffel 'purjekahvel'
← rootsi gaffel 'kahvel (söömiseks); hark, hang; ahing; purjekahvel'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha, merendustermin on alamsaksa ja hollandi keelest (hollandi gaffel 'kaheharuline hark; purjekahvel') levinud paljudesse keeltesse. Kahvelpurjed tulid kasutusele 17. sajandil, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen. Varem on samast alamsaksa allikast laenatud kahvel1.

kaisel : kaisla : kaislat 'kõrkjale lähedane vee- ja sootaim (Schoenoplectus)'; mrd 'teatud sootaim; kail [?]'
← alggermaani *gaisilan-, *gaisila-z
vanaislandi geisli 'kepp; kiir'
vanarootsi gisle 'kiir', gēsl, gisl 'piits'
saksa Geißel 'piits; ihunuhtlus'
● vadja glaiza 'kõrkjas; pilliroog [?]'
soome kaisla 'kõrkjas; pilliroog'
isuri klaisa 'kõrkjas'
Aunuse karjala kažľu '(järve)kõrkjas'
lüüdi kažl, gažl '(järve)kõrkjas'
Kuna sõna on levinud peamiselt kirderannikumurretes, on ka arvatud, et see on laenatud soome keelest, ← soome kaisla. Kirjakeeles on sõna kasutusele võetud kõrkjale lähedast taime märkiva botaanikaterminina.

kaljas : kaljase : kaljast 'kahemastiline kahvelkuunar'
← hollandi galjas 'kaljas'
← saksa Galeasse, van Galeas, Gallias 'kaljas'
← rootsi galeas 'kaljas'
Laenuallikat ei ole võimalik täpselt kindlaks teha. Paljudes keeltes levinud merendustermin pärineb algselt itaalia keelest, ← itaalia galeazza 'suur galeer'. Tõenäoliselt oli sõna kasutusel ka alamsaksa keeles, kuid selle kohta kindlad andmed puuduvad. Kaljased hakkasid levima uusajal, seega keskalamsaksa laenudest hilisem laen.

kelp : kelba : kelpa 'maja kolmnurkne otskatus; (voodi, vankri, ree) otslaud'; mrd 'ots- ja küljekatuse ühenduskoht; otskatuse sarikas'
● liivi kīelpa 'sindelkatuse tugi (katuse peal)'
On oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *skelƀa-, mille vasted on vanaülemsaksa scelb, scelp 'võlv, katusega tellingud' ja vanainglise scelf 'karjaseonn'; nii häälikuliselt kui ka tähenduslikult on seda kaheldavaks peetud.

kild1 : killa : kilda 'seltskond, kamp, rühm'; mrd 'killavoor'
← alamsaksa gilde 'selts, vennaskond, gild; gildikoosolek, -pidusöök'
Sama tüve vaste on hiljem kasutusele võetud võõrsõnas gild 'kaupmeeste, käsitööliste jm ametiühendus keskaja linnades', ← saksa Gilde 'gild'.

kindral : kindrali : kindralit 'teatud kõrge sõjaväeline auaste; vastavas auastmes sõjaväelane; range korraga mungaordu, usuühingu vms juht'
○ kinneral, kinderal, kinral, kendral
← rootsi general 'kindral'
← saksa General 'kindral; (katoliikliku ordu) ülemvaimulik'
Tõenäolisemalt on sõna laenatud rootsi keelest, sest 17. sajandil, kui Eesti ala kuulus Rootsi riigile, oli sõna rootsi keeles sõjaväelise auastmena kasutusel. Algselt pärineb see paljudes keeltes tuntud sõna ladina keelest, ← ladina generalis 'liigiomane; ühine, üldine; avalik'.

kiur : kiuru : kiuru 'pruunika ülapoole ja triibulise, heledama alapoolega lõokesetaoline lind (Anthus)'; mrd 'lõoke'
○ kirderanniku kiuru
? ← balti
läti cīrulis 'lõoke'
● vadja kiuru, hrv tšiuru 'lõoke'
soome kiuru 'lõoke'
isuri kiuru 'lõoke'
Aunuse karjala kiuru 'lõoke'
lüüdi kiur(oi), ḱiuru 'lõoke'
Võib olla ka häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi: linnu häälitsust jäljendav tüvi võib olla läänemeresoome ja balti keeltes rööpselt tekkinud. Peamiselt kirderannikumurretes tähenduses 'lõoke' tuntud sõna on kirjakeeles kasutusele võetud perekonda Anthus kuuluvaid linde märkiva zooloogiaterminina.

kogrits : kogritsa : kogritsat 'käärulise ja hõlmalise pruuni kübaraga liudseen (Gyromitra)'
Tundmatu päritoluga tüvi. Saaremaal Jaani kihelkonnas tähenduses 'kuivanud tükk' tuntud murdesõna on keeleuuenduse ajal kirjakeeles uues tähenduses kasutusele võetud.

kolju : kolju : koljut 'saani v sadula etteulatuv osa; pealuu'
◊ kolu1
● liivi kōļ 'rõngas, võru'
vadja koľľo 'sadulakolju'
soome mrd kolju 'sadulakolju, sadulakaar'
Aunuse karjala koľľu 'peasuurune ümmargune asi'; kuľľukku 'kolju'
karjala kalju 'kolju'
lüüdi koľľu 'koodi kolk'
Läänemeresoome tüvi. Sõna on tähenduses 'pealuu' kasutusel keeleuuenduse ajast alates. Vt ka kolp.

koni : koni : koni kõnek 'sigaretiots'
← vene kónčik 'otsake, otsik'
Sõna tuli esmalt kasutusele sõdurislängis. Laenu muganemisel on vene liide asendunud i-liitega.

konu : konu : konu 'maipõrnikatõuk'
? ← läti kūnis 'liblikanukk'
Vanemast lõunaeesti murdekeelest kirja pandud sõna on kirjakeeles kasutusele võetud bioloogiaterminina. Häälikuline vastavus arvatava laenuallikaga on reeglipäratu.

kuhtuma : kuhtuda : kuhtun 'jõuetuks v viletsaks muutuma, nõrkema; närbuma'
● soome kuihtua 'närbuda, kuivetuda; kurtuda, kõhetuda'
Läänemeresoome tüvi. Nõo murrakust registreeritud sõna võeti kirjakeeles kasutusele keeleuuenduse ajal.

kuker-2 liitsõnas kukerpuu 'kollaste õite ja piklike punaste marjadega astlaline põõsastaim (Berberis)'; mrd 'kuslapuu'
◊ kukits
On arvatud, et tuletis samast tüvest mis murdesõnas kukk 'käbi; kupar; nutt, nupukujuline õisik'. Sel juhul läänemeresoome tüvi, mille vasted on ka vadja kukka 'lill; õis', soome kukka 'lill', isuri lill, Aunuse karjala kukku 'lill'. Rahvakeeles on kukerpuu tähenduses rohkem kasutusel olnud laensõna paburits, murretes esinevad samas tähenduses ka kukerkuusk ja kukepuu. kukits on tuletis liitega -its . Vt ka kukal, kukkur, kupar.

kõuk : kõugu : kõuku '(kauge) esivanem'
◊ kõu
← balti ???
leedu kaukas 'majavaim'
läti mrd kauks 'majavaim'
preisi cawx 'kurat'
● soome mrd kouko 'kummitus, tont; röövloom; täi'; van 'surm'
Sõna esines vanemas murdekeeles tähenduses 'kõu', kirjakeeles on sõna kasutusele võetud uues tähenduses. kõu on lühenenud tüvevariant. Tüve algsem tähendus 'kummitus, tont' on säilinud soome keeles, eesti keeles on toimunud tähendusnihe 'vaim, kummitus' > 'kõuejumal' > 'kõu'.

kährik : kähriku : kährikut 'koerlaste sugukonda kuuluv imetaja (Nyctereutes procyonoides)'
← balti
leedu keršas 'musta-valge laiguline'; kerše 'kirju lehm'
Tüvi kähr esineb Tartu ja Võru murdes tähenduses 'mäger'. Tuletis kährik võeti kirjakeeles kasutusele 1930. aastatel Eestisse jõudnud võõrliigi nimetusena.

latter : latri : latrit 'kergete vaheseintega eraldatud osa ruumist'
○ lader
◊ lahter
← baltisaksa Latere 'latter hobusetallis'
Variant lahter on kujunenud lõunaeesti murretes, ilmselt jäljendades nende sõnade põhjaeesti variante, milles lõunaeesti -tt-le vastab põhjaeesti -ht- (vrd põhjaeesti kõht, lõunaeesti kõtt). Murdevariant on kirjakeeles kasutusele võetud uues tähenduses. Eesti keelest on laenatud eestirootsi latter '(talli)latter'; lattron 'latter; improviseeritud sõim talvel'.