[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

antsakas : antsaka : antsakat 'veider, kentsakas, isevärki; uhke, uhkeldav; saksik v linnalik, kerglane inimene'
On arvatud, et tuletis isikunimest Ants, (alam)saksa Hans, sagedast mehenime on kasutatud kui sõna saks sünonüümi. Teisalt on arvatud, et sõna untsakas variant. Eesti keelest võib olla laenatud soome van kirjak antsikas 'peps, toidu suhtes valiv'. Vt ka kentsakas.

kaabakas : kaabaka : kaabakat 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'; mrd 'põgenik, väejooksik (endisel ajal)'
Tõenäoliselt tuletis kaapima tüvest, millel vanemas murdekeeles on ka tähendus 'ära jooksma'. Ilmselt on 'põgenik, väejooksik' sõna algsem tähendus, millest hiljem on kujunenud 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'.

kaarel : kaarla : kaarlat mrd 'murakas'
● ? soome mrd kaarnikka, kaarne 'kukemari (Empetrum nigrum)'
? karjala koarnehus 'kukemari (Empetrum nigrum)'
On arvatud, et tüve kaaren variant. Seos on selgem murdevariandi kaarnas ning esitatud võimalike läänemeresoome vastete puhul. Tüve kaaren vasteid sisaldavaid marjanimetusi leidub ka kaugemates sugulaskeeltes, nt saami gáranas(muorji) 'kukemari (Empetrum nigrum); mägileesikas (Arctous); leesikas (Arctostaphylos)', neenetsi χǝrŋesʔ ŋoďa 'kadakamarjad'. Vt ka vaarikas.

kaasa : kaasa : kaasat 'üks abielupool teise abielupoole suhtes' kaasas

kadal : kadala : kadalat 'vilets, armetu'; mrd 'lühinägelik; pilus, kissis'
← alggermaani *skaþala-z
vanaülemsaksa scadal 'halb, alatu, petislik'
← alggermaani *χatala-z
vanaülemsaksa hazzal 'vaenulik'
● vadja katala 'vilets, armetu'
soome katala 'vilets, armetu; alatu, põlatud; ilge, nurjatu'
Aunuse karjala van kadal 'õnnetu, osatu; hädavares'
Võib olla ka soome keelest laenatud, sest esineb peamiselt kirderannikumurretes ja nende naabruses.

kaisel : kaisla : kaislat 'kõrkjale lähedane vee- ja sootaim (Schoenoplectus)'; mrd 'teatud sootaim; kail [?]'
← alggermaani *gaisilan-, *gaisila-z
vanaislandi geisli 'kepp; kiir'
vanarootsi gisle 'kiir', gēsl, gisl 'piits'
saksa Geißel 'piits; ihunuhtlus'
● vadja glaiza 'kõrkjas; pilliroog [?]'
soome kaisla 'kõrkjas; pilliroog'
isuri klaisa 'kõrkjas'
Aunuse karjala kažľu '(järve)kõrkjas'
lüüdi kažl, gažl '(järve)kõrkjas'
Kuna sõna on levinud peamiselt kirderannikumurretes, on ka arvatud, et see on laenatud soome keelest, ← soome kaisla. Kirjakeeles on sõna kasutusele võetud kõrkjale lähedast taime märkiva botaanikaterminina.

kangastama : kangastada : kangastan 'õhus peegeldama, miraaži tekitama; kujutlusse tooma'
? ← soome kangastaa 'õhus peegelduda, miraažina paista; kumada, hämaralt paista; kujutlusse kerkida'
Sõna on peetud soome laenuks, sest ta on murretes levinud ainult kirderannikul ja Hiiumaal. Võimalik, et levik on olnud siiski laiem: on oletatud, et Saaremaal samas tähenduses esinev kanastama on kangastama rahvaetümoloogiline moonutis. Sel juhul on sõna soome keelega ühine tuletis samast tüvest mis sõnas kangur.

kantsel : kantsli : kantslit 'kiriku kõnetool; kõnepult'
← saksa Kanzel 'kiriku kõnetool'
Ka samatüveline tegusõna kantseldama võib olla saksa keelest laenatud, ← saksa abkanzeln, van kanzeln 'peapesu tegema, läbi pragama; kantslist kuulutama'.

kasakas : kasaka : kasakat 'riigi äärealadele asunud v asustatud inimestest kujunenud kogukonna liige Venemaal 15.–17. sajandil; 18. sajandist kuni 1917. aastani neist moodustatud kasakaväe sõjaväelane; valla- v mõisa käskjalg'
○ kasak, kassak(as), kaatsakas, katsak
← vene kazák 'kasakas'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi kásak 'kasakas'.

kaval : kavala : kavalat 'olukordi enda huvides osavalt ärakasutav vms; leidlik, osav, nutikas; petlik, ootamatute omadustega'
● liivi kovāl 'tark, kaval'
vadja kavala 'kaval'
soome kavala 'kurikaval, salakaval; võlts; petlik'
isuri kavvaala 'salakaval; tark'
karjala kavala 'salakaval'
Läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et germaani laen, kas ← alggermaani *skawalđa-, mille vaste on vanaislandi skáld 'luuletaja', või ← alggermaani *skawa-, mille vaste on islandi -skár sõnas herskár 'sõjakas'. Veel on arvatud, et tuletis kava ja /või kavatsema tüvest.

kentsakas : kentsaka : kentsakat 'naljakas, veider; imelik, kummaline'
? ← rootsi skämtsam 'humoorikas, naljakas, naljatlev'
Laenu muganemisel on lisatud liide -kas. On ka arvatud, et sõnas on tüvi kena, millele on lisatud liitelaadne element -ts- või mis on kokku sulanud sõnaga antsakas.

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

loomus : loomuse : loomust 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; ka kalasaak üldse' looma

manala : manala : manalat 'surnute asupaik (eesti rahvausundis)'
? ← soome mana, manala 'manala, toonela, allilm'
Soome tüve tõenäoline vaste on lõunasaami muonesje 'hea või paha vaim; kummitus, kes ennustab ette haigust või surma; nõidusest saadud haigus'. Võib olla indoiraani või algiraani laen, ← tüvi, mille vaste on nt avesta manā 'mõtlemine', vanaindia manā́ 'hardus, harduslaul, jumalakartlik vaimustus; eelarvamus'; see eeldab tähendusmuutust 'surnu mälestus, surnutele mõtlemine' > 'mana seisukorrana, vaimuna'. Varem on arvatud, et võib olla saadud sõnaühendist *maan ala 'maa-alune' (selle seletusega ei sobi saami vaste) või olla tuletis manama tüvest.

ruup : ruuba : ruupa 'lameda põhjaga lootsik'
Võib olla tüve rump variant. Eesti keelest on laenatud eestirootsi rūp, rupp '(lamedapõhjaline) väiksem (kala)paat; sõudepaat 1–3 inimesele'.

äi : äia : äia 'mehe- või naiseisa'; mrd 'vanaisa, vanataat'
◊ äike
● vadja äďďä 'äi; vanaisa; ätt, vanamees'
soome äijä 'vanamees; mees; abielumees'; mrd äijän 'palju'
isuri äijä 'vanaisa; äi; vanamees'
Aunuse karjala äijü 'palju, paljud'
lüüdi äij 'palju'
vepsa äi 'palju'
saami áddjá 'vanaisa, taat; vanamees'
udmurdi aji̮ 'isa; isane'
komi aj 'isane'; van 'isa'
Läänemeresoome-permi tüvi. Tuletises äike toimunud tähendusnihet võib seletada loodusjõu isikustamisega. Vt ka äiakas.