[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ahu : ahu : ahu 'sööti jäetud alemaa'; mrd 'kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa'
● vadja aho 'kesa, sööt; (kuiv) metsalagendik'
soome aho 'sööt; aas, lagendik'
isuri aho 'rohtunud kasutamata maa, sööt'
Aunuse karjala aho 'metsalagendik'
On arvatud, et võib olla vana laen, ← indoeuroopa *as- 'põlema' või ← alggermaani *as- 'põlema; hõõguma'. Kirjakeelne tähendus on keeleuuenduse ajal kasutusele võetud soome keele eeskujul. Kirderannikumurretes võib samuti olla soome keelest laenatud.

hõõgama : hõõgata : hõõgan 'soojust ja valgust kiirgama; ilma leegita põlema; kuumuse mõjul helendama'
● liivi ȭ’gõ 'hõõguda; valutada, pakitseda'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas õhkama.

iibama : iivata : iiban 'kasvama, suurenema, juurde võtma'
◊ iive
Sõna on toodud keeleuuenduse ajal oskussõnana kirjakeelde vanemast murdekeelest registreeritud tähenduses. Sama tüvi võib olla murdesõnas iibama 'kumama', mille variandid on iivama 'nõrguma, imbuma; hõõguma, hingitsema; aeglaselt liikuma' ja iimama 'nõrguma, imbuma; hingitsema; kumama'. Tähenduse 'aeglaselt liikuma' alusel on arvatud, et tüve vasted võivad olla soome hiipiä 'hiilida', Aunuse karjala hiivuo 'hiilida; väga aeglaselt liikuda' ja lüüdi hiivoda 'hiilida', sel juhul läänemeresoome tüvi. Vt ka ihmjas ja iiveldama.

kilama2 : kilada : kilan 'hiilgama, läikima, helkima'
● soome kilo 'kiirgus, hiilgus, sära, sädelus', kilottaa 'kiirata, särada, helkida'
karjala kilo 'päikesesära, -helk', kilottoa 'hõõguda, sädeleda, kiirata, helkida'
Läänemeresoome tüvi, tõenäoliselt sama mis sõnas kilama1.

kuma : kuma : kuma 'kauge v varjatud valgusallika nõrk tuhmilt helendav paiste'
● vadja kumata 'hõõguda, kumada, helendada'
soome kumottaa 'kumada, paista'; van kuma 'hiilgav, hõõguv'
Aunuse karjala kumottua 'kumada, särada, helendada'
Võib olla sama tüvi mis sõnas kumisema.

küdema : küdeda : köen (milleski kütuse põlemise kohta)
◊ kütma
● liivi kittõ 'kütta'
vadja tšüttää 'põletada, kütist teha'
soome kyteä 'küdeda; hõõguda'
isuri küttööjä 'küdeda'
Aunuse karjala küdie 'hõõguda; vinduda'
lüüdi küdödä 'hõõguda'
vepsa küdoda 'hõõguda; vinduda'
handi kŏš- 'hõõguma; vinduma; põhja kõrbema'
mansi kwossi- 'hõõguma; põlema; valutama'
Soome-ugri tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Küttis 'kütis' ja võib-olla ka läti ķute(s) 'küttematerjali kuhi kütise tegemiseks' (← kütis).

loitma : loita : loidan 'heleda leegiga põlema, leegitsema; kumama, helendama'
On arvatud, et võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi. Teise seletuse järgi on sõnas lihttüvi loi- ja liide -t- ning tegemist on germaani laenuga, ← alggermaani *glōja-, mille vasted tütarkeeltes on vanainglise glōwan 'hõõguma, lõõmama', saksa glühen 'hõõguma; õhetama, lõkendama; kõrvetama' ja läänemeresoome keelte vasted soome loistaa 'särada, hiilata; paista; sätendada', karjala roistua 'särada, hiilata; paista; sätendada', vepsa loštta 'särada, läikida; läbi valgustada, läbi paista'. Vt ka lodja-, lõit.

pakitsema : pakitseda : pakitsen '(tumedalt) valutama, tuikama, hõõguma; millestki tulvil olema, sellest tulenevalt väljapääsu otsima; kibelema, kiirustama, ruttama' pakk2

räidima : räidida : räidin mrd 'keetmisel v küpsetamisel pooltooreks, vintskeks jääma; närtsima'
● vadja räütüüss 'närtsida, närbuda, tohletada'
soome räytyä 'üles sulada, pehmeks muutuda (või, rasva kohta); nõrkeda, kuhtuda, kurtuda, närbuda'; mrd 'kustuda'
isuri räütüä 'närtsida, tohletada; väsida'
Aunuse karjala räüdüö 'kustuda; hõõguda, hingitseda, vinduda; kuumeneda, põlema lahvatada; rahuneda, raugeda'
Läänemeresoome tüvi, tõenäoliselt häälikuliselt ajendatud.

säde : sädeme : sädet 'põleva v hõõguva aine üliväike osake'
◊ sätendama
● liivi sä’dgõz 'säde'
vadja säe (hrl mitm säteed) 'säde'
soome säde 'kiir; kaugus, vahemaa'; mrd 'säde; mõra; pilbas'
vepsa säde͔g 'laast, pilbas; kild'
Läänemeresoome tüvi.

õhetama : õhetada : õhetan 'hõõguma; punetama' õhk

õhk : õhu : õhku 'Maad ümbritsev gaaside segu; maapinna kohal olev ruum; atmosfäär'
◊ õhetama, õhkima
● soome hehkua 'hõõguda, õhetada, lõõmata, lõkendada'
isuri hehkua 'hõõguda, lõkendada'
karjala hehkuo 'hõõguda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Algne tähendus oli ilmselt 'hingeõhk, välja hingatav õhk'. Võib olla osaliselt segunenud õhkama tüvega. Vt ka õhin.