[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hämar : hämara : hämarat 'nõrga valgusega, pimedavõitu; ähmane, udune'
◊ hämu
● liivi ämār 'hämar; hämarik'
vadja ämärikkö 'hämarik, videvik'
soome hämärä 'hämar; segane, arusaamatu, ebamäärane, kahtlane'; hämy 'agu, hahetus; hämu, hämarus; videvik, hämarik'
isuri hämärdüä 'hämarduda'; hämü 'hämarus'
Aunuse karjala hämäri 'hämarik; hämar'; hämü 'hämarus'
lüüdi hämär 'hämarik, videvik'
vepsa hämär 'hämarik, videvik'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. On ka oletatud, et germaani laen, ← alggermaani *sǣma-, mille vaste on nt vanaülemsaksa demar 'hämar'. Vt ka hämama, hämmeldama ja ähm1.

ihmjas : ihmja : ihmjat 'tuhm, ähmane'
On arvatud, et tüve vaste võib olla soome himmeä 'hämar, tuhm, ähmane' ja vanemast murdekeelest registreeritud imi 'nõrgalt hõõguv'. Võib olla iibama tüve variant.

matt3 : mati : matti 'tuhm, läiketu'
← saksa matt 'nõrk, rammetu; tuhm, läiketu; ähmane'

tine : tineda : tinedat 'ähmane, tuhm(hall); peenelt ja nõrgalt kõlav'
Tõenäoliselt tuletis tinisema tüvest. Mõjutada on võinud tina1.