[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

karjuma : karjuda : karjun 'valju häält kuuldavale tooma; kõva häälega rääkima v hüüdma; kurtma'
● soome karjua 'karjuda, röökida, möirata'
karjala karjuo 'karjuda, röökida, möirata'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Häälikuliselt lähedasi samatähenduslikke tüvesid leidub ka kaugemates sugulaskeeltes, nt udmurdi gori̮ni̮ '(täiest kõrist) naerma', komi gorzi̮ni̮ 'karjuma, röökima; möirgama; oigama; huiklema'.