[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ahin : ahina : ahinat 'õhin, rutt, tõtt'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Tüve vasted võivad olla ka murdesõnad ahke 'tragi, hakkaja', ahkats 'tragi, hakkaja', soome ahku 'ind, agarus, kihk; innukas, agar, ablas' ja võib-olla ka lõunasaami aatskaadidh 'energiliselt, tarmukalt teha'. Selle tüve tuletis võib olla ahker. Vt ka õhin.

algama : alata : algan '(peale) hakkama; saabuma'
● vadja alkaa 'hakata; alata; tekkida'
soome alkaa 'alata; hakata'
isuri alkaa 'alata; hakata'
Aunuse karjala algua 'alata; hakata'
lüüdi algottada 'alustada, alata'
vepsa augotada 'alustada, alata'
saami álgit 'alata; hakata, alustada'
handi aləŋ 'algus, lõpp, ots'
mansi ɔ̅wl 'algus, lõpp, ots'
? eenetsi oðo 'varem'
? sölkupi ol 'ülemine osa, pea; (puu) latv'
? kamassi ulu 'pea'
Soome-ugri või uurali tüvi. Eesti keelest on laenatud soome mrd alustaa 'alustada' (← alustada).

armas : armsa : armsat ~ armast 'kallis; kena, meeldiv, lahke'
← alggermaani *arma-z
vanaislandi armr 'õnnetu; vilets, armetu; alatu'
gooti arms 'haletsusväärne'
rootsi arm 'vaene; vilets, armetu'
← alggermaani *arwa-z
vanaislandi ǫrr 'kiire, väle; helde'
● liivi ārmaz 'armas, kallis'
vadja armas 'armas'
soome armas 'armas, kallis; meeldiv, kena'
isuri armas 'hea, sõbralik'
Aunuse karjala armas 'armas, kallis'
lüüdi armaz 'armas; meeldiv'
vepsa armaz 'lahke, sõbralik; armas, kallis'
Esimese laenuallika puhul on toimunud tähendusareng 'kaasatundmist väärt' > 'keegi, kes vajab armastust' > 'armas, kallis'. Teine laenuallikas sobib tähenduse poolest paremini, eeldades, et tähendus 'helde' oli juba üsna varakult kasutusel; häälikumuutus w > m on aga üsna harv.

halvama : halvata : halvan 'paralüseerima'
○ hälvämä
← rootsi halv- liitsõnas halvslag 'halvatus'
● soome halvata 'halvata'
isuri halvada 'halvata'
? Aunuse karjala hullavuo 'halvama'
? lüüdi hulvaita 'halvata'

kadal : kadala : kadalat 'vilets, armetu'; mrd 'lühinägelik; pilus, kissis'
← alggermaani *skaþala-z
vanaülemsaksa scadal 'halb, alatu, petislik'
← alggermaani *χatala-z
vanaülemsaksa hazzal 'vaenulik'
● vadja katala 'vilets, armetu'
soome katala 'vilets, armetu; alatu, põlatud; ilge, nurjatu'
Aunuse karjala van kadal 'õnnetu, osatu; hädavares'
Võib olla ka soome keelest laenatud, sest esineb peamiselt kirderannikumurretes ja nende naabruses.

kihk : kihu : kihku 'mitte rahu andev, otsekui tagant tõukav tung, iha; hoog, vahk'
◊ kihu2, kihutama
● vadja tšihkua 'sügelda, kihelda'
soome kiihko 'kirg, iha; ägedus; ind, agarus; ärritus, erutus', mrd kihko 'soov, himu, kirg'
isuri kiihoittaa, kiihuttaa 'ära ajada, minema kihutada'
karjala kiihku 'ind, iha'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt kahk. kihu2 on omastavast käändest kujunenud uus nimetavavorm.

koer : koera : koera 'hundist põlvnev koduloom'; kõnek 'ulakas, üleannetu; ülekäte läinud'
○ lõunaeesti koir 'alatu, tige, riivatu inimene; üleannetu'
◊ koeras
● liivi kuoir- väljendis kuoir-ūnda ma’ggə 'linnuund magada'
vadja koira 'koer'; koiras, koirain 'isakanep'
soome koira 'koer'; koiras 'isasloom, isastaim'
isuri koira 'koer'; koerajaine 'isakanep'
Aunuse karjala koiru 'koer'
karjala koiras 'isakanep'
lüüdi koir 'koer'; koiraz 'isakanep'
vepsa koir 'koer'; koiraz 'isakanep'
komi ki̮r 'isane koer'
handi χar 'isasloom; (põdra)pull'
mansi χār 'isasloom; (põdra)pull'
neenetsi χora 'isasloom; (põdra)pull'
eenetsi kora 'isasloom; (põdra)pull'
nganassaani kuru 'isasloom; (põdra)pull'
sölkupi k͔ori̮ 'isasloom; (põdra)pull'
kamassi kora 'isasloom; (põdra)pull'
Uurali tüvi.

kolju : kolju : koljut 'saani v sadula etteulatuv osa; pealuu'
◊ kolu1
● liivi kōļ 'rõngas, võru'
vadja koľľo 'sadulakolju'
soome mrd kolju 'sadulakolju, sadulakaar'
Aunuse karjala koľľu 'peasuurune ümmargune asi'; kuľľukku 'kolju'
karjala kalju 'kolju'
lüüdi koľľu 'koodi kolk'
Läänemeresoome tüvi. Sõna on tähenduses 'pealuu' kasutusel keeleuuenduse ajast alates. Vt ka kolp.

leib : leiva : leiba 'hrl juuretise abil hapendatud ning kergitatud (rukkijahu)taignast küpsetatud toit; toit, elatis, sissetulek, teenistus'
← alggermaani *χlaiƀa-z
vanaislandi hleifr 'leivapäts v juusturatas'
gooti hlaifs 'leib'
saksa Laib 'leivapäts, juusturatas'
● liivi lēba 'leib'
vadja leipä 'leivatainas, leib; (kasvav v koristatud) vili'
soome leipä 'leib; elatus, toimetulek'
isuri leibä 'leib'
Aunuse karjala ľeibü 'leib; toit, ülalpidamine; vili'
lüüdi leib 'leib; leivavili'
vepsa ľii̯b, ľeib 'leib; leivavili'

lurjus : lurjuse : lurjust 'alatu inimene, kaabakas'
● vadja lurjuz 'looder, laiskvorst'
soome lurjus 'lurjus, kaabakas, lontrus, vurle'
isuri lurjus 'laisk'
karjala lurjakehtoa 'vedelda, logelda, laiselda'
Läänemeresoome tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lurios 'petis, vigurivänt' ja baltisaksa Lurjus, Lurjes 'mühakas, molkus, logard'.

madal : madala : madalat 'väikese kõrgusega; maapinnale vm aluspinnale suhteliselt lähedal asuv; väike (hrl arvudes väljendatuna)'
● liivi madāl 'madal'
vadja matala 'madal; lühikesekasvuline, väike'
soome matala 'madal; alatu, nurjatu'
isuri mattaala 'madal; madalik'
Aunuse karjala madal 'madal'
lüüdi madal 'madal'
vepsa madal 'madal'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka made.

nurjatu : nurjatu : nurjatut 'alatu; häbitu, jultunud; kole, hirmus' nurjas

närakas : näraka : närakat 'räbal, kalts; armetu; alatu, autu inimene' näru

näru : näru : näru 'räbal, kalts; kehv, vilets; alatu, autu inimene, suli'
◊ närakas
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt niru.

ots : otsa : otsa 'tipmine osa; eseme lühem v väiksema pindalaga külg; algus ja/või lõpp; laup'
◊ otse, otsus
● liivi vȱntsa 'otsmik'
vadja õttsa 'pea, ots'
soome otsa 'otsmik'
isuri otsa 'ots; otsmik'
Aunuse karjala očču 'otsmik; maja fassaad, esikülg'
lüüdi otš 'otsmik; ots; ülaosa'
vepsa oc 'otsmik'
mari ońč́ə̑l 'esiosa; eesmine, esi-; eelmine; esimene'
udmurdi aź 'esiosa; koht'
komi voʒ́ 'esikülg'
Võib olla germaani laen, ← alggermaani *anþja-, mille vasted on vanaislandi enni 'otsmik', vanarootsi ænne 'otsmik', vanaülemsaksa endi 'otsmik'. Germaani laenudel ei ole enamasti vasteid permi keeltes. On arvatud, et laenata on võidud juba varasest alggermaanist. otse on nimisõna viisiütleva vorm.

pea2 'varsti, peatselt'
◊ pigem
? ← alggermaani *fika
islandi fik 'kiire kerge liikumine'
norra fik 'agarus, kiirus'
● liivi pigā 'varsti'
vadja pigaa 'varsti, pea(tselt), ruttu'
soome pika 'kiir-'
isuri pikastua 'vihastada'
Aunuse karjala pika 'metsik, pöörane (inimene)'
vepsa piǵei 'varsti; kiiresti'
Samatüveline sõna pigem(ini), mis on tuntud Saaremaa murrakutes, on kirjakeelde toodud soome keele eeskujul, vrd soome pikemmin 'kiiremini; pigem, ennem'.

pihta 'vastu; suunas, sihis'; kõnek 'millestki (hrl mingist ajast) alates, saadik, peale'
Võib olla sisseütleva või osastava käände vorm tüvest piht1.

pobul : pobuli : pobulit 'maata v vähese maaga kehvtalupoeg, kes elatus suurelt osalt juhuteenistusest'
← vene bobýl’ 'pops'
Eesti keelest on laenatud baltisaksa Pobbol, Pobbolik, Popolle 'pops'. Vt ka pops.

pops : popsi : popsi 'maata v vähese maaga kehvtalupoeg, kes elatus suurelt osalt juhuteenistusest'
Tüve pobul variant, mis on moodustatud häälikuliselt ajendatud tüvede vahelduste eeskujul. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Pops 'pops' ja vene mrd pópsik 'pops' (← popsik).

prohvus : prohvuse : prohvust kõnek '(leebe kirumissõnana:) sindrinahk, kuramus'; mrd 'sibi, käimlakoristaja; timukas'
○ prohmus, prohus, prohkus
← saksa Profos, Profoß 'sõjaväelise kohtumõistmise juhataja'
← vene prohvóst 'alatu inimene; lurjus, kelm, sinder, nadikael', profós 'sõjaväe koristaja laagris'

pull1 : pulli : pulli 'isane veis (paarituseast alates), sõnn; isane põder vm sõraline isasuluk, harvem ka muu isasloom'
← alamsaksa bulle 'sõnn, pull'
Eesti keelest võib olla laenatud vadja bulli 'pull'.

põikama : põigata : põikan 'liikumissuunast kõrvale pöörama, kiiresti kõrvale tõmbuma; korraks kuhugi minema v kuskilt läbi astuma v sõitma'
○ kirderanniku poikama
◊ põiki
● vadja poiki, poikumi 'põigiti', põittši 'alates, saadik'
soome poiketa 'kõrvale põigata; läbi astuda; erandit teha'
isuri poikki 'katki'
Aunuse karjala poiketa 'kõrvale tõmbuda, ära minna'
lüüdi poikki 'põiki, üle; risti'
vepsa poikhez 'risti, põiki; vastupidi'
Läänemeresoome tüvi.

raibe : raipe : raibet 'suurema looma v linnu (mädanev) korjus, (halvustavalt) laip'
◊ raip
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on murdesõnas rõibe, mille vaste on soome mrd roippeet (mitm) 'jäänused, riismed', on oletatud, et raibe võib olla tekkinud selle tüve segunemisel sõnaga raisk. raip on tuletusliiteta tüvi. Eesti keelest on laenatud eestirootsi raip 'närukael, alatu inimene; korjus'; räip 'korjus'. Vt ka laip.

rumal : rumala : rumalat '(inimese kohta:) piiratud mõistusega, väheste vaimuannetega, juhm, loll; (teo, juhtumi kohta:) ebameeldiv, piinlikult narr; (sõna, jutu kohta:) ropp, rõve'
● liivi rumāli 'räpane, määrdunud, must'
Salatsi liivi rumal 'rumal, loll'
vadja ruma 'jäme, kore; räme, ragisev; rohmakas; jõhker, toores; halb, paha, vilets; lihtne; vähenõudlik (toidu suhtes)', rumala 'jäme, toores, jõhker, mühakas'
soome ruma 'inetu, näotu; ebameeldiv, halb, raske; ebaviisakas, sobimatu; ebaõige, laiduväärt, alatu'; mrd 'suur, rohke; ablas; kiire, äkiline'
isuri ruma 'inetu, näotu; rohmakas, vilets (töö); ablas'
Aunuse karjala ruma 'ablas, valimatu toidu suhtes; vastupidav; töökas; julge; inetu; sügav, raske (une kohta)'
lüüdi ruma 'ablas'
vepsa ruma 'ablas, valimatu toidu suhtes'
saami ropmi 'inetu, sobimatu'
Läänemeresoome-saami tüvi, on arvatud, et algselt häälikuliselt ajendatud. Saami vaste võib olla läänemeresoome keeltest laenatud.

saadik (märgib lähtepunkti, millest alates, millest peale; märgib lõpp-punkti v piiri, milleni) van 'liiati(gi), ammuks, ammu (siis veel)' saama

soldat : soldati : soldatit van 'sõdur'
← alamsaksa soldāt 'palgasõdur'
← saksa Soldat 'sõdur'
← vene soldát 'sõdur'
Paljudes keeltes tuntud tüvi on algselt pärit ladina keelest, ladina sol(i)datus 'palgatu'.

tarm : tarmu : tarmu 'teotahe, energia, toimekus, agarus'
← soome tarmo 'energia, teovõime; tahtejõud'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal.

tüvi : tüve : tüve 'puu peavars, mille alumine osa on oksteks harunemata; millegi keskne, tüvelaadne osa'
◊ tüü, tüüakas, tüügas
● liivi tõ’v 'puutüvi; aeru varre ots (kust kinni hoitakse)'
vadja tüvi 'puutüvi; tüvik, tüügas, tüveots'
soome tyvi 'puutüve alaosa; osa, millest miski on kinni (alus, juur, jalg, kand)'
isuri tüvi 'puutüve alaosa; viljavihu tüviosa'
Aunuse karjala tüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam v kinnitusosa'
lüüdi ťüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam osa'
vepsa ťüvi 'puutüve alaosa; millegi alumine v jämedam osa'
mokša ťejs 'juurde', ťejsa 'juures', ťejsta 'juurest'
mari tüŋ 'puutüve alaosa; algus; alus, põhi, sokkel; (asja) tuum; pea-, põhi-, tähtsaim'
udmurdi diń 'tüve v varre alaosa; alus, vundament'
komi din 'tüve v varre alaosa; (millegi) ümbrus'
ungari tő 'tüvi, juur'
Soome-ugri tüvi. Sõnades tüü, tüüakas, tüügas on tüve rööpvariant, kus v on ü ja i vahelt kadunud. Vt ka tümikas.

ürgama : ürjata : ürgan 'algama, algust tegema'
◊ ürgne, ürik, üürike
● liivi irgõ 'alata, alustada'; irg 'hetk, silmapilk'
soome van yrki 'hetk, viiv'
isuri ürtüä 'hakata'; üren 'vähe, veidi [?]'
Läänemeresoome tüvi. Vanemast murdekeelest on kirja pandud nimisõna ürg : üru 'algus'. Tuletised ürik ja üürike lähtuvad tüve nõrgast astmest, sõnas üürike on esisilbi vokaal reeglipäratult pikenenud. Vt ka üritama, üüratu ja üürgama.