[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

tuiskama : tuisata : tuiskan '(lume kohta:) tuule mõjul hooga edasi kanduma; (suurel hulgal) laiali lendama, tugevasti mitmes suunas paiskuma; midagi hooga üles v laiali paiskama; kiiresti, suure hooga liikuma, kihutama'
● vadja tuizgata 'tuisata (lume kohta); paisata, visata', tuisku 'tuisk'
soome tuisku 'tuisk'; tuiskata 'paisata, visata; söösta, lennata'; mrd 'tuisata (lume kohta)'
isuri tuisada 'tuisata (lume kohta); paisata, visata [?]', tuisku 'tuisk'
Aunuse karjala tuisku 'tuisk; tuulehoog; löök, hoop', tuiskata 'paisata, virutada, äiata; läigatada, pritsida; üles paiskuda, tuisata (lume kohta); süüdata'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Tuiso, Tuisomütze '(kõrvaklappidega) nahkmüts, vateeritud müts' (← tuisumüts).

uisa- liitsõnas uisapäisa 'mõtlematult, läbematult'
● soome mrd huiskua 'kõikuda, õõtsuda'; huiskuttaa 'viibutada, lehvitada'
isuri huiskia 'pikakasvuline'
Aunuse karjala huškata 'vehkida; heita, visata'
lüüdi huškaita 'üles visata'
vepsa huśkta 'nüpeldada, piitsutada'; huššuda 'kiikuda'; huššutada 'hüpitada, õhku visata'
Läänemeresoome tüvi. Kirjakeeles esineb tüvi (vana viisiütleva käände vormis) vaid selles liitsõnas, murretes leidub teisigi selletüvelisi sõnu, nt huisku 'umbropsu, huupi' ja huiskama 'vehkima, viipama'.