[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

abi-2 liitsõnades abielu 'mehe ja naise (hrl seadusega vormistatud) perekondlik liit ning kooselu', abikaasa 'üks abielupool teise abielupoole suhtes'
● liivi a’b- liitsõnas a’b-jelāmi 'abielu'
soome avio 'abielu'
isuri rhvl aivoi- liitsõnas aivoinaine 'abielunaine'
Võib olla tuletis avama tüvest, esialgne tähendus on võinud olla 'avalik abieluühendus'. Rahvaetümoloogiliselt on sõna seostatud abi1 tüvega. Liivi vaste võib olla laenatud eesti keelest.

amelema : amelda ~ ameleda : amelen 'armatsema, kergemeelselt armusuhteid looma; kurameerima'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Võib ka olla reeglipäratu variant sõnast jamelema 'jagelema, jändama', jama1. Sõna esialgne tähendus on olnud üsna laialivalguv: 'rabelema; tõrkuma (hobuste kohta); edvistama'. On arvatud, et sõna praegust tähendust on võinud mõjutada ka amüseerima, van amiseerima 'flirtima, kurameerima', ← saksa amüsieren 'amüseerima, lõbustama', mõjutada on võinud ka nt armastusjumala nimi Amor.

keelama : keelata : keelan 'kellelegi ütlema, et see ei tohi midagi teha v et see midagi ei teeks, mitte lubama; kellelegi midagi mitte andma; takistama, takistuseks olema'
● liivi kīeldõ 'mitte lubada; salata, eitada'
vadja tšeeltää 'mitte lubada; manitseda, keelitada; keelduda'
soome kieltää 'mitte lubada; eitada, vaidlustada'; mrd 'käskida'
isuri keeltää 'mitte lubada; paluda, keelitada'
Aunuse karjala kieľdiä 'mitte lubada; takistada; paluda, keelitada'
lüüdi kieľtä, kielta, kielttä 'mitte lubada'
vepsa keľta 'mitte lubada; takistada'
saami gieldit 'mitte lubada; keelduda, vastu vaielda; korvi anda'
Tõenäoliselt läänemeresoome tuletis tüvest keel, esialgne tähendus on võinud olla üldisemalt 'rääkima'. Saami vaste on tõenäoliselt soome keelest laenatud.

lembima : lembida : lemmin '(hellalt) armastama'
← soome lempiä 'armastada'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome allikas on läänemeresoome tüvi, mille vasted on Aunuse karjala ľembi 'meheleminekueas neiu positiivsete omaduste kogum (veetlus, sarm, majapidamisoskus); maine', lüüdi lemb 'armastus, õnneks läinud abiellumine' ja tõenäoliselt ka isuri lemissä 'lõõmata'. Tüvi esineb ka eesti muistsetes eesnimedes, nt Lembit(u), Tõivelembi, Aulembi. Sama tüvi võib olla murdesõnas lembmä 'kõrbema', tüve esialgne tähendus on läänemeresoome keeltes arvatavasti olnud seotud põlemisega. Laenatud on ka tuletis lembe, ← soome lempeä 'lembe, mahe; õrn, hell'. Vt ka lemmik.

loe : loode : loet 'põhja ja lääne vaheline ilmakaar'
● liivi lūod 'loe'
vadja loo, looto, looõ 'loe'
soome luode 'loe'
isuri loo(v)e 'loe'
karjala luuveh 'lääs; edel'
lüüdi luodeh 'lääs'
vepsa lode(h) 'loe; lääs'
Võib olla läänemeresoome tuletis. Ilmakaart tähistava sõna esialgne tähendus on võinud olla 'päikese loojumise ilmakaar' ja see võiks olla tuletatud langemist, loojumist, heitmist jms tähistavast tegusõnast, mille kohta teateid ei ole, kuid sama tüvi võib olla sõnas looma või näiteks soome sõnas luo 'juurde'. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis sõnas looded. Tõusev, üleujutusi põhjustav meri on läänemeresoomlaste asustusalast edelas või läänes ja sellest on saadud ilmakaarte tähendused. Eesti või liivi keelest on laenatud läti mrd luodes (vējš) 'loodetuul'. Vt ka looja.

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

luituma : luituda : luitun 'esialgset (erksat) värvi v värsket välimust minetama, pleekima, koltuma'
Võib olla tuletatud luu tüvest ning esialgne tähendus on võinud olla 'kõhnuma ja seepärast kahvatuks muutuma', murretes tähendab luituma ka 'luiseks muutuma'.

matma : matta : matan 'surnut hrl vastava kombetalitusega viimsesse puhkepaika toimetama; millegi alla varjule panema, peitma; peale paiskudes katma; takistavalt mõjuma, lämmatama'
● liivi mattõ 'maasse kaevata, matta'
vadja mattaa 'kinni katta; (kõvasti) sulgeda', mättäjäised, mättämised (mitm) 'matus'
soome matto '(vahe)lagi'
isuri mätökset (mitm) 'matus'
karjala matto '(vahe)lagi'
Võib olla tuletis samast tüvest mis sõnas manner. Tegusõna esialgne tähendus oli 'mullaga katma', rituaalse tähenduse omandas sõna hiljem. Teise seisukoha järgi on läänemeresoome sõnade vasteks ka saami muohttit 'lund sadada' ning tüvi on varaalgslaavi või baltoslaavi laen, ← *mat-, mille algne tähendus on olnud 'viskama, loopima; keerutama, keerlema; tormama, tuiskama' ja mille vaste tütarkeeltes on nt vene motát' 'kerima, haspeldama; vangutama, vehkima; raputama, loopima'. Eesti keelest on laenatud soome mrd matokset, mattajaiset 'matused' (← matused).

mauk : maugu : mauku 'jäme tanguvorst'
? ← alggermaani *mauka-
algskandinaavia *mauka
norra mauk 'vesi v piim, kuhu söögitegemisel lisatakse jahu; supp; segu; tainas'
● liivi mȭka 'vorst'
vadja mauttši 'sool, soolikas', maukku 'niisk; (kala)mari'
soome maukku 'kalamari v ujupõis'
isuri maukku, maukko 'kalamari'
Aunuse karjala möükkü 'kalamari'
lüüdi möuk 'kalamari'
vepsa müuk, möuk, mölk 'kalamari'
Tüve on peetud ka nooremaks, skandinaavia laenuks. Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, mille esialgne tähendus on võinud olla 'paks ja ümaravõitu, puhev, puhvis'. Vt ka mõigas.

mullikas : mullika : mullikat 'vasikaeast väljakasvanud noorveis (lehm kuni esimese poegimiseni, pull kuni paarituseani)'
● vadja mullikka 'mullikas, härjavärss'
soome mulli, mullikka 'härgmullikas, härjavärss, noorveis'
isuri mullikka 'pullvasikas'
Esialgne tähendus on tõenäoliselt olnud 'möödunudaastane, mullu sündinud', vrd karjala mullońi vaza, vepsa mulōńe vaza 'eelmise aasta vasikas', ja seega tuletatud muu tüvest.

mänd2 : männi : mändi 'igihaljas, enamasti kimbus paiknevate pikkade okastega okaspuu (Pinus)'
● liivi mänd 'noor mänd'
vadja mäntü 'mänd, mastimänd'
soome mänty 'mänd'
isuri mändü 'kidur mänd'
Aunuse karjala mändü 'jändrik, kõva, vaigune (mänd); jändrik mänd'
lüüdi mänd 'mänd'
vepsa mänd 'soos kasvav männik; (männi) pehme maltspuit'
On arvatud, et tuletis tüvest mänd1, see tööriist tehti enamasti noore männi ladvast. Esialgne tähendus on olnud 'noor mänd'. Männi vana nimetus pedajas on säilinud peamiselt Lõuna-Eestis. Vt ka mänsak.

padrik : padriku : padrikut 'tihe (risune ja niiskevõitu) võsa(mets)'
● ? soome mrd patero 'väike nõgu, umbjärv', paterikko 'koht, kus on selliseid nõgusid'
? karjala pateroine 'väike järv', patura 'madal süvend, auk'
On arvatud, et esialgne tähendus on võinud olla 'katlakujuline madalam koht, kus kasvab võsa, eeskätt pajuvõsa', sel juhul võib olla tuletis samast tüvest mis sõnas padu1. Eesti keelest on laenatud eestirootsi patrik 'võsamets, soomaa'; padrik 'tihe soine noor mets' ja baltisaksa Paddrik 'võsa(stik), tihnik'.

peldik : peldiku : peldikut 'käimla'
? ← alamsaksa *pȫldīk 'roiskveetiik, -auk, roojatiik, -auk'
? ← alamsaksa spelt 'agan'
Esimene võimalik allikas on liitsõna: pōl, pūl 'veega täidetud süvend' + dīk 'tiik'. Seda ei ole küll registreeritud sõnaraamatutes, kuid sõna ei saa oma tähenduse poolest olla kirjalikes ürikutes tavaline. Teise allika puhul on -ik eesti keeles lisatud liide, nii saadud tuletise esialgne tähendus võis olla 'aganasara', mida varem kasutati ka käimlana. Eesti keelest on laenatud eestirootsi pältik, päldik(o) 'käimla' ja võib-olla ka baltisaksa Peldik 'käimla'.

pigistama : pigistama : pigistan 'kinni haarates v vajutades tugevasti suruma, muljuma; liiga tihedalt keha ümbritsema, liiga kitsas v väike olema'
● liivi pīkstõ 'pigistada, suruda, muljuda'
vadja pikissää, piikissää 'pigistada, suruda, muljuda'
isuri pigistää, piigistää 'pigistada'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Esialgne tähendus on võinud olla 'tugevasti suruma ja sellega nt looma häälitsema panema'. Isuri vaste pigistää võib olla eesti keelest laenatud.

pilkama : pilgata : pilkan 'sõnades halvustama v naeruväärseks tegema'
← alggermaani *blika
rootsi mrd blick 'hele sälk, täke puus', bläcka 'puid märkima (langetamiseks)'
● liivi pilkõ, pilktõ 'pilgata'
vadja pilkko, pilkku 'lauk(pea), lauguga (hobuse v lehma kohta, kel valge vööt laubal ja ninal)', pilkata 'pilgata, halvustada, häbistada'
soome pilkka 'pilge, naeruvääristamine; sälk, täke, sisselõige'
isuri pilkka 'pilge, naeruvääristamine'
Aunuse karjala pilku 'täpp, laik, märk; sälk, täke'
lüüdi pilkeh 'laik, täpp'
vepsa pilki̮ida 'tükeldada, lõhkuda (puid, liha)'
Laenamisel on läänemeresoome keeltes häälikud kohad vahetanud. Esialgne tähendus on olnud 'sälk, märk', ka eesti murretes on pilk 'laik'. Pilkamise tähendus on üle kantud, pilge on n-ö häbimärk. Sama germaani tüvi võib olla pilkuma laenuallikas.

puhe : puhte : puhet 'koidik, koidupuna; õhtuvidevik, eha'
● soome puhde 'koidik; videvik, hämarik'
karjala puhe 'koidik; hämarik'
saami boktit 'äratada'
ersa puvtams 'äratama'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Sõna esialgne tähendus on olnud ’äratus, ärkamisaeg’.

puna : puna : puna 'maasikate, pohlade, vere vms värvus'
◊ pune
● liivi pu’nni 'punane'
vadja puna 'puna', punanõ 'punane'
soome puna-, punainen 'punane'
isuri punnain 'pruun, ruske; punane'
karjala punaine 'punane; hangelind'
ersa pona 'karv; vill; värvus'
mokša pona 'karv; vill'
mari pun 'karv(ad), karusnahk; sulg, suled; ihukarv(ad), ripsmed, kulmukarvad; (kanga) ebe, narmas'
handi pun 'karv, vill, sulg; karva värvus'
mansi pun '(linnu) sulg, karv'
ungari mrd fan, fon 'häbemekarvad'
Soome-ugri tüvi. Esialgne tähendus on olnud ’karv’, mille kõrval on võinud olla juba alguses tähendus ’(karva) värvus’, mis on läänemeresoome keeltes arenenud tähenduseks ’punane (värvus)’. Eesti keelest on laenatud läti mrd punika 'punik, punane lehm' (← punik).

põõnama : põõnata : põõnan 'magama; lesima'
On oletatud, et võib olla tuletis tüvest põõn. Esialgne tähendus oleks sel juhul võinud olla 'lamama liikumatult nagu põõn'.

riie : riide : riiet 'tekstiilmaterjal; rõivas'
● soome mrd riitine (hrl mitm) '(viletsad) rõivad'
Tõenäoliselt tuletis läänemeresoome tüvest, mille vasted on soome riittää 'jääkirmega katta (pakase kohta); piisata, jätkuda', isuri riittää 'piisata, jätkuda', karjala riitteä 'jääkirmega kattuda; piisata, jätkuda'. Tüve esialgne tähendus on arvatavasti olnud 'jääga katta', millest on kujunenud abstraktsem tähendus 'kate' ning sellest edasi 'tekstiilmaterjal'. Eesti keelest on laenatud soome mrd riide 'riie, rõivas'.

riim-1 liitsõnas riimsool 'kerge, esialgne sool, eel-, verisool'
○ kriim-, riiv-
← rootsi rim 'härmatis'; mrd 'õhuke soolakiht liha pinnal', rimsalta 'riimsoola panema, eelsoolama'

semmi- liitsõnas semmipuu 'suure viiulipoogna taoline riist villade vatkumiseks'
On arvatud, et võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi. Tüve esialgne laiem tähendus on võinud olla 'kõver, kumer', vrd lõunaeesti semba, semme, semmi 'küüru, kõverasse', semman, semmäh 'küürus, kõveras'. On arvatud, et võib olla sama tüvi mis murdesõnas semmivits 'ree osa', mille vasted on lüüdi ťš́iim 'ree osa, mis ühendab ree eeskodara jalase esiosaga', vepsa čim, čimbic 'seotis, mis ühendab eeskodara jalase esiosaga'.

soe : sooja : sooja 'mõõdukalt kõrge temperatuuriga; südamlik, sõbralik'
? ← algiraani *(s)tsāyā
pärsia sāya 'vari'
vanaindia chāyā́ 'vari; peegeldus'
● vadja sooja 'soe; soojus'
soome suoja 'kaitse, vari, varjualune; sula, sulailm'
isuri sooja 'soe'
Aunuse karjala suojus 'kate, vari, varikatus'
? mari šoj- sõnades šojə̑č́, šojə̑č́ə̑n 'tagant; järel, taga', šojə̑lan 'järele, järel; äärde, juurde'
? udmurdi saj 'vari, kaitse; jahedus'
? komi saj 'kaitse, koht millegi taga'
Laenuallikaks võib olla ka pisut hilisem *sājā. Kaugemate sugulaskeelte tüvi võib olla rööpselt laenatud. Esialgne tähendus on olnud 'kaitse; varjualune'.

suisa 'lausa, otse, päris; avalikult'
Tõenäoliselt sõna suu vana omastusliitega viisiütleva käände vorm, mille esialgne tähendus on võinud olla '(oma) suuga'. Vähem tõenäoliseks on peetud seisukohta, et sama tüvi mis sugu1.

sundima : sundida : sunnin 'kedagi käsutama, kellelgi sunniviisil teha laskma; mõjutama, vältimatuks põhjuseks olema'
◊ sunnik
← vanavene *sǫditi, suditi 'kohut mõistma'
● liivi suņd 'karistada; kohut mõista'
vadja süntiä '(ette ära) määrata'
soome suntia 'kirikuteenrina tegutseda; karistada; laita, noomida, häbistada'
Tuletise sunnik esialgne tähendus on olnud ilmselt '(jumala) karistus, nuhtlus'. Hiljem on laenatud tüve vene vaste, sudima1.

susla : susla : suslat 'kitsarööpmelise raudtee rong; soe siirupiga linnasejook, mida hrl laatadel müüdi; vilets söök v jook'
← vene súslo '(õlle)virre; meski'
Esialgne joogi nimetus on susla keetmise masinalt kandunud vedurile ja edasi tervele rongile.

sõitma : sõita : sõidan 'mingi liiklusvahendiga liikuma; reisima'
○ kirderanniku soitama
◊ sõitlema
● liivi sõitõ 'karistada, peksta'
vadja sõittaa 'tõrelda, riielda, sõidelda; sõita'
soome soida 'heliseda; kõlada; mängida (muusika)', soittaa 'mängida (pilli)'; mrd 'kiiresti sõita; joosta; ära ajada'
isuri soittaa 'mängida (pilli); kiiresti liikuda; sõita'
Aunuse karjala šoijata 'lüüa; piitsutada'
lüüdi soittoa 'mängida (pilli); tuksuda'
vepsa soitta 'sarve puhuda, vilespilli mängida; kopsida, taguda'
saami čuojahit 'mängida (pilli)'
? mari šoktaš 'mängima (pilli); kostma'
? handi sĭj 'hääl; kõne; kuulujutt; teadmine'
? mansi suj 'kõne; hääl; kisa, lärm; uudis'
? ungari zaj 'müra, lärm'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami või soome-ugri tüvi. Kui tegemist on soome-ugri tüvega, on esialgne tähendus võinud olla 'helisema, kõlama' ning sellest on arenenud tähendused 'sõitma' ja 'riidlema, sõitlema'. On ka arvatud, et esialgne tähendus on jäljendanud hoopis liikumise või liigutuse tekitatud heli. Vt ka soiguma, sõimama.

õevane : õevase : õevast 'oivaline'
● ? soome oiva 'oivaline, suurepärane'
? Aunuse karjala oivalleh 'korralikult, hästi'
? lüüdi oivaľľińe 'oivaline, võrratu, õige'
? saami oaivi 'pea'
? mokša mrd ujf́ťǝms 'algama, alustama'
? mari βuj 'pea; pealik, ülemus, juht'
? neenetsi ŋæwa 'pea'
? eenetsi eba 'pea'
? nganassaani ŋoibuo 'pea'
? matori ajbaj 'esimene'
Võib olla uurali tüvi. Uurali tüve esialgne tähendus on ilmselt olnud 'pea'. Vt ka oivaline ja oim.