[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

alp : albi : alpi 'edev, edvistav; rumal(uhke); narr'
On arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi. Sellele viitab vokaalivaheldus a ~ u, murretes nt ulp 'edev', ulp-alp 'kergats'. Mõjutada on võinud ka saksa kõnek albern 'alp, lapsik, narr'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi halep 'inimene, kes tahab ühel päeval üht ja teisel teist', halpat 'kõhklev, otsustusvõimetu; lohakas, hooletu'.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

kaks : kahe : kaht ~ kahte 'põhiarv 2'
○ lõunaeesti kats
◊ kaha2, kahtlema
● liivi kakš 'kaks'
vadja kahsi 'kaks'
soome kaksi 'kaks'
isuri kaks 'kaks'
Aunuse karjala kaksi 'kaks'
lüüdi kakš, kaks, kakś(i) 'kaks'
vepsa kakś 'kaks'
saami guokte 'kaks'
ersa kavto 'kaks'
mokša kafta 'kaks'
mari kok, kok(t)ə̑t 'kaks'
udmurdi ki̮k 'kaks'
komi ki̮k 'kaks'
handi kăt, kătən 'kaks'
mansi kit, kitiγ 'kaks'
ungari két, kettő 'kaks'
neenetsi śiďa 'kaks'
eenetsi śizi, śize 'kaks'
nganassaani śiti 'kaks'
sölkupi śitǝ 'kaks'
kamassi šide 'kaks'
matori kide 'kaks'
Uurali tüvi. Mõnikord on arvatud, et samojeedi keelte sõnad on teise päritoluga. kaha2 ja kahtlema lähtuvad tüve nõrgast astmest: kaha2 on vana käändevorm, kus tüvevokaal on erandlikult -a; kahtlema tüves on lisahäälik -t-. Vt ka kaheksa, kahkvel ja kõhklema.

känd : kännu : kändu 'pärast puu langetamist juurestikule jääv tüveosa'
● liivi kand 'känd'
vadja kanto 'känd; jalg, vars; konts, päraots'
soome kanto 'känd'
isuri kando 'känd'
Aunuse karjala kando 'känd'
lüüdi kand 'känd'
vepsa kand 'känd'
saami guottu 'juurtega välja kistud puu'
ersa kando 'puupakk, palk'
mokša kanda 'puupakk, palk'
Tõenäoliselt sama tüvi mis sõnas kand. Esimese silbis on toimunud muutus a > ä ilmselt eristamiseks sõnast kand, murretes on laialt levinud algsema vokaaliga variant kand 'känd'. Vt ka kännas.

laga1 : laga : laga 'vedel, lahja toit'
← eestirootsi loka 'soolvesi', lŏga liitsõnas kœṯ-lŏga 'liha keeduleem'
Sõna on laenatud tõenäoliselt enne, kui eestirootsi murretes on esimeses silbis toimunud muutus a > o, vrd rootsi lake 'soolvesi'. Eesti keeles on algne tähendus edasi arenenud: 'soolvesi' > 'sodine vesi' > 'halb toit, halb jook'. Tähenduse arengut on tõenäoliselt mõjutanud ka häälikuliselt ja tähenduselt lähedased sõnad, nt liga, läga, löga.

lavats : lavatsi : lavatsit '(magamis)lava, nari'
○ la(a)vits
← vene mrd lávicа '(seina)pink'
Teise silbi a on tekkinud ilmselt sõna lava mõjul. Eesti keelest on laenatud eestirootsi laves, la'os, lās 'pink'.

nõjatama : nõjatada : nõjatan 'millegi v kellegi vastu asetama v toetama; end millegi v kellegi vastu toetama'
◊ naaldama, najal
● liivi no’jjõ 'end millegi vastu toetada', no’jjõ 'najale'
vadja nõjautta 'millegi vastu asetada v toetada', nõjalla 'najal, toel; abil, varal; kõrval, ääres, lähedal, ümber'
soome nojata 'millegi vastu asetada v toetada', nojalla 'põhjal, najal, varal', noja 'tugi'
isuri nojahtaa '(järsku) millegi vastu asetada v toetada', nojal(laa) 'najal'
Aunuse karjala nojata 'millegi vastu asetada v toetada', nojalleh 'najal; kaldu; lamandunud (vilja kohta)'
lüüdi nojaduda 'millegi vastu asetada v toetada'
vepsa nojazuda 'millegi vastu asetada v toetada'
Läänemeresoome tüvi. Esineb enamasti ainult kaas-, määr- ja tegusõnades, iseseisva nimisõnana on tuntud vaid soome keeles (noja). Sõnas najal on tüvevariant, kus esisilbi vokaal on muutunud a-ks (arvatavasti teise silbi a mõjul). Tuletises naaldama on tüves j vokaalide vahelt kadunud.

pagema : pageda : pagen 'eest ära minema, põgenema'
◊ pagu2, paotama, põgenema, põgus
● vadja pagõta 'põgeneda; peitu minna'
soome paeta 'põgeneda; peidus olla'
isuri paeda 'põgeneda; alaneda (merevee kohta)'
Aunuse karjala paita 'põgeneda; voolata, joosta; lahti tulla'
lüüdi pageta 'põgeneda; voolata, alaneda (jõe kohta)'
vepsa pageta 'põgeneda'
Läänemeresoome tüvi. Lõunaeesti murdest pärit tüvevariandis on säilinud vana a, põhjaeestilisel tüvevariandil põhinevas sõnas põgenema on toimunud häälikumuutus a > õ.

piiga : piiga : piigat 'neiu, näitsik, tüdruk'
● vadja piika 'teenija, (teenija)tüdruk; (karja)tüdruk'
soome piika 'teenijatüdruk; piiga, neiu'
isuri piiga 'teenijatüdruk'
karjala piika 'teenijatüdruk; tüdruk, neiu'
Võib olla rootsi või vanarootsi laen, ← rootsi piga 'toatüdruk, teenija(nna)' või ← vanarootsi pīka, pīgha 'tüdruk, neiu; teenijatüdruk', kuid laenusuund võib olla ka hoopis vastupidine, läänemeresoome keeltest rootsi keelde. Laenusuunda on raske kindlaks teha, sest tüvel puuduvad vasted nii kaugemates soome-ugri kui ka germaani keeltes (v.a skandinaavia keeltes). Üsna ebatõenäoline on oletus läänemeresoome ja skandinaavia sõnade ühisest turgi algupärast, ← tüvi, mille vaste on tšuvaši piGε 'aadlipäritoluga naine, kaunitar'.

proua : proua : prouat 'mittevallaline naine; peenem, jõukam, haritum naine, daam'
○ roua, röua, prõua
← alamsaksa vrouwe, vruwe 'perenaine, emand'
← saksa Frau 'naine, proua, perenaine'
Eesti sõnalõpuline -a on tekkinud ilmselt sõna härra analoogial. Vanema kirjakeele allikad viitavad laenamisele pigem ülemsaksa keelest, kuid sõna tuli kasutusele siiski alamsaksa kõnekeele keskkonnas. Saksa keelest on laenatud ka sama tüve tuletis, preili.

trükkal : trükkali : trükkalit 'kutseline trükkija'
○ trikkal
← rootsi tryckare 'trükkal'
← alamsaksa drucker 'trükkal'
Laenu muganemisel on sõnaalgulises konsonantühendis esineva r-i tõttu sõnalõpu r asendunud l-iga. Viimase silbi -a- viitab rootsi laenu võimalusele. Alamsaksa keelest on laenatud murdesõna trük(k)el ja vanemast murdekeelest registreeritud trüker. Alamsaksa keelest on laenatud teisigi samatüvelisi sõnu, trükkima.

tänav : tänava : tänavat 'ühelt v mõlemalt poolt majade, tarade vms piiratud (kõnniteedega varustatud) linna- vm asula tee'
◊ tanum
← algskandinaavia *tanχu-, *tanχwia-
vanaislandi tá 'kõvaks tallatud koht maja ees; aiaga ääristatud tee'
rootsi tå, tåg 'külatänav; mõlemalt poolt aiaga ääristatud tee; karjatänav; aiaga piiratud karjamaa (lauda lähedal)'
● vadja tanava 'tänav; (kinnine) siseõu'
soome tanhua 'karjaaed; karjatänav; õu; varjualune (karja jaoks)'
isuri tanvas, tanhava 'karjapidamishoone; talumaja majanduspool (kus ei elata); lauda, talli katusealune', tanava 'hoonetevaheline õu'
Aunuse karjala tahnut, tanhud 'karjaõu; laut, tall'
lüüdi tahn(e͔) 'varjualune (karja jaoks); ehitiste vaheline õu; laut'
vepsa tannaz 'laut; karjaõu'
Esisilbi a > ä on reeglipäratu vokaalimuutus, murretes esineb ka algupärase vokaaliga variante tanav, tanev.