[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

arg : ara : arga 'kergesti hirmu tundev, kartlik; häbelikult tagasihoidlik, uje; tundlik, hell'
← alggermaani *arǥa-z
vanaislandi argr 'arg, ebamehelik; kõlvatu'
vanarootsi argher 'arg; vilets, halb'
saksa arg 'halb, paha, kuri; väga, hullupööra'
● liivi ārga 'pelglik, kartlik'
vadja arka 'pelglik, kartlik; erk, kerge (une kohta)'
soome arka 'pelglik, kartlik; häbelik; tundlik, hell; õrn'
isuri arga 'pelglik, kartlik; häbelik; tundlik, hell; õrn'
Aunuse karjala argu 'pelglik, kartlik'
lüüdi arg 'pelglik, kartlik'
vepsa arg 'pelglik, kartlik'

erk : ergu : erku 'elav, vilgas, reibas, terane, tundlik; ere, kirgas'; van 'närv'
◊ ärgas, ärkama
● liivi erk 'reibas, rõõmus; valvas'
vadja herkka 'hell, õrn; erk, terane; habras, rabe'
soome herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
isuri herkkä 'tundlik; peenetundeline; õrn'
Aunuse karjala herkü 'ergas, tundlik; hõlbus, paindlik'
lüüdi herk 'tundlik; peenetundeline; õrn'
vepsa herḱ 'ergu unega'
Läänemeresoome tüvi, sama tüvi võib olla sõnas ere. k lähtub tõenäoliselt vanast liitest. Sõnades ärgas ja ärkama on tüvevariant, kus e > ä. Vt ka hõrk, äratama, ärplema.

habras : hapra : habrast 'kergesti murduv v purunev, õrn; ehituselt nõrk, peenike, sale'
● liivi a’bbõrz 'habras, rabe'
vadja abras 'habras, rabe'
soome hauras 'habras, rabe; pude, õrn; vaikne'
isuri habras 'habras'
karjala hapras 'habras; õrn'
lüüdi habrak 'habras; pude'
Teisalt on tüve peetud germaani laenuks, ← alggermaani *sauraz 'mustus, muda, sõnnik', kuid tähenduserinevuste tõttu on see ebatõenäoline.

hele : heleda : heledat 'tugevat valgust kiirgav; värvuselt, toonilt valkjas; kõrge ja kõlav'
◊ helama, heli
● liivi õ’ldzi 'värvuselt, toonilt valkjas; ere, kirgas'
vadja eliä 'helisev, kõlav, kajav', elisä 'heliseda, kõliseda, kõmiseda, kajada, kumiseda'
soome heleä 'erk, ere, kirgas, hele, selge; käre, kärts; kõlav; helisev'; hely 'ehe, kulin', helistä 'heliseda; tiliseda; kõliseda'
isuri helliiä 'helisev, kõlav; värvuselt, toonilt valkjas', helissä 'heliseda; kõlada, kajada'
Aunuse karjala heľei 'helisev, kõlav; hell, õrn'; heľü 'kõla, helin', helištä 'kiliseda, kõliseda'
lüüdi heleäd (mitm) 'helisevad, kõlavad', helä͔itä 'heliseda, tiliseda; kõliseda'
vepsa heled 'helisev, kõlav; tundlik, hell'; helü 'kelluke, kuljus', heläita 'heliseda, tiliseda; kõliseda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Sama tüvi võib olla sõnades helge ja helkima. Lähedane tüvi on nt sõnas hillerdama. Vt ka eliting.

hell : hella : hella 'täis armastust, õrnust, õrn; puudutuse vastu tundlik'
◊ helde
● vadja ellä 'hell, õrn; tundlik'
soome hellä 'hell, õrn; leebe, lahke; tundlik, valuline'
isuri hellä 'hell, õrn'
Aunuse karjala hellü 'hell, õrn; tundlik; erk'
lüüdi helduda 'heldida, härduda; valusaks muutuda'
Läänemeresoome tüvi. Sõnas helde on astmevahelduslike tüvede analoogial tekkinud tüvevariant. Vt ka heller-.

kerge : kerge : kerget 'vähe kaaluv; hõlpus, lihtne; meelelahutuslik; mitte täit mõõtu väljaandev; mitte eriti tugev, vähese mõjuga; kärmas, nobe; õhukesest materjalist; konstruktsioonilt mitte väga tugev; (pinnase kohta:) liivakas; (värvuse kohta:) õrn'
● liivi kierdõ 'kärmas, nobe; virk'
vadja kerkiä 'vähe kaaluv; hõlpus, lihtne; kärmas, nobe; kergemeelne; õhukesest materjalist'
soome kerkeä 'kärmas, nobe'; mrd 'kohev, kobe'
isuri kerkiä 'vähe kaaluv; hõlpus, lihtne; kohev; kärmas, nobe; kiire (ajaperioodi kohta)'
Aunuse karjala kergie sõnaühendis kergien kezäžen 'kogu suve'
lüüdi kerged 'kiire (ajaperioodi kohta)'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka kerkima.

kleenuke : kleenukese : kleenukest 'peene kondiga ja kõhn, nääpsuke'
○ leenuke
← alamsaksa klenik, klenlik 'peenike, õhuke, õrn, habras, graatsiline', klēn(e), klein(e) 'õhuke; peenike, õhuke, õrn, habras, graatsiline; väike, vähene, tähtsusetu'
On ka arvatud, et rootsi laen, ← rootsi klen 'nõrk, jõuetu, kidur, põdur, kehv; nigel, napp'. Sel juhul on laentüvele lisatud liited -u-ke.

leebe : leebe : leebet 'malbe, pehme; mahe, õrn, kerge'
◊ leevenema
? ← alggermaani *χlēwⁱja-z, *χlēwa-z
vanaislandi hlær 'pehme, õrn, leebe (ilm, tuul)'
vanataani laa 'leige'
● liivi līebdõ 'pehme, leebe, mahe'
soome lievä 'leebe; kerge; vähene', mrd liepeä 'pehme, mahe'
isuri leepeä 'leige', leeveä 'pehme (lõng)'
Aunuse karjala lievü 'nõrk, õrn; lõtv'
lüüdi ľiev 'lõtv; nõrk, õrn'
vepsa ľeb 'pehme, lõdvalt korrutatud (lõng, nöör)'
On arvatud, et germaani laen on segunenud teise tüvega, sest germaani vastetel tähendus 'lõtv' puudub. On arvatud, et tüve vaste võib olla ka mari leβe 'leige (vesi), pehme, mahe, soe'. Tuletis leevendama võib olla soome keelest laenatud, ← soome lieventää 'leevendada; nõrgendada'.

lembima : lembida : lemmin '(hellalt) armastama'
← soome lempiä 'armastada'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome allikas on läänemeresoome tüvi, mille vasted on Aunuse karjala ľembi 'meheleminekueas neiu positiivsete omaduste kogum (veetlus, sarm, majapidamisoskus); maine', lüüdi lemb 'armastus, õnneks läinud abiellumine' ja tõenäoliselt ka isuri lemissä 'lõõmata'. Tüvi esineb ka eesti muistsetes eesnimedes, nt Lembit(u), Tõivelembi, Aulembi. Sama tüvi võib olla murdesõnas lembmä 'kõrbema', tüve esialgne tähendus on läänemeresoome keeltes arvatavasti olnud seotud põlemisega. Laenatud on ka tuletis lembe, ← soome lempeä 'lembe, mahe; õrn, hell'. Vt ka lemmik.

marrask : marraski : marraskit 'naha õhuke pindmine kiht, epiderm'
◊ mardus
← algindoiraani *mr̥tá-s
vanaindia mr̥tá-ḥ 'surnud'
avesta mərəta- 'surnud'
● liivi mārdig- liitsõnas mārdig-nō’gõ 'marrasnahk'
vadja marras 'õrn, habras; marras- (naha kohta); eluvõimetu, nõrk, surmale määratud'
soome marras 'suremas, põdur; surnu, kadunuke; surmaenne; surnukahvatu'
isuri marras 'surija, surmale määratu'
karjala marras 'lõputu, igavene; kelts'
lüüdi mardas- liitsõnas mardàsnahk 'marrasnahk'
Eesti keelest on laenatud vene mrd marduj 'kurat'. Vt ka mardikas.

mure2 : mureda : muredat 'kergesti pudenev, tükkideks lagunev'
● vadja murõa 'mure; pehme, õrn (südame kohta)'
soome murea 'pehme; mure'
isuri murriia 'pehme; mure'
Aunuse karjala murei 'rabe, pude, mure'
lüüdi mured 'pehme; mure'
vepsa mured 'rabe, pude, mure'
On arvatud, et tuletis samast tüvest mis sõnas muru-2 ja võib-olla ka sõnas murdma. Teisalt võib olla germaani laen, ← alggermaani *murwⁱja-z, mille vasted on vanaülemsaksa mur(u)wi 'mure, pehme, noor', saksa mürbe 'mure, pehme'.

pehme : pehme : pehmet 'survele kergesti järeleandev, vetruv, painduv, kergesti töödeldav; puudutamisel sile, mittetorkiv, õrn; heasüdamlik, leebe; meeldivana tajutav, rahulikult mõjuv; suhteliselt soe, mahe'
● liivi pi’emdõ, pi’emdi 'pehme'
vadja pehmiä 'pehme, leebe'
soome pehmeä 'pehme'
isuri pehmiä 'pehme'
Aunuse karjala pehmei 'pehme'
lüüdi pehmed 'pehme'
vepsa pehmed 'pehme'
Läänemeresoome tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud.

ritv : ridva : ritva 'peenemast puutüvest varb, pikk peenike latt'
○ kirderanniku ritva
● soome ritva '(õrn rippuv) lehtpuuoks'
Aunuse karjala ridvakko 'kulunud, lagunenud'
karjala ritva '(õrn rippuv) lehtpuuoks; aastakasv (puudel); sõkal, ebe; räbal'
Läänemeresoome tüvi.

sula : sula : sula 'külmunud olekust pehmeks ja vesiseks muutunud; vedelas olekus; talvine ilmastikunähtus, mille puhul temperatuur on 0° v üle selle; selge, puhas'
● liivi sulā 'sula, külmumata; pehme'
vadja sula 'sula, sulanud; pehme, soe, õrn; lahvandus'
soome sula '(kinni) külmumata, sula; vedel; selge, puhas'
isuri sula 'sula'
Aunuse karjala sula 'sula, sulanud; soe; pehme'
lüüdi sula 'sula; armas'
vepsa sula 'sula; armas'
ersa sola 'sula'
mokša sola 'sula'
mari šulaš 'sulama, sulatama'
udmurdi si̮lmi̮ni̮ 'katki keetma; sulama'
komi si̮l 'sula'
handi lăl 'pehme teraga', lăl- 'sulama'
mansi tol- 'sulama'
ungari olvad 'sulama'
Soome-ugri tüvi. Vt ka sulane, sulnis.

sume : sumeda : sumedat 'pehme ja mahe; pilvine, sombune; hämar'
● vadja sumõtia 'tibutada, uduvihma sadada'
soome sumea 'sogane; hägune; udune; hämar', sumu 'udu'
isuri sumu 'sumu, udu'
Aunuse karjala sumeh 'uduvihm'
lüüdi sume 'uduvihm'
vepsa sumeg 'uduvihm'
saami sopmu '(õrn) udu'
ersa suv 'udu'
mokša suv 'udu'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Vt ka sumbuma, sumu.

vaikne : vaikse : vaikset 'mitte vali, nõrgalt v vähe kuulda olev, tasane'
← alggermaani *waika-
rootsi vek 'painduv, nõtke; nõrk'
saksa weich 'pehme, tüma; õrn, malbe'
● soome vaieta 'vait jääda; vait olla'
isuri vaiketa 'vaikida, rahuneda'
Aunuse karjala vaikkaine 'vaikne'; vaikastuo 'vaikida'
lüüdi vaikkańi 'vaikselt, vait'
vepsa vaikńe 'vaikselt'
Vt ka vait.

õbluke : õblukese : õblukest 'peenike, habras, õrn'
On arvatud, et variant tüvest ebel.

õhuke : õhukese : õhukest 'suhteliselt väikese ristlõikepinnaga'
○ kirderanniku ohut
◊ õhe
● vadja õhud 'õhuke'
soome ohut 'õhuke; peenike, kitsas; hõre; nõrk, õrn'
isuri ohukkain 'õhuke'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka oim.

õrn : õrna : õrna 'soojust ja hoolivust ilmutav, hell, südamlik'
○ kirderanniku orn
● liivi vōrna 'õrn'
soome mrd horna, hornea 'leige, jahe'
karjala hornie 'jahe, leige'
Läänemeresoome tüvi.