[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

agu : ao : agu 'koidueelne hämarus; koit'
Vana kirjakeele järgi võib arvata, et algselt on sõna algul olnud h. On oletatud, et sama tüvi mis sõnas hagu või sõnas hakkama või sõnas hägu.

ei (eitussõna)
◊ eba-,ebalema,ega,eks,ära1
● liivi ä’b (eitustegusõna kindla kõneviisi oleviku ains 1P ja 3P, mitm 1P ja 3P), äd (ains 2P), alā (käskiv kõneviis)
vadja en, et, ep, emmä, että, evät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkoo, elkääm, elkaa, elkoo (käskiv kõneviis)
soome en, et, ei, emme, ette, eivät (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), älä, älköön, älkäämme, älkää, älkööt (käskiv kõneviis)
isuri en, ed, ei, emmä, että, eväd (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), elä, elkää (käskiv kõneviis)
Aunuse karjala en, et, ei, emmo, etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), äľä, äľgäh, äľgiä, äľgiättö (käskiv kõneviis)
lüüdi en, ed, ei, emme ~ emmo, ette ~ etto, ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ela ~ elä ~ älä, elgai ~ algah ~ älgäh, algam, elgad ~ algad, älgädäh (käskiv kõneviis)
vepsa en, ed, ii̯ ~ ei, eme͔i, ete͔i, ii̯ ~ ei (eitustegusõna kindla kõneviisi olevik), ala, oug(a)ha, ougam, ougat, oug(a)ha (käskiv kõneviis)
saami i- (eitustegusõna tüvi), eahpe- 'eba-'
ersa e-, i- (eitustegusõna tüved)
mokša e-, i- (eitustegusõna tüved)
mari i-, ə̑- (eitustegusõna tüved)
udmurdi u-, e̮- (eitustegusõna tüved)
komi o-, e- (eitustegusõna tüved)
neenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi)
eenetsi ńi- (eitustegusõna tüvi), i- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
nganassaani ńi- (eitustegusõna tüvi)
sölkupi i̮- (eitustegusõna tüvi käskivas kõneviisis)
kamassi e-, i- (eitustegusõna tüved), ei 'ei'
matori i- (eitustegusõna tüvi)
Uurali tüvi. Arvatakse, et sugulaskeeltes esinev tagavokaalne eitustegusõna tüvi, mille vasted on nt ersa a-, mokša a-, handi ă-, mansi a-, ā-, on selle tüve variant. Samalaadseid eitustegusõna tüvesid on ka teistes keeltes, nt jukagiiri o-, e-, mongoli e-, evengi ä-. Eesti kirjakeeles on üldistunud üks endise eitustegusõna vorm, ei, tõenäoliselt < *ejä, mis vastab tänapäeva tegijanimedele. Seda on peetud ka vanaks minevikuvormiks. eba- on eitustegusõna oleviku kesksõna. Sõnas eks on vanad liited *-ko ja *-s. Kirjakeele eba-liitelistes sõnades, nt ebamäärane, ebakoht, ebamugav, on eeskujuks olnud soome keel, vrd soome epämääräinen, epäkohta, epämukava. Käskiva kõneviisi vorm ära1 on segunenud määrsõnaga ära2, era-. Vt ka ehk, eirama, eisik, eksima, kaheksa, pole, teps, üheksa.

hangeldama : hangeldada : hangeldan 'äritsema, spekuleerima'
← saksa handeln 'kauplema; tingima; toimima'
Häälikuasendus d > g on laenu muganemisel toimunud ilmselt hankima tüve mõjul.

harv : harva : harva 'hõre; mittesage; haruldane'
◊ harev, haruldane
● liivi ōra 'harva'; ōraz (omastav arrõ) 'harv, hõre'; ōrali 'haruldane'
vadja arva 'harv, hõre'; arvaa, arvõõ 'harva'
soome harva 'üksik, mõni; hõre, harv'; harvoin 'harva'; harvinainen 'haruldane, erakordne, erandlik, ebatavaline; eriline'
isuri harva 'hõre, harv'; harvaa 'harva'
Aunuse karjala harvu 'harv; hõre'
lüüdi harv 'hõre'; harvaa 'harva'
vepsa harv 'hõre, harv'
? ersa čuro 'hõre, harv'
? handi turәp 'hõre'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Kaugemate sugulaskeelte vasted ei ole häälikuliselt reeglipärased. Tüvevariandis haru- on v kadunud u (*o) eest, < *harvoi-. Vt ka hõre.

hiis : hiie : hiit 'muistsel ajal pühaks peetud mets'
◊ hiid, hiigel-, iidne
● vadja iďjee- liitsõnas iďjee-mätši 'hiiemägi (kohanimi)'
soome hiisi 'hiis; metsavaim; põrgu; kurivaim, vanapagan, kurat'
Aunuse karjala hiiži 'raisk, kurat, pagan'
Läänemeresoome tüvi. Tüve algne tähendus oli arvatavasti 'matmispaik'. On peetud ka germaani laenuks, ← alggermaani *χīđiz 'metslooma koobas; tihnik, võpsik' või ← alggermaani *sīđōn- 'külg, pool'. hiid on *oi- tuletis tugevaastmelise tüve variandist, kus on püsinud algne *t. Sõnas hiiglane on toimunud reeglipäratu häälikuasendus -dl- > -gl-. Vt ka itu.

idanema : idaneda : idanen 'idusid ajama; tärkama'
◊ eos, ida
● liivi i’ddõ 'idaneda'; idā 'kirre'
vadja itää 'idaneda'; itä 'ida'
soome itää 'idaneda'; itä 'ida'
isuri ittää 'idaneda'; idä 'ida'
Aunuse karjala idiä 'idaneda'
lüüdi iďädä 'idaneda'
vepsa idädä 'idaneda'
? handi et- 'tõusma; ilmuma; edenema'
Läänemeresoome või koguni soome-ugri tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka teiste keelkondade keeltes, nt jukagiiri jedej- 'ilmuma'. On ka oletatud, et läänemeresoome tüvi on indoeuroopa laen, ← indoeuroopa *ǵēi- 'idanema, puhkema', mille vasted on nt gooti keinan 'idanema' ja leedu žydėti 'õitsema'. eos on moodustatud tuletise idu omastavavormist eo liitega -s.

iga1 : iga : iga ~ igat 'ükskõik milline paljude hulgast'
● liivi jegā 'iga'
? vadja jõka 'iga'
? soome joka 'see kes, see mis; iga'
isuri igä 'iga'
? Aunuse karjala joga 'iga'
? lüüdi ďoga 'iga'
? vepsa joga 'iga'
? saami juohke 'iga'
? ersa juza liitsõnas juza-toza 'siia-sinna'
? mari južo 'mingi, keegi'
Võib olla läänemeresoome-volga tüvi. Läänemeresoome-saami vasted on saadud sellele tüvele *jo- liite *-ka lisamisel. Teisalt võivad eesti, liivi ning isuri sõna olla tekkinud uurali asesõnatüvele *e- liite *-ka lisamisel, et.

kelder : keldri : keldrit 'hoone esimese korruse alune, harvemini majast eemale (pooleldi) maa sisse ehitatud säilitusruum; esimese korruse alune korrus'
○ keller
← alamsaksa keller 'kelder (vanglana)'
-d- on tüves eesti keeles tekkinud lisahäälik.

kiird : kiiru : kiirdu 'pealagi'; mrd 'kukal, kuklatagune; otsmikuluu; mäeküngas, seljandik'
● liivi ki’r 'kukal; pealagi'
vadja kiiro liitsõnas õttsakiiro 'juuksepiir, -lahk'
soome kiire 'pealagi'; mrd 'kukal, turi'
isuri keero liitsõnas otsakeero 'laup'
Aunuse karjala kiiru liitsõnas oččukiiru 'laup'
Läänemeresoome tüvi. -d- on astmevahelduslike sõnade analoogial lisatud häälik, murretes esinevad ka selle häälikuta variandid kiir, kiire.

kupeldama : kupeldada : kupeldan 'kedagi abiellu v seksuaalvahekorda sobitama; millegagi sahkerdama, äritsema'
← saksa kuppeln 'ühendama, kokku haakima; paari sobitama, kupeldama'
Laenu muganemisel on lisatud liide -da-.

laadik : laadiku : laadikut 'laegas'
◊ laegas, laekuma
← alamsaksa lade, ladeken 'kirst, kast; laegas'
← vanarootsi la(a)dika 'väike kast, karp'
On ka arvatud, et laenatud on alamsaksa tüvi lade ja lisatud liide -ik. Tuletises laegas on d vokaalide vahel kadunud, laekuma on sellest ebareeglipäraselt tuletatud. Sama alamsaksa tüvi on laenatud sõnades laad2, laeng.

laeng : laengu : laengut 'sihipäraselt paigaldatud plahvatama pandav lõhkeainekogus'
○ lahing
← alamsaksa lading 'laadimine'
Laenu muganemisel on d vokaalide vahelt kadunud. Sama tüvi on laenatud sõnas laad2 ja võib-olla ka sõnas laadik. Hiljem on laenatud tüve saksa vaste sõnas laadung.

laga1 : laga : laga 'vedel, lahja toit'
← eestirootsi loka 'soolvesi', lŏga liitsõnas kœṯ-lŏga 'liha keeduleem'
Sõna on laenatud tõenäoliselt enne, kui eestirootsi murretes on esimeses silbis toimunud muutus a > o, vrd rootsi lake 'soolvesi'. Eesti keeles on algne tähendus edasi arenenud: 'soolvesi' > 'sodine vesi' > 'halb toit, halb jook'. Tähenduse arengut on tõenäoliselt mõjutanud ka häälikuliselt ja tähenduselt lähedased sõnad, nt liga, läga, löga.

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

lõbu : lõbu : lõbu '(meeleline) mõnu(tunne), nauding, lust, heameeletunne, rõõm'
○ kirderanniku lebu, lobu
Võib olla lebama tüve tuletis, vrd soome lepo 'puhkus; rahu', vepsa ľebu 'puhkus'. On arvatud, et nimisõnatüvi võib olla eraldi laen, ← alggermaani *slēpa-z, mille vaste on nt vanasaksi slāp 'uni', või ← alggermaani *χlewa-, mille vaste on nt vanaislandi hlé 'kaitse, vari, kaitstud koht'. Samalaadne tähenduse vaheldus on nt rootsi keeles: ro 'rahu, vaikus; puhkus' ja rolig 'lõbus, rõõmus; kena'.

lõoke : lõokese : lõokest 'lennul kõlavalt laulev enamasti pruunikirju avamaastike lind'
◊ leevike
← alggermaani *laiwarikōn-, *laiwazikōn-
rootsi lärka 'lõoke'
vanasaksi lēwerka 'lõoke'
alamsaksa lēwer(i)ke 'lõoke'
● soome leivo, leivonen 'lõoke'; mrd 'leevike'
On ka arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Laenamine on siiski kultuurilooliselt põhjendatud, sest lõoke on avamaastike lind ja laenatud on ka maaharimisega seotud sõnu. Tüvevariandis lõo(ke) on o ees v kadunud. Vanemad, v-lised variandid on leevike ja murdevariantides lõiv(o), lõõvokõnõ.

nüüd 'käes v kulumas olev ajahetk; ajahetk, milleni on jõutud'
● liivi ni 'nüüd'
Salatsi liivi nǖd 'nüüd'
vadja nüd, nüt 'nüüd'; nütšün 'nüüdne, nüüdisaegne'
soome nyt 'nüüd'; nykyään 'nüüd; tänapäeval'
isuri nüd 'nüüd'; nükküin 'nüüdne'
Aunuse karjala nügöi 'nüüd'
lüüdi ńügüde, ńügü 'nüüd'
vepsa nugďe, ńügüť 'nüüd'
ersa ńej 'nüüd'
mokša ńi 'juba'
? udmurdi ńi, ińi 'juba'
? komi ńin 'juba'
Läänemeresoome-mordva või läänemeresoome-permi tüvi. -d sõna lõpus on jäänuk vanast käändelõpust või liitest.

ometi 'ikkagi, siiski, kõigest hoolimata'
● liivi umīt, u’mmit 'ometi, vähemalt'
Võib olla tuletatud vanast soome-ugri o- tüvest moodustatud keskvõrdevormist *ompa-, mille vasted võivad olla ka ersa ombo 'teine, muu' ja mari umbal 'kaugem'. Sama soome-ugri tüvi on tõenäoliselt sõnades olema ja oma. Eesti keelest on laenatud eestirootsi åmete 'lõpuks, ometi'.

ork : orgi : orki 'kepi- v vardataoline sageli terava otsaga ese'
? ← alamsaksa vorke 'suur hark, kahvel (nt heinahang, sõnnikuhark)'
Murretes esineb kohati v kadu o eest. Paiguti võib olla segunenud ora tüvega.

risti- 'kristlik'
← ladina Christi (omastav) 'Kristuse'
← alamsaksa kristen 'kristlik, risti-; kristlane'
← saksa Christ-, Christen- 'kristlik, risti-'
Tüvi esineb liitsõnades ristiusk, ristiinimene, ristikirik, ristikogudus, ristirahvas. Need liitsõnad on osalised tõlkelaenud, vrd nt ladina fides Christi 'Kristuse usk, s.o ristiusk', saksa Christenglaube 'ristiusk', Christenmensch 'ristiinimene, kristlane'. Rist ristiusu sümbolina oli Eestis kindlasti tuntud juba enne läänest tulnud ristiusustamist. Nii segunes teatud seostes Kristuse nimi keeles juba varem esinenud tüvega rist ning tänapäeva keeletajus ongi need tüved eristamatud.

sõõn : sõõna : sõõna mrd '(mustuse) triip, viir; pilveriba'
On arvatud, et tüve vasted on liivi sȭinastõ, sȭņastõ 'hallitada' ja soome mrd sientyä 'tuhmuda, mustaks jääda (riie kehval pesemisel)', sienteä 'määrdunud, tuhmunud, kollaseks tõmbunud (riie, ihu)', sel juhul võiks olla tüve seen variant. On ka oletatud, et tüve soon variant, kuid eesti keeles on häälikumuutus oo > õõ ebatavaline.

tald : talla : talda 'jala v käpa alumine pind; labajala alumist pinda kattev jalatsi osa; millegi kandev pind v osa'; mrd 'tallalaud'
● liivi tōla 'pöid'
vadja talla 'tallalaud (vokil); (jala)tald; (jala)jälg'
soome talla 'reetald, adratald'; mrd 'jalas; suusa jalaase; jalatsi sisetald; paik kingatallal; tugi, kõrgend (nt lauajala all); seib; suusakepi rõngas; lumekamakas (kabja all); kirvesilm'
isuri talla 'jalatsi sisetald'
karjala talla 'jalase alla kinnitatud kõvendi'
Tõenäoliselt tuletis tallama tüvest. -d- on eesti keeles tekkinud lisahäälik. Karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. On arvatud, et sõna on osaliselt segunenud skandinaavia laenuga tüvest, mille vasted on vanaislandi stallr 'alus; altar; auguga puu, kuhu toetub masti alumine ots; tall; sõim', rootsi stall 'tall; sõidukite hoiukoht'; mrd 'nugade vms alus seinal; viiuliroop'. Segunemine on tõenäolisem nendes läänemeresoome keeltes, kus kehaosa tähendust ei tunta. Vt ka tall1 ja tallel.

tilder : tildri : tildrit 'veekogude ääres ja soodes pesitsev sihvakas pikajalgne lind (Tringa)'
● soome mrd tilleri 'jõgitilder', tilli 'jõgitilder; musträhn'
karjala tillerö 'nurmkana [?]'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, matkib linnu häälitsust. Lähedane tüvi on nt tüll. -d- on algselt omastavavormis häälduse hõlbustamiseks tekkinud lisahäälik (tilri > tildri). Murretes esineb ka selle häälikuta tüvevariant (till, tillutaja, tillutis). Eesti keelest on laenatud läti mrd tildars 'tilder'. Vt ka till2 ja tillu.

tombak : tombaku : tombakut 'leevike'
○ toombak, tumbak, tumbah, tumpah
◊ paap
← alamsaksa dompappe 'toompreester; leevike'
Laenuallikas on liitsõna, dom 'toomkirik, peakirik; toomkapiitel' + pa(p)pe 'vaimulik'. Linnunimetus on metafoorne: leevikese punane rinnasulestik on meenutanud toompreestri rüüd. Laen on muganemisel rahvaetümoloogiliselt moonutatud. Vanemast murdekeelest on registreeritud ka laenuallikale lähemaid variante toompapp, toompaap. paap on laenu lühenenud variant, milles on säilinud ainult liitsõna järelkomponent. Laenuallikaks oleva liitsõna esikomponent on ka eraldi laenatud, toom2.

tore : toreda : toredat 'meeldiva välimusega, ilus, nägus; meeldiva olemisega, sümpaatne; ülimalt meeldiv, suurepärane; uhke, ülbe, üleolev; üsna suur'
◊ tõre, tõrelema
● vadja torua 'tõrelda, riielda'
soome tora 'sõnelus, tüli, vaidlus'
isuri torruua 'tõrelda, riielda'
Aunuse karjala tora 'kaklus, kähmlus; lahing; (mitm) sõda'
lüüdi tora 'kaklus, kähmlus'
vepsa tora 'kaklus, kähmlus; tüli, sõim'
saami doarru 'kaklus, kähmlus, võitlus, lahing'
? ersa ťuŕems 'kaklema; võitlema'
? mokša ťuŕəms 'kaklema; võitlema'
mäemari torlem (oleviku ains 1P) 'tõrelen, noomin'
? ungari dorgál 'tõrelema, noomima'
neenetsi taroʔ- 'käsitsi võitlema, maadlema'
eenetsi taru- 'maadlema'
nganassaani tora- 'maadlema'
sölkupi ćār 'kuritegu, riid, viha'
matori toro- 'maadlema'
Uurali tüvi. Esitatud ersa ja mokša vastet on teisalt peetud tõrjuma vasteteks. Eesti keeles on toimunud tähendusmuutus 'pahane' > 'ülbe, uhke' > 'uhke, suurepärane' > 'meeldiv'. Sugulaskeeltele lähem tähendus on säilinud tüve rööpvariandis, milles o > õ (tõre, tõrelema). Vt ka torisema, tõrkuma.

traageldama : traageldada : traageldan 'ajutiseks kergelt, mõne pistega kokku õmblema'
○ raageldama
← baltisaksa trakeln 'traageldama'
Laenu muganemisel on tüvele lisatud liide -da-.

trett : treti : tretti 'käik, ots, kord'; mrd 'pahandus'
○ rett
? ← vene tret’ 'kolmandik'
Tähendusnihe 'kolmandik' > 'käik, ots, kord' võib olla kujunenud vene väljendi põhjal po tretjám 'kolmandikukaupa, kolmes osas'. Murdetähendus 'pahandus' võib lähtuda vene tuletisest tretéjskij 'vahekohtu- (st vahekohtunikuks kahe vahel on kolmas isik)'.

tüdima : tüdida : tüdin 'millestki v kellestki küllalt saama, tülpima'
◊ tüütama
● vadja tüütüttää 'vaigistada, rahustada'
soome tyytyä 'rahulduda, rahul olla; leppida, kohaneda', mrd tytyä 'rahulduda, rahul olla; leppida, kohaneda; otsa lõppeda, lakata, seisma jääda; tüdida, tülpida, küllastuda'
isuri tüüdümädöin 'rahulolematu'
karjala tüütüö 'rahulduda, rahul olla'
Läänemeresoome tüvi. Karjala vaste võib olla soome keelest laenatud. Tuletises tüütama on d vaste vokaalide vahelt kadunud.

tünder : tündri : tündrit 'endisaegne peamiselt puistainete mahumõõt (120–140 liitrit); tünn'
○ tünner
← vanarootsi tunnor, tunner, tynnor (mitm) (ains tunna, tynna) 'tünn; teatud mahumõõt'
← rootsi tunnor, van tunner (mitm) (ains tunna) 'tünn; endisaegne mahumõõt'
Laenu on raske täpsemalt dateerida. Laenatud on mitmuse vorm, sest nt mahu arvestamisel kuuldi ilmselt just seda: rootsi keeles kasutatakse koos arvudega mitmust. d on eesti keeles tekkinud lisahäälik. Laenatud on ka sama tüve alamsaksa (ja võib-olla ka saksa) vaste, tünn ja tonn.

vigel : vigla : vikla 'hang, hark'; mrd 'kahvel'
← vanavene *vidla, mrd *vigla 'hark'
vene vílka 'kahvel'
Otseseks laenuallikaks on olnud vanavene sõna Pihkva murdevariant, kus oli toimunud häälikumuutus -dl- > -gl-.

västar : västra : västart 'ahing'
? ← vanavene *vostrogá 'västar'
vene ostrogá 'västar'
Laen on kaheldav, sest vanavene o vastena on ä reeglipäratu. Samuti pole vanavene keelest registreeritud v-algulist varianti.