[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kold : kolla : kolda 'roomavate vartega igihaljas eostaim (Lycopodium)'
◊ kollane, koltuma
← balti
leedu gelta 'kollane värv, kollasus'
läti dzelta, dzelte 'kold'
● liivi keldarikki 'varsakabi'
vadja kõlta 'kold; rebu, munakollane', kõltainõ 'kollane'
soome kelta 'kollane värv', keltainen 'kollane'
isuri keltain 'kollane'
Aunuse karjala kelda, keldaine 'kollane; kahvatu'
lüüdi kelda 'kold'; keldaińe 'kollane'
vepsa keld, küud 'kold'

luht : luha : luhta 'suurvee ajal üleujutatav ala'
← balti
leedu lukštas 'lopsakate lehtedega veetaim; tarn; varsakabi (Caltha palustris)'
läti luksts 'lopsakate lehtedega pehme taim; kõrs; niiske madalik; kevaditi üleujutatav jõeäärne ala'
● vadja luhta 'tarn; luht, luhaniit'
soome luhta 'luht, luhaheinamaa; tarn'
isuri luhta 'kuluhein, vana hein'
Aunuse karjala luhtu 'lomp, loik, poriauk'
lüüdi luht 'lomp; luht'
vepsa luht 'lomp; madalik; üleujutatav heinamaa'
Väljendit luhta minema kasutati algul ilmselt lõpnud loomade kohta, kes heinamaale maeti, vrd aia taha minema. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Lucht 'ranna-, jõeniit'.