[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ilge : ilge : ilget 'jälk, vastik, tülgastav'
◊ illama
? ← alggermaani *ilχⁱja-z
vanarootsi ilder 'halb, kuri'
● vadja ilkõza 'inetu, ilge'; ilkõa, hilkiä 'vastik, jälk, ilge; vastikus; häbi', ilgata 'julgeda, söandada; häbistada, häbisse viia'
soome ilkeä 'õel, tige; vastik, ilge', iljetä 'julgeda, söandada; tihata; ilgeda; viitsida'
isuri ilkiä 'õel, tige; tigedus; häbi', iletä 'julgeda, söandada; häbeneda'
Aunuse karjala iľgei 'vastik, ilge', iľgeittiä 'vastikust tekitada'
Teisalt on peetud läänemeresoome tuletiseks tüvest ila.

kehtama : kehata : kehtan 'julgema, söandama; raatsima, täidima'
◊ kehtima
← balti *geh₁d-
leedu gėdytis 'häbenema, häbi tundma', gėda 'häbi'
● soome kehdata 'julgeda, söandada; tihata; võida, sobida; viitsida'
isuri kehada 'viitsida'
Aunuse karjala kehtata 'viitsida, tahta'
lüüdi kiehtädä 'viitsida, tahta'
vepsa kehtta 'viitsida, tahta'
Võib olla varasem, eelbalti laen. kehtima on kirjakeeles moodustatud tuletis. Vt ka kõhetu.

viitsima : viitsida : viitsin 'tahtmist omama, vaevaks võtma'
● ? liivi vītš 'lõbu, rõõm'
vadja viittsiä 'viitsida'
soome viitsiä 'viitsida'
isuri viitsiä 'viitsida'
Läänemeresoome tüvi.