[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

aeg : aja : aega 'lõputu, piiramatu kestus, lõputult voolavad tunnid, päevad, aastad jne; piiratud kestus'
○ lõunaeesti aig, kirderanniku aig
◊ aga
← balti *ei-
leedu eiga 'tee, käik, kulg'
● liivi āiga 'aeg; ilm; mõõt', agā 'võib-olla, küll; aga; või'
vadja aika 'aeg', aka 'küll (alles)'
soome aika 'aeg'
isuri aiga 'aeg'
Aunuse karjala aigu 'aeg'
lüüdi aig 'aeg'
vepsa aig 'aeg'
aga on vana sisseütlevavorm, milles on võinud olla omastusliide. Liivi agā võib olla laenatud eesti keelest. Vt ka aasta, millal, praegu, sellal, tollal.

agu : ao : agu 'koidueelne hämarus; koit'
Vana kirjakeele järgi võib arvata, et algselt on sõna algul olnud h. On oletatud, et sama tüvi mis sõnas hagu või sõnas hakkama või sõnas hägu.

ahu : ahu : ahu 'sööti jäetud alemaa'; mrd 'kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa'
● vadja aho 'kesa, sööt; (kuiv) metsalagendik'
soome aho 'sööt; aas, lagendik'
isuri aho 'rohtunud kasutamata maa, sööt'
Aunuse karjala aho 'metsalagendik'
On arvatud, et võib olla vana laen, ← indoeuroopa *as- 'põlema' või ← alggermaani *as- 'põlema; hõõguma'. Kirjakeelne tähendus on keeleuuenduse ajal kasutusele võetud soome keele eeskujul. Kirderannikumurretes võib samuti olla soome keelest laenatud.

ala : ala : ala 'mingi osa maast, piirkond; ainevaldkond, mõiste- v käsitluspiirkond, tegevus- v harrastussfäär'
◊ alasi, alasti, alati, all, alla, alles, alt
● liivi alā 'all, alla'
vadja ala, alla 'all; juures; enne'
soome ala 'pindala, territoorium; valdkond', ala- 'ala-, all'
isuri ala- 'ala-, all-'
Aunuse karjala ala 'ala'
lüüdi al 'all, alt'
vepsa alaz 'alla'
saami vuole, vuoli 'altkaudu', -vuolle, -vuolli '-alune'
ersa al 'all v madalal olev'
mokša al 'alumine osa, alus, millegi all olev koht'
mari ül- 'allpool olev'
udmurdi ul 'alaosa; alumine'
komi uv 'alune, all olev'
handi il 'allpool olev'
mansi jol- 'all'
ungari al 'alaosa; ase-, varu-'
neenetsi ŋil- 'all olev'
eenetsi iro 'all olev'
nganassaani ŋilea 'all olev'
sölkupi i̮l 'all olev'
kamassi il 'all olev'
Uurali tüvi. Samasuguseid või lähedasi tüvesid on ka teistes keeltes, nt uiguuri al 'esiosa, alaosa', mongoli aliusun 'alustaimestik', korea -al liitsõnas čib-al 'majaalune pind, koht' (čib 'maja'). Lähedane tüvi on ka jukagiiri keeles: aal 'all'. alla, all ja alt on vanad käändevormid. alati on vana tuletis, mille tähendusareng on olnud ilmselt 'kogu alal' > 'läbi ja lõhki, läbinisti' > 'pidevalt, lakkamatult'. Määrsõna alles on vana alaleütlevavorm, millele on lisatud omastusliide. Tartu ja Võru murdes on senini kasutusel vormid alale, alali tähenduses 'alles'. ala abstraktne tähendus võeti kasutusele keeleuuendusele ajal soome keele eeskujul. Eesti keelest võivad olla laenatud vadja alati 'alati' ja läti mrd allaž, allažīn 'alati'. Vt ka alev, alistama, kaenal.

aru2 : aru : aru 'kuiv rohumaa'
● soome aro 'rohtla, stepp'
karjala aro 'vesine heinamaa, märg lohk nõmmel, madal ja osjane jõelooge'
handi wuri 'järveks muutunud vana jõesäng, jõeharu; umbjärv'
mansi ūraj 'jõesäng'
Soome-ugri tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Arve, Arro 'kõrgem kuiv, ka võsastunud koht; karjamaa'.

ebel : ebela : ebelat 'edev; kergemeelne, tuisupäine'
◊ eblakas
● soome epeli 'võrukael, vigurivänt; marakratt'
On arvatud, et tuletis vana eitustegusõna kesksõnavormist eba, ei. Vt ka keblakas, õbluke.

ehtima : ehtida : ehin 'kaunistama; end valmis seadma'
◊ ehitama
● liivi ē’ḑõ 'riietuda'
vadja ehtiä '(end) ehtida; jõuda (ajaliselt); jaksata, suuta'
soome ehtiä 'jõuda (ajaliselt), areneda; tulla'
isuri ehtiä 'jõuda (ajaliselt); tulla'
Aunuse karjala ehtie 'jõuda; ootamatult haigestuda'
lüüdi ehťidä 'jõuda, aega saada'
vepsa ehťťä 'jõuda (ajaliselt); küpseda; oma nina toppida; valutada'
saami astat 'jõuda, aega saada'
mari ə̑štaš 'tegema, valmistama, looma, töötama'
komi ešti̮ni̮ 'lõppema; jõudma (ajaliselt); surema'
Võib olla soome-ugri tüvi. Teise seletuse järgi vana balti laen, ← eelbalti *jeh₁g-i̯e, *jeh₁g-i̯o, mille vasted on läti jēgt 'aru saama, mõistma', leedu jėgti 'võima, suutma'. Sel juhul oleksid kaugemate sugulaskeelte vasted erandlikult laenatud läänemeresoome keeltest.

eliting : elitingi : elitingi van 'roos, sügav nahapõletik, millega kaasneb punetus ja palavik'
○ elisting, elend
← alamsaksa hillige dink 'punataud, roos'
← saksa heilige ding 'punataud'
Alamsaksa keelest on laenatud vana kirjakeele illitink. Teise võimalusena on arvatud, et tuletatud samast tüvest mis sõnas hele, vrd vepsa heľed 'valus; tundlik; (mäda)paise, mädanik'.

ema : ema : ema 'naissoost lapsevanem; eeskuju andev, juhatav v hooldav naine'
◊ emis
● liivi jemā 'ema; vanaema; vana naine; emasloom; emakas; (paadi) kiil'
vadja emä 'ema; emasloom; eideke, emake; haldjas'
soome emä 'emasloom; (luulekeeles) ema, emake; emand'
isuri emä 'ema; emasloom'
Aunuse karjala emä 'ema; emasloom'
lüüdi emä 'ema; emasloom; emapuu, kiil'
vepsa ema, emä 'emasloom; naiste särgi alumine osa; noodapära; jääauk, kust noot jääalusel püügil välja tõmmatakse'
saami eamis 'sünnist saati, alati'
ungari eme 'emasloom, emis'
neenetsi ńeb́a 'ema'
eenetsi e, ε̄ 'ema'
nganassaani ńemi̮ 'ema'
sölkupi e̮mǝ 'ema'
matori ima-m 'minu ema'
Uurali tüvi. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedasi sõnu on ka teistes keelkondades, nt jukagiiri emei 'ema', tšuvaši ama 'emasloom; ema', mongoli eme 'naine; naiselik'. Võib olla algselt lastekeelne, häälikuliselt ajendatud tüvi.

emb- liitsõnas emb-kumb 'üks kahest (vastandavalt), üks või teine'
● soome empiä 'kõhelda, kahelda, kahevahel olla'
Tõenäoliselt vana keskvõrde vorm asesõnatüvest e-, et.

era- 'mitteühiskondlik, mitteriiklik; isiklik, mitteametialane; omaette olev v toimuv; mittesõjaväeline; tsiviil-'
◊ eraldi, eri, ära2, -äranis
← algiraani *er- 'lahtine, eemalseisev; lahku minema, lahti harutama'
vanaindia ṛta- 'eraldatud'
● liivi järā, jarā 'ära'
vadja erä- liitsõnas eräpooliin 'väline; erapooletu', eri 'eri, eraldi; erisugune'
soome erä 'partii, kogus; osa; summa; kord; kalal-, jahilkäik'
isuri eriksee 'eraldi'
Aunuse karjala erä 'üks, mingi; keegi', eri 'erinev; eriline'
lüüdi eriže 'eraldi; lahku, lahus'
vepsa eŕigata, eragata 'eralduda, lahti tulla; lahku minna'
saami earri 'piimakogus, mida põhjapõdralt v lehmalt (v kogu karjalt) korraga lüpstakse', earránit 'erineda'
Sõnas (ise)äranis on vana omastusliitega oleva käände vorm. Sõnades ära2 ja -äranis on tüvevariant, kus e > ä. Kirjakeelde on mitmeid tuletisi keeleuuenduse ajal soome keele eeskujul moodustatud, nt erinema, vrd soome eritä 'erineda, erinev olla, lahku minna', või soome keelest laenatud, nt erak ← soome erakko 'eremiit, erak', eriline ← soome erillinen 'eraldi olev; üksi seisev', eriti ← soome erittäin 'eriti, väga', eristama ← soome eristää 'isoleerida, eraldada'. Vt ka eru.

esi : ee : ett 'ees olev töötamisriba, -lõik'
◊ edel, edenema, edev, edu, eelis, eemal, ees, etik, etlema, ette, õdus
● liivi je’d, je’ddi 'ees olev'
vadja esi 'esiosa, -tükk; esi (viljalõikamisel)'
soome esi 'esiosa; niitja v viljalõikaja tööesi; osa; eelis, kasu; esimene'
isuri esi 'esikülg, -osa; heinakaar'
Aunuse karjala ezi- 'esi-, ees olev'
lüüdi edel 'ees; enne'
vepsa eźi 'esiosa'
handi jeʌ 'kaugemale, eemale; ära; kõrvale'
mansi ēl(a) 'edasi, ettepoole'
ungari elő- 'esi-'
Soome-ugri tüvi. edel on vana tuletis, mis esialgu on tähistanud eesolevat kohta, hiljem ilmakaart, kus oli eluaseme sissepääs. eemal on alalütlevas käändes keskvõrdevorm. Sõnas õdus on tüvevariant, milles esisilbi e > õ. Mitmed tuletised on moodustatud soome keele eeskujul või laenatud soome keelest, nt esitama ← soome esittää 'esitada, näidata; väljendada; ette panna; ette kanda', esitlema ← soome esitellä 'tutvustada, (ette) näidata; esitleda'. Eesti keelest on laenatud soome etelä murdetähendus 'edel, edelapoolne'. Vt ka edasi, eetma, ese.

et (sidesõna)
● vadja että, etti, et 'et, selleks et'
soome että 'et'
isuri et, jed 'et'
karjala etta, et 'et'
ersa mrd eńe 'need', eťe 'see'
mokša esa 'seal', esta 'siis'
udmurdi van srmt eče 'selline'
komi eta 'see', esije̮ 'too'
handi ǐn 'nüüd'
mansi ań 'nüüd'
ungari ez 'see', itt 'siin', ide 'siia'
eenetsi eke, eki 'see'
kamassi īdᵊ 'too seal, see siin'
Uurali tüvi. Läänemeresoome vasted on tõenäoliselt tüvisõna vana käändevorm või tuletis, kaugemate sugulaskeelte vastetes on mitmesuguseid liiteid. Vt ka ehk, emb-, enne, ennäe, iga1, selmet.

hang2 : hangu : hangu 'kolme v nelja haruga tõstmisriist'
● liivi ang 'hang'
vadja anko 'hang, hark; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'
soome hanko 'hang; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'; hanka 'aerutull'
isuri hango 'hang; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'
Aunuse karjala hango 'hang'
lüüdi hang 'hang; jääalusel kalapüügil kasutatav võrguhark'
vepsa hang 'hang'
Läänemeresoome tüvi, millele on lisatud vana *oi-liide. Murdesõna angad 'puualus aerutullide jaoks' on ilma liiteta. On ka arvatud, et selle tüve vaste on ungari ág 'oks'.

haru : haru : haru 'mingist tervikust jagunev või eri suunda liikuv suhteliselt iseseisev osa, haar'
◊ arenema, harali, hargnema
● liivi a’r 'oks, haru; suund'; arā 'viltu, kaldu'
vadja aro 'reha'
soome hara 'kobesti; traalankur'; mrd 'karuäke'; harava 'reha'
isuri haristua 'hargneda'
Aunuse karjala harav 'reha'
saami suorri 'haru; hargnemiskoht'
mari šor- sõnas šorβondo 'reha'
Läänemeresoome-mari tüvi. Eesti keeles on -u vana liide, murretes esineb ka liiteta tüvi ara 'haru'. Sõnas arenema on h-ta tüvevariant, mis on murretes ka tähenduses 'hargnema'. Sõnas hargnema on lisahäälik g tekkinud astmevahelduslike sõnade analoogial.

hiir1 : hiire : hiirt 'väike, saleda keha ja pika sabaga näriline (Mus)'
◊ hiir2
● liivi īr 'hiir'
vadja iiri 'hiir; rott'
soome hiiri 'hiir'
isuri hiiri 'hiir'
Aunuse karjala hiiri 'hiir'
lüüdi hiiŕ(i) 'hiir'
vepsa hiŕ 'hiir'
ersa čejeŕ 'hiir'
mokša šejər 'hiir'
udmurdi ši̮r 'hiir'
komi ši̮r 'hiir'
handi leŋkər 'hiir'
mansi taŋkər 'hiir'
ungari egér 'hiir'
Soome-ugri tüvi. Lähedasi hiire jt sarnaste näriliste nimetusi on ka mitmetes turgi ja tunguusi keeltes, nt tatari sui̮r 'ümiseja', nanai singgere 'hiir; rott' ja evengi singerēkēn 'hiir; rott'. hiir2 'hall' on vana *oi-liitega tuletis. Eesti keelest on laenatud eestirootsi hūr 'hiir'.

hind : hinna : hinda 'kauba väärtuse rahaline väljendus'
◊ hinne
● liivi īnda 'rikkus' väljendis vana īnda 'vana rikkus'; īnda 'hind'
vadja inta 'hind; tasu, palk'
soome hinta 'hind'
isuri hinda 'hind'
Aunuse karjala hindu 'hind'
lüüdi hind(e͔) 'hind; palk'
ersa čonda, čando 'pruudi lunaraha'
Läänemeresoome-mordva tüvi. Liivi vaste tähendust 'hind' on mõjutanud eesti keel. On peetud ka balti laenuks, ← tüvi, mille vaste on leedu šimtas 'sada; väga palju, suur hulk'.

hoop : hoobi : hoopi 'tugev löök; kord'
◊ hoopis, hooplema
● liivi ūoip 'vihmavaling'
? vepsa hobďa 'tampida'
hoopis on leksikaliseerunud seesütleva või vana omastusliitega osastava vorm. Vt ka huupi.

hõrak- liitsõnas hõrakmari 'punane sõstar (Ribes rubrum)'
● liivi õŗā- liitsõnas õŗāmāŗa 'punane sõstar'
soome herukka 'sõstar'
Läänemeresoome tüvi. Murrakuti esineb ka rahvaetümoloogiline variant harakamari, mis on osaliselt vana kirjakeele mõjul tekkinud. Võib olla ka sama tüvi mis murdesõna hõrasilm 'kõõrdsilm' esiosis, sõra-.

iga2 : ea : iga 'eluaeg, vanus'
◊ igatsema, igav, igerik, iial, ikka
● liivi igā 'iga', igāb 'igav'
vadja itšä 'iga, vanus', itšävä 'igav; nukker, kurb'
soome ikä 'iga, vanus', ikävä 'igav; nukker, kurb'
isuri igä 'iga, vanus', ikkäävä 'igav, kurb; iha, soov, igatsus'
Aunuse karjala igäü 'igav; nukker, kurb'
lüüdi igä 'iga, vanus', igäu 'igav; kurb; kurbus, lein'
vepsa igä 'iga, vanus'
saami jahki 'aasta'
ersa ije 'aasta'
mari ij 'aasta'
ungari év 'aasta'
Soome-ugri tüvi. igav on läänemeresoome tuletis omadussõnaliitega -v. iial on vana alalütleva vorm, mille tüves ei ole veel toimunud muutust i > e ja i on reeglipäratult pikenenud. ikka on sisseütleva vorm, mille tähendus on muutunud.

iidne : iidse : iidset 'ealt väga vana v ajaliselt väga kauge, muistne' hiis

isa : isa : isa 'meessoost vanem'
◊ issand, issi
● vadja isä 'isa'
soome isä 'isa'
isuri isä 'isa'
Aunuse karjala ižä, ižoi 'isa; isasloom'
lüüdi iža 'isa; isasloom'
vepsa iža 'isasloom'
saami áhčči 'isa'
? mokša oćä 'isa vanem vend'
mari iza 'vanem vend; isa noorem vend'
mansi ǟś 'ema isa'
ungari ős 'esiisa; ürgne'; van 'isa; vanaisa'
neenetsi ńíśa 'isa'
eenetsi eśi 'isa'
nganassaani ďesi̮ 'isa'
sölkupi e̮sә 'isa', äsämә 'minu isa'
Uurali tüvi. issand on tuletise isand variant, mis võib olla tekkinud vana kirjaviisi põhjal. Vt ka noorsand.

joom : joome : joome 'viir, vööt; juga; pikk kitsas rannamadalik; vool'
● liivi jūom 'madalike vaheline süvik'
vadja jooma 'sõiduvesi, faarvaater; väin'
soome mrd juoma 'viir, vööt; pikk kitsas rannamadalik; madal väin'
isuri jooma 'väin'
karjala juuma 'sügav koht jões v järves; väin'
lüüdi ďuom- liitsõnas ďuomselg 'valge seljajoonega lehm'
Võimalik, et vana tuletis jooma tüvest.

jõudma : jõuda : jõuan 'jaksama, suutma; tulema, saabuma'
◊ jootu, jõud, jõude
● liivi joudõ 'jõuda'; joud 'jõud'
vadja jõutua 'jõuda; edeneda; valmida, valmis saada; sattuda'
soome joutaa 'jõuda, mahti saada'; jouto 'jõudeaeg, vaba aeg'
isuri joutaa 'jõuda'
Aunuse karjala joudua 'jõuda, vaba aega omada; üle olla; võida'; joudo 'vaba aeg'
lüüdi ďoutta 'jõuda'; ďoud 'vaba aeg'
vepsa jouta 'aega omada, jõuda'
Läänemeresoome tüvi. jõude on vana da-tegevusnime viisiütleva vorm.

jäik : jäiga : jäika 'kange, paindumatu, tardunud; kalk'
← soome jäykkä 'jäik; kõva, sitke'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. On arvatud, et soome sõna on vana tuletis tüvest jää.

jäle : jäleda : jäledat 'väga vastumeelne, eemaletõukav, vastik'
◊ jälk
Arvatavasti häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas jõle. jälk on moodustatud vana liitega *-kki või *-kkä.

kaenal : kaenla : kaenalt 'käsivarre ja õla ühinemiskoha alaosa ning sellest allpool olev käsivarre ja külje vaheline hoideala'
○ kirderanniku kainal
● liivi kāinal 'kaenal'
vadja kainalo 'kaenal'
soome kainalo 'kaenal'
isuri kaila, kainalo 'kaenal'
Aunuse karjala kainalo 'kaenal'
lüüdi kainal(o) 'kaenal'
vepsa kaimol, ke͔imuu̯ 'kaenal'
? udmurdi kun liitsõnas kun-ul 'kaenal; särgi kaenlakiil'
? komi kun liitsõnas kunle̮s 'särgi kaenlakiil'
? handi χonəm sõnaühendis χonəm pat 'kaenlaalune'
? mansi χanəl 'kaenal'
? ungari hón 'kaenal'
Võib olla vana läänemeresoome liitsõna. Kaugemate sugulaskeelte sõnad võivad olla selle liitsõna esikomponendi vasted. Esikomponent on sel juhul soome-ugri tüvi, mõne arvamuse kohaselt koguni uurali tüvi, mille vasted on ka neenetsi śalᵊ’ 'kaenal', eenetsi seri 'kaenal', nganassaani kaľiŋ 'kaenal', sölkupi k͔āliń 'kaenal' ja kamassi kālə̑ŋ 'kaenal'. Järelkomponent on ala. Vt ka kaiss.

kaheksa : kaheksa : kaheksat 'põhiarv 8'
○ lõunaeesti katessa
● liivi kō’dõks 'kaheksa'
vadja kahõsaa 'kaheksa'
soome kahdeksan 'kaheksa'
isuri kaheksan 'kaheksa'
Aunuse karjala kaheksa 'kaheksa'
lüüdi kaheksa 'kaheksa'
vepsa kahesa, kahcan 'kaheksa'
saami gávcci 'kaheksa'
ersa kavkso 'kaheksa'
mokša kafksa 'kaheksa'
mari kandaš 'kaheksa'
Läänemeresoome-volga tüvi, kujunenud sõnaühendist, mille esimene komponent on tüvi kaks. Teist komponenti on peetud indoiraani laenuks, ← algiraani *detsa 'kümme', mille vaste on avesta dasa 'kümme'. Teise arvamuse järgi on teine komponent üks vana eitusverbi *e- ( ei) vorme. Mõlemal juhul on arvu 8 nimetamismotiiv 'kaks puudub kümnest'. Sama teine komponent esineb sõnas üheksa.

kaks : kahe : kaht ~ kahte 'põhiarv 2'
○ lõunaeesti kats
◊ kaha2, kahtlema
● liivi kakš 'kaks'
vadja kahsi 'kaks'
soome kaksi 'kaks'
isuri kaks 'kaks'
Aunuse karjala kaksi 'kaks'
lüüdi kakš, kaks, kakś(i) 'kaks'
vepsa kakś 'kaks'
saami guokte 'kaks'
ersa kavto 'kaks'
mokša kafta 'kaks'
mari kok, kok(t)ə̑t 'kaks'
udmurdi ki̮k 'kaks'
komi ki̮k 'kaks'
handi kăt, kătən 'kaks'
mansi kit, kitiγ 'kaks'
ungari két, kettő 'kaks'
neenetsi śiďa 'kaks'
eenetsi śizi, śize 'kaks'
nganassaani śiti 'kaks'
sölkupi śitǝ 'kaks'
kamassi šide 'kaks'
matori kide 'kaks'
Uurali tüvi. Mõnikord on arvatud, et samojeedi keelte sõnad on teise päritoluga. kaha2 ja kahtlema lähtuvad tüve nõrgast astmest: kaha2 on vana käändevorm, kus tüvevokaal on erandlikult -a; kahtlema tüves on lisahäälik -t-. Vt ka kaheksa, kahkvel ja kõhklema.

kalm : kalmu : kalmu 'hauaküngas'; mrd 'surnuaed'
● liivi kālma 'haud; hauaküngas'
vadja kalmo, kalma 'hauaküngas; (hrl mitm) surnuaed'
soome kalma 'surm; surnu'; mrd 'manala; manala haldjas; (rahvausus) surnu poolt põhjustatud haigus, vähk; surnu silmis märgatav värvimuutus; pealiskiht, kile, hallitus; hauaküngas'
isuri kalmad (mitm) 'surnuaed'
Aunuse karjala kalmu 'haud; hauaküngas; surnuaed; surm'
lüüdi kalm(e͔) 'haud; hauaküngas'
vepsa koum 'haud; hauaküngas; (mitm) surnuaed'
? saami guolmmas 'kahvatu, kaame', guolbmat 'tõusta (kuu kohta)'
ersa kalmo 'haud'
mokša kalma, kalmə 'haud'
? neenetsi χalḿerᵊ 'surnukeha'
? eenetsi kamer 'surnukeha'
? kamassi kolmə 'surnu hing'
Läänemeresoome-mordva või koguni uurali tüvi. Kaheldav on oletus, et sõna võib olla uurali tuletis koolma tüvest. On ka arvatud, et germaani laen (sel juhul on samojeedi keelte sõnad teise päritoluga), ← alggermaani *skalman-, mille vasted on vanaülemsaksa scalmo 'taud' ja keskülemsaksa schalme 'katk, taud; surnukeha, raibe', või ← alggermaani *kalma-z, mille vaste on rootsi mrd kalm 'kivihunnik; vana hauaküngas'. Viimati nimetatud laenuallikat oletades peetakse sõna teistes läänemeresoome keeltes esinevates tähendustes 'haigus, surm, surnu' eri päritoluga tüveks.

kalts : kaltsu : kaltsu 'vana katkine riideräbal; katkine, kuid kantav riietusese; allakäinud inimene'; mrd 'riidest säärekatted'
◊ kaltsad, kaltserdama
← vanavene
vene kolóša 'sääris, suka- v püksisäär'
● soome kalsu 'naiste lumesukk'; mrd 'sääris; sukasäär'
Aunuse karjala kalzu 'sääris'
lüüdi kaľž '(naiste kotiriidest) sääris (tule ja kuumuse kaitseks alet põletades)'
vepsa kaľž 'sääris'
Laenamise aega on raske täpsemalt kindlaks teha, võib olla vanavene või noorem, vene laen (sel juhul on teiste läänemeresoome keelte vasted rööplaenud). On ka oletatud, et tüvi on laenatud mõnest germaani keelest, häälikuliselt sobiv laenuallikas oleks nt keskülemsaksa kalze 'sukk'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi kals, kalts, kalso 'kalts'. Vt ka kilts.