[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

kõhe : kõheda : kõhedat 'kartuse tõttu ebamugav, kergelt hirmu peale ajav; jahedavõitu, viluvõitu'
On arvatud, et tüve vaste võib olla ersa kež 'viha, kius', kuid lähemates sugulaskeeltes vasted puuduvad. Teisalt võib olla sama tüvi, mis sõnas kohuma või kõhetu.

läila : läila : läilat 'ebameeldivalt maotu v magus; imal'
● liivi lǟlam 'raske; rase, tiine'
vadja läülä 'hirmunud, hirmul [?]'
soome mrd läyli, läylä 'raske, karm, ebamugav'
Aunuse karjala ľäüľen, ľäüľem 'haiglane olek, raskustunne; iiveldustunne'
lüüdi ľäuľeń 'väsitav, raske, piinarikas olek'
vepsa ľöumei 'raske'
lõunasaami löövles 'raske'
mari nele 'raske; raskus'
? idahandi ᴧiᴧ 'külm', ᴧüᴧ 'kevadkülm'
Läänemeresoome-mari tüvi.

narr : narri : narri 'kloun, veiderdaja; see, kes teiste meelest mõistlikult ei käitu; tobedavõitu, naeruväärne; ebamugav, piinlik'
← alamsaksa narre 'narr'
Samatüveline tegusõna narrima võib olla saksa keelest laenatud, ← saksa narren 'narritama, narrima, pilkama, ninapidi vedama'. Eesti keelest on laenatud vadja narri (pilke-, narrimis-, sõimusõna), narria 'narrida, pilgata; laimata, põhjata, teotada' ja isuri narria 'sõimata, laita; narrida'.

paha : paha : paha 'halb, nõuetele mittevastav, ebarahuldav, vilets; moraalselt vääritu, kuri, õel; ebasoodus, mittesobiv; ebamugav, tülikas'
? ← alggermaani *bāǥa-
vanaislandi bágr 'raske, keeruline'
rootsi mrd båg 'kangekaelne, visa'
● liivi pō’mi 'pahempidine; vasak'
vadja paha 'paha, halb(us); tige, kuri; (vana)kurat'
soome paha 'paha, halb, kuri, ebameeldiv'
isuri paha 'paha, halb; vilets, kehv; kurat'
Aunuse karjala paha 'halb, paha; haige, nõrk; kõlbmatu; ebameeldiv; õnnetus, häda'
lüüdi paha 'paha, halb; kurat'
vepsa paha 'tige, kuri; halb; kehv, nõrk'
Vt ka paa, paharet, pahe.

sant : sandi : santi 'vilets, halb, ebamugav; vigane inimene; kerjus'
← alamsaksa sante 'püha'
Alamsaksa sõna on algselt pärit ladina keelest, ← ladina sanctus 'pühitsetud, püha'. Tähendus on muutunud eesti keeles, tõenäoliselt 'püha' > 'püha rändav kerjusmunk' > 'kerjus; vaene, vilets, halb'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi sante-maṭṭ 'maskis ja kostüümis poiss, kes käis 9. nov õhtul ande kogumas ja lugemist kontrollimas', läti sants 'sant, mardisant', soome mrd santtia 'santida', vadja santti 'sant, kerjus; mardi-, kadrisant' ja ilmselt ka liivi saņt 'sant', saņtõ 'santida, kerjata'.

tuim : tuima : tuima 'puudutuse vm füüsilise ärrituse vastu tundetu; meeltele nõrgalt mõjuv, mitte tugevat aistingut tekitav; (meelte, vaimse suutlikkuse kohta:) tönts, vilets, raske taibuga; loomult tundetu, vähese innukusega, osavõtmatu, vaimselt loid, huvi(de)ta; väheelamuslik, igav, väljendusvaene, ilmetu; jäik, kõva, ebamugav vms'
● liivi tūima 'tuim, tundetu; aeglane; nüri'
vadja tuima 'mage, maitsetu; kooritud (piim); tuim, tundetu, väsinud; kõva, tugev'
soome tuima 'karm, range; tugev, äge; äkiline, järsk; morn, pahur, vihane; kange, kibe, mõru, liiga soolane; mage, maitsetu, lääge'
isuri tuima 'soolata, mage'
Aunuse karjala tuimu 'soolata, mage, maitsetu'
? lüüdi tuimehtuda 'lukku minna (kõrvade kohta)'
? rootsisaami tåime 'nukker, ükskõikne'
Läänemeresoome või läänemeresoome-saami tüvi. Eesti keelest võib olla laenatud läti mrd tuims 'uimane; väsinud; kohmakas, saamatu'.