[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

oja : oja : oja 'kitsas jõeke; nire'
● liivi vȯjā 'veega täidetud nõgu, tiik'
vadja õja 'oja; lohk, nõgu'
soome oja 'kraav; oja'
isuri oja 'oja'
Aunuse karjala oja 'oja; kraav; renn, soon'
lüüdi oja 'oja, nire, kraav; (adra) ais'
vepsa oja 'oja, nire'
koltasaami vuäjj 'oja, nire'
On arvatud, et võib olla tuletis vanast tüvest, mis on ka sõnas voog. Saami vaste võib olla soome või karjala keelest laenatud. Eesti keelest on laenatud liivi ojā 'tiik, oja'.

tulv : tulva : tulva 'jõe veetaseme juhuslik kõrgseis, vetevoog, ülevoolav vesi; millegi (v kellegi) rohkus v tihedalt järgnev hulk, külluslik voog'
← soome tulva 'üleujutus, suurvesi, uputus; voog, vool, hoovus'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome sõna võib olla tuletis tulema tüvest. Laenatud on ka samatüveline tegusõna tulvama, ← soome tulvia 'üle ujutada; üle ajada, uputada; voolata, voogata; lahiseda, pahiseda; valguda', ja määrsõna tulvil, ← soome tulvillaan '(ülevoolavalt) täis'.

voog : voo : voogu 'liikuv veemass; suur laine; puhang; vool, tulv'
◊ voolama
● soome vuo 'vool, voolus; voog'
Aunuse karjala vuo 'vool'
lüüdi vuolas 'voolas, ohter'
vepsa rhvl volaz 'keeruline, raske'
rootsisaami uwe 'vool'
handi ӑw, ŏw 'vool'; ӑw-, ŏw- 'voolama'
mansi ow 'jõe vool', owi- 'voolama'
Soome-ugri tüvi. Sõnalõpu g on tekkinud astmevahelduslike tüvede analoogial. Vt ka oja ja voom.

voolama : voolata : voolan '(vedeliku kohta:) ühes suunas edasi liikuma; levima, hoovama' voog

voom : vooma : vooma 'hoog, sööst; halb harjumus'
On arvatud, et tuletis samast tüvest mis sõnas voog.