[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

embama : emmata : emban 'sülelema, kaisutama'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast. Impulss-sõnadeks on olnud ilmselt ümber ja prantsuse embrasser 'embama; suudlema'.

hakkama : hakata : hakkan 'mingi tegevuse juurde asuma, alustama'
● liivi akkõ 'püüda, haarata'
vadja hakata 'raiuda, lõhkuda; peksta'
soome hakata 'lüüa, peksta, taguda; toksida; raiuda; hakkida'
Aunuse karjala hakata 'raiuda; koputada, kopsida'
? ersa čakams 'taguma, koputama, kopsima', čukams 'raiuma; koputama, kopsima'
? mokša čakams 'taguma, koputama, kopsima'
? udmurdi šukki̮ni̮ 'lööma'
? komi čukni̮ 'sattuma; sobima'
Läänemeresoome või läänemeresoome-permi tüvi. Vadja vaste on ilmselt soome laen. Eesti tüve on peetud ka balti laenuks, ← tüvi, mille vasted on leedu šokti 'hüppama; tantsima'; mrd 'algama, alustama' ja läti sākt 'algama, alustama' (samast balti tüvest võib olla laenatud ka nakkama). Läänemeresoome tüve või ainult soome, karjala ja vadja vastet on peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χakkōjan-, mille vasted on alamsaksa hacken 'lõhkuma, raiuma', vanainglise haccian 'lõhkuma, raiuma'. Vt ka agar ja agu.

hangeldama : hangeldada : hangeldan 'äritsema, spekuleerima'
← saksa handeln 'kauplema; tingima; toimima'
Häälikuasendus d > g on laenu muganemisel toimunud ilmselt hankima tüve mõjul.

hälisema : häliseda : hälisen 'lärmi, kära, halinat tegema'
← soome hälistä 'lärmata, käratseda'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Kuusalu murrakus esinev äliseda 'häälitseda' on ilmselt samuti soome laen.

ilkuma : ilkuda : ilgun 'pilavalt v parastades ütlema, parastama'
← soome ilkkua 'ilkuda, irvitada'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Varem on ilmselt samast allikast laenatud Iisaku murraku ilkuma 'laaberdama, (vastumeelse jutuga) tülitama'. Soome sõnas on sama tüvi mis sõnas ilge.

jospel : jospli : josplit 'kogenematu noormees, nolk, kollanokk'
← jidiši Joskele (pärisnimi)
Jidiši sõna on mehenime Josef hellitusvorm, mida kasutatakse ka üldnimena tundmatu poisikese kohta. Sõna algset häälikulist kuju joskel on ilmselt mõjutanud sõna nospel.

kaabakas : kaabaka : kaabakat 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'; mrd 'põgenik, väejooksik (endisel ajal)'
Tõenäoliselt tuletis kaapima tüvest, millel vanemas murdekeeles on ka tähendus 'ära jooksma'. Ilmselt on 'põgenik, väejooksik' sõna algsem tähendus, millest hiljem on kujunenud 'autu, nurjatult, seadusvastaselt toimiv inimene'.

kaapama : kaabata : kaapan 'haarama, kahmama, krabama; (korraks) pühkima'; mrd 'varastama'
? ← rootsi kapa 'kaaperdama, hõivama, vallutama'
On ka arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, mille vaste on soome kaapata 'kaabata, haarata, krahmata'. Tõenäolisemalt on soome tüvi rööplaen rootsi keelest. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid on ka kaugemates sugulaskeeltes, nt ersa kapoďems 'kaapama, haarama, kinni võtma; varastama', mokša kapəďəms 'kahmima, kahmama; neelama, alla kugistama'. Vormiliselt saab sõna tõlgendada kaapima tuletisena, on sellega ilmselt osaliselt segunenud.

kalasi : kalasi : kalasit 'puupulk võrgukudumiseks'
● liivi kalāndõr, kalāndõks 'kalasi'
vadja kaluvi, kalain 'kalasi'
soome kalvoin, kalvin 'kalasi'
isuri kalavain, kallaave, kalve 'kalasi'
Aunuse karjala kaluin 'kalasi'
lüüdi kaluďim 'kalasi'
vepsa kaluďim 'kalasi'
saami guolladat 'kalasi'
Läänemeresoome-saami tüvi. Sõna ulatuslik reeglipäratu varieerumine nii teistes läänemeresoome keeltes kui ka eesti murretes (kaladi, kalusi, kõlasi, kalts, kalsi) on kujunenud ilmselt mitmesuguste rahvaetümoloogiliste tõlgenduste tõttu, nt seostamisel sõnaga kala.

kava : kava : kava 'mõte, plaan; millegi ellu- v läbiviimise üksikasjalik plaan; programm'; van '(bioloogiline) süsteem'
◊ kaavik
← alggermaani *skawwa-
keskülemsaksa schou 'vaatepilt, vaade'
saksa schauen 'vaatama; vaatlema; nägema'
inglise show 'näitama; paistma'
● soome kaava 'šabloon, vorm; eeskuju, juhis; näidis; plaan'; mrd 'vari, kuju; laip'
Aunuse karjala kuavu 'eeskuju, mall; laad, sort; märk, viit'
kaavik on kirjakeeles loodud tuletis, mis lähtub vanemast murdekeelest registreeritud pika esisilbivokaaliga tüvevarianti sisaldavast sõnast kaave 'tont, kummitus'. Eeskujuks on olnud ilmselt soome kaave 'kunstlikult valmistatud peibutuslind, linnukuju; kummitus, viirastus'. Vt ka kaval ja kavatsema.

kilk : kilgi : kilki 'ahjupragudes, soemüürivahedes jm elutsev kollakaspruun siristav toaputukas (Gryllus domesticus)'; piltl 'kerge alkoholiuim; kiusav kinnismõte'; mrd 'merikilk (Mesidothea)'
○ kirderanniku kilki
● vadja tšilttši 'kilk; rohutirts, heinaritsikas'
? soome kilkki 'merikilk'; mrd 'väike kala'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, on oletatud, et sama mis sõnas kilkama. Sõna piltlikud tähendused on ilmselt saksamõjulised, vrd saksa Grillen im Kopf haben 'tujutsema' (sõna-sõnalt 'kilke peas omama'). Lähedase läänemeresoome tüve vasted on liivi kerk 'rohutirts, heinaritsikas; kilk' ja vadja tširkka 'rohutirts, heinaritsikas; kilk', tširkki, tširkku 'kilk'.

kuri : kurja : kurja 'õel, tige, pahatahtlik; vihane; kurat, saatan'
● vadja kurja 'halb, kehv; kuri'
soome kurja 'vilets, vaene, kehv; armetu'
isuri kurja 'halb, kehv'
Aunuse karjala kurju 'vilets, vaene, kehv'
lüüdi kurďaine 'vilets; armetu, vaeseke, õnnetuke'
Läänemeresoome tüvi. On ka arvatud, et tuletis tüvest kura. Algsem tähendus on säilinud teistes läänemeresoome keeltes, eesti keeles on toimunud tähendusnihe ilmselt piiblitõlke mõjul. Vt ka kurat.

känd : kännu : kändu 'pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa'
● liivi kand 'känd'
vadja kanto 'känd; jalg, vars; konts, päraots'
soome kanto 'känd'
isuri kando 'känd'
Aunuse karjala kando 'känd'
lüüdi kand 'känd'
vepsa kand 'känd'
saami guottu 'juurtega välja kistud puu'
ersa kando 'puupakk, palk'
mokša kanda 'puupakk, palk'
Tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas kand. Esimese silbis on toimunud muutus a > ä ilmselt eristamiseks sõnast kand, murretes on laialt levinud algsema vokaaliga variant kand 'känd'. Vt ka kännas.

künna- liitsõnas künnapuu 'puu jalaka perekonnast (Ulmus laevis)' mrd 'kõõlus'
● liivi kīnda- sõnas kīndabǟ 'künnapuu; jalakas'
vadja tšünnä- liitsõnas tšünnäpuu 'künnapuu'
soome mrd künne- liitsõnas künnepää 'jalakas; looma kaela- v seljakõõlus'
Läänemeresoome tüvi. Tähendus 'kõõlus' on ilmselt algsem, puu nimetus on sellest kujunenud ühise omaduse järgi: künnapuu on sitke nagu kõõlus. Vt ka künnap.

laamits : laamitsa : laamitsat 'laiendusraam'
Ilmselt on rahvaetümoloogiliselt ühendatud sõna laam ja murdesõna la(a)vits 'reeraam, reepõhi; magamisase, lavats, saunalava; riiul' ← vene lávica 'pink, lavats'.

lahe : laheda : lahedat 'avar, ruumikas; oludest piiramata, vaba; üksipidi kiudude v niitidega, mitte sassis; kerge, karastav; kerge, ladus; mõnus, õdus'; kõnek 'tore, vaimustav'
◊ lahendama, lahke, lahtuma
● vadja lahkõa 'hea, lahke'
soome mrd lahea, lahkea 'pehme, sile; pehme (ilm); meeldiv (inimene)'
vepsa lahed 'värske (vesi); mahlane'
Läänemeresoome tüvi. Sõnas lahke on ilmselt vana k-liide.

lape : lappe : lapet mrd '(värava, ukse, akna, ka sea vm looma) külg'
◊ lapuline
● liivi lapīņ, lapīt 'küljetsi; põigiti'
soome mrd lappea, lape '(lapik) külg; nõlv'
Aunuse karjala lappieh 'eemale, kõrvale', lappielaine 'kõrvaline, võõras'
vepsa lapt 'külg, serv, kõrvaline koht'
saami láhppat 'mööda'
Läänemeresoome tüvi. Kaugemate sugulaskeelte sõnad, mida on sageli peetud selle tüve vasteteks, nt ersa lapuža 'sile, tasane; madal; tasane, lausk; avar', mokša lapš, lapǝš 'lame, lapik', mari lap 'madal', udmurdi lap, lape̮g 'madal', komi lap 'lame külg, (labida, käe) laba', handi lăpsək 'lame, madal', ungari lapos 'lame, lapik' ja neenetsi lǝbćojə 'lapik, lame', on ilmselt rööpselt tekkinud häälikuliselt ajendatud sõnad. Need ei sobi vasteteks häälikulistel ega ka tähenduslikel põhjustel. Saami vaste on tõenäoliselt läänemeresoome keeltest laenatud. Vt ka lapi.

latter : latri : latrit 'kergete vaheseintega eraldatud osa ruumist'
○ lader
◊ lahter
← baltisaksa Latere 'latter hobusetallis'
Variant lahter on kujunenud lõunaeesti murretes, ilmselt jäljendades nende sõnade põhjaeesti variante, milles lõunaeesti -tt-le vastab põhjaeesti -ht- (vrd põhjaeesti kõht, lõunaeesti kõtt). Murdevariant on kirjakeeles kasutusele võetud uues tähenduses. Eesti keelest on laenatud eestirootsi latter '(talli)latter'; lattron 'latter; improviseeritud sõim talvel'.

lavats : lavatsi : lavatsit '(magamis)lava, nari'
○ la(a)vits
← vene mrd lávicа '(seina)pink'
Teise silbi a on tekkinud ilmselt sõna lava mõjul. Eesti keelest on laenatud eestirootsi laves, la'os, lās 'pink'.

liisk : liisu : liisku 'loos, kokkulepitud toiming otsuse langetamiseks kellegi kasuks'
? ← vene listók, lístik '(paberi-, puu)leht, leheke'
Otsene laenuallikas on arvatavasti olnud käändevorm lístka. Eesti keelest on ilmselt laenatud läti līškas 'nõiakepikesed, mida kasutati ennustamiseks'.

liisuma : liisuda : liisun 'seismisel värskust kaotama, lahtuma'
← soome mrd pliisu 'lahja; värvitu, väheütlev (esitus vms)', plisu, plissu 'lahja, liisunud (jook)'
Soome allikas on ilmselt laenatud soomerootsi murretest, ← soomerootsi bliso, blisu 'valge laik; valgete laikudega'.

liiv1 : liiva : liiva 'kvartsi jm kivimite murendist tekkiv peeneteraline purdsete'
? ← balti
leedu gleivės (mitm) 'lima, ila'
läti glīve 'roheline lima veel, muda, peen sete'
● vadja liiva 'liiv'
soome mrd liiva 'peen liiv, sete'
isuri liiva 'liiv'
Eesti keelest on ilmselt laenatud soome mrd liiva 'liiv'. Vt ka liivi.

loitsima : loitsida : loitsin 'lausuma, nõiduma'
← soome loitsia 'loitsida; nõiduda, võluda'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal, kirderannikumurreteski on tüvi ilmselt soome keelest laenatud. Soome allikas võib olla vana tuletis kas looma tüvest või läänemeresoome-saami kaassõnatüvest, mille vaste on nt soome luo 'juurde'.

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

luht : luha : luhta 'suurvee ajal üleujutatav ala'
← balti
leedu lukštas 'lopsakate lehtedega veetaim; tarn; varsakabi (Caltha palustris)'
läti luksts 'lopsakate lehtedega pehme taim; kõrs; niiske madalik; kevaditi üleujutatav jõeäärne ala'
● vadja luhta 'tarn; luht, luhaniit'
soome luhta 'luht, luhaheinamaa; tarn'
isuri luhta 'kuluhein, vana hein'
Aunuse karjala luhtu 'lomp, loik, poriauk'
lüüdi luht 'lomp; luht'
vepsa luht 'lomp; madalik; üleujutatav heinamaa'
Väljendit luhta minema kasutati algul ilmselt lõpnud loomade kohta, kes heinamaale maeti, vrd aia taha minema. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Lucht 'ranna-, jõeniit'.

luste : luste : lustet 'kõrreline umbrohi v heintaim (Bromus)'
← alggermaani *luχstōn-
rootsi losta 'luste'; van 'uimastav raihein (Lolium temulentum)'
● liivi luškõz 'luste'
soome luste 'luste; lõhnhein (Hierochloë); raihein (Lolium)'
Eesti keelest on ilmselt laenatud läti luste 'luste'.

lähen (oleviku ains 1P) 'minema'
◊ läkitama, läte
● liivi lǟ’dõ 'minna; muutuda, saada, jääda; pidada'
vadja lähteä, lätä 'minna v tulla; minema v tulema hakata; tulla, saada, tekkida'
soome lähteä 'minna, minema hakata, lahkuda; ära tulla, maha tulla; pärineda; lähtuda'
isuri lähtiä 'minna; eralduda'
Aunuse karjala ľähtie 'minna, lahkuda; lahti tulla; välja tulla'
lüüdi lähtä 'minna, eralduda'
vepsa ľähtta 'minna; hakata; (välja) tulla; eralduda'
koltasaami liõhttâd 'minna, korraks läbi astuda'
? ersa ľivťems 'viima, vedama'
? mokša ľišťəms 'viima, vedama'
mari lektaš 'minema; sõitma; tõusma (päike, kuu); tärkama'
udmurdi li̮kti̮ni̮ 'tulema, saabuma'
komi lokni̮ 'tulema, saabuma'
idahandi lüγət- 'välja minema; ära minema'
lõunahandi tiwət- 'välja minema; ära minema'
Soome-ugri tüvi. Koltasaami vaste võib olla läänemeresoome keeltest laenatud. Tuletises läte on lõunaeesti tüvevariant lät-, vrd lõunaeesti lätt (oleviku ains 3P) 'läheb'. Eesti keeles on tegusõna vormistikus segunenud kaks tüve, minema. Eesti keelest on ilmselt laenatud soome mrd läkki 'minek', läkillään 'minekul'.

lääts : läätse : läätse 'hernest väiksema seemnega liblikõieline toidukaunvili (Lens culinaris); läbipaistvast ainest keha, mida piiravad kaks valgust murdvat pinda'
← läti lēca 'lääts; vikk, kurehernes; lääts, silma osa; leetrid'
Ilmselt saksa keele eeskujul on eesti lääts hakanud tähistama silma- ja optilist läätse, vrd saksa Linse 'lääts (taim, vili); läätsekujuline klaas; silmalääts'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lǟts 'lääts'.

mamma : mamma : mammat kõnek 'ema'
← rootsi mamma 'ema'
← saksa mama 'mamma'
Saksa keelest laenamisel on sõnasisene m pikenenud ilmselt koos rõhu liikumisega esimesele silbile. mm-lisi vorme on ka saksa murretes, mamme 'ema', ja alamsaksas, mamme 'ema'.