[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

amet : ameti : ametit 'ülesannete kompleks, mida isik täidab oma töökohal ja mille eest ta saab ka tasu; (elu)kutse, kutseala; teenistus-, töökoht; tegevus, töö'
○ am(m)at, ammet, anep
← alamsaksa ammet 'käsitöö; tsunft; amet'
Peamiselt Läti piiri ääres levinud murdevariante amat, ammat on võinud mõjutada läti keel või need on laenatud läti keelest, ← läti amats 'amet, töökoht'. Eesti keelest võivad olla laenatud eestirootsi ammet, ammbet, ambäit 'amet, töö, tegevus'.

hagu : hao : hagu 'kütteks maharaiutud peened puud v oksad'; mrd 'kaera pööris'
◊ hagerik
← balti
leedu šaka 'oks; haru'
läti sakas (mitm) 'rangid'
● vadja hako 'jäme pehkinud puu; tuulest murtud puu känd'
soome hako '(okaspuu) oks; vettinud puunott'
isuri hago 'pehkinud puu; vettinud puunott; ajupuit'
Aunuse karjala hago 'pehkinud puu'
lüüdi hago 'pehkinud puu'
vepsa hago 'tuulemurd, jäme pehkinud puu'
Eesti keelest on laenatud soome mrd hakeri 'roigastest või kuuseokstest varjualune heintele lauda seina ääres; vilets maja, hurtsik' (← hagerik). Vt ka agu.

jaam : jaama : jaama 'koht v hoone raudtee ääres vagunite laadimiseks ning reisijate teenindamiseks; teenindav v uurimistööga tegelev spetsiaalne asutus'
← vene van jam 'postijaam'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi jaam 'postijaam'.

kõrval 'asetuselt kellegi, millegi külje ligidal, juures, ääres, veeres' kõrv

narmas : narma : narmast 'lõngaots v nende kimbuke kanga vm kudumistoote otsas v ääres'
← alggermaani *narwōn-, *narwō
vanaülemsaksa nar(a)wa '(haava)arm; aas, silmus'
saksa Narbe '(haava)arm; rohukamar; loomanaha karvatustatud pool'
● liivi nārmaz 'narmas; räbal, kalts'
soome naarmu 'kriimustus, marrastus'
karjala noarma, noarmi 'kriimustus, kriips, jutt', noarme 'kriimustus, kriips, jutt; arm'
saami nárvi 'kasetohu pealiskiht; korts, kurd'
Eesti (või liivi) keelest on laenatud läti mrd ņarmas 'riideräbal'.

nõjatama : nõjatada : nõjatan 'millegi v kellegi vastu asetama v toetama; end millegi v kellegi vastu toetama'
◊ naaldama, najal
● liivi no’jjõ 'end millegi vastu toetada', no’jjõ 'najale'
vadja nõjautta 'millegi vastu asetada v toetada', nõjalla 'najal, toel; abil, varal; kõrval, ääres, lähedal, ümber'
soome nojata 'millegi vastu asetada v toetada', nojalla 'põhjal, najal, varal', noja 'tugi'
isuri nojahtaa '(järsku) millegi vastu asetada v toetada', nojal(laa) 'najal'
Aunuse karjala nojata 'millegi vastu asetada v toetada', nojalleh 'najal; kaldu; lamandunud (vilja kohta)'
lüüdi nojaduda 'millegi vastu asetada v toetada'
vepsa nojazuda 'millegi vastu asetada v toetada'
Läänemeresoome tüvi. Esineb enamasti ainult kaas-, määr- ja tegusõnades, iseseisva nimisõnana on tuntud vaid soome keeles (noja). Sõnas najal on tüvevariant, kus esisilbi vokaal on muutunud a-ks (arvatavasti teise silbi a mõjul). Tuletises naaldama on tüves j vokaalide vahelt kadunud.

tilder : tildri : tildrit 'veekogude ääres ja soodes pesitsev sihvakas pikajalgne lind (Tringa)'
● soome mrd tilleri 'jõgitilder', tilli 'jõgitilder; musträhn'
karjala tillerö 'nurmkana [?]'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, matkib linnu häälitsust. Lähedane tüvi on nt tüll. -d- on algselt omastavavormis häälduse hõlbustamiseks tekkinud lisahäälik (tilri > tildri). Murretes esineb ka selle häälikuta tüvevariant (till, tillutaja, tillutis). Eesti keelest on laenatud läti mrd tildars 'tilder'. Vt ka till2 ja tillu.

veer1 : veere : veert 'serv, äär'
◊ veer2, veerema
● liivi vīerõ 'veeretada; poegida'
vadja veeri 'äär, serv, veer; külg, pool'; veerrä 'veereda, veerelda; loojuda'; veero 'ratas; äär, serv; nõlvak, voor'
soome vieri 'äär, serv'; vieressä 'kõrval; ääres'; vieriä, vierrä 'veereda; tuhmuda'; mrd vieru 'mäenõlv; kaldus'
isuri veeres 'ääres'; veerrä 'veereda; tuhmuda'; veeru 'nõlvak'
Aunuse karjala viertä 'pikali heita; veereda; närtsida; luituda'; vieruisa 'kaldus'; vieres 'ääres'
lüüdi vierdä 'pikali heita; veereda'; vieru 'rull'
vepsa -veŕ 'äär, serv' liitsõnades; verhe, veres 'äärde, ääres'; verda 'langeda, ümber kukkuda, pikali heita; tuhmuda, luituda'
saami fierrat 'veereda, keerelda; ümber minna'
Lule saami vierra 'küngas, mäeseljak'
ersa veŕ- 'üla-, üleval'
mokša väŕ- 'üla-, üleval'
Läänemeresoome-mordva tüvi. On arvatud, et tüve vaste on ka ersa viŕ 'mets'. Vt ka võõras.