[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

hilja 'ajaliselt lõpu pool; pärast tavalist v määratud aega'
← alggermaani *silē(ja)n-
gooti (ana-)silan 'rahunema, vaikima'
vanainglise sāl-nes 'vaikimine'
● liivi mrd īlig 'aeglane'
vadja iľľaa 'tasa, vaikselt, vagusi; aeglaselt; hilja'
soome hiljaa 'hääletult, vaikselt, tasakesi; nõrgalt; summutatult; kumedalt'; hiljainen 'vaikne, tasane; rahulik; sõnaaher; vähenõudlik'
isuri hiljaa 'vaikselt, hääletult'; hiljain 'vaikne, tasane'
Aunuse karjala hiľľu, hiľľaine 'vaikne, tasane; aeglane'
lüüdi hiľ 'vaikne, tasane; aeglane'
vepsa hiľľ 'vaikne, tasane; aeglane'

malbe : malbe : malbet 'vaikne, tasane, leebe; tagasihoidlik, vähenõudlik'
Tehistüvi 1920. aastatest.

peen : peene : peent 'suhteliselt väikese läbi- ning ümbermõõduga; pisikestest osistest koosnev; ülimalt täpne; vaevumärgatav; kvaliteetne, väärtuslik'
? ← alggermaani *spēni-
vanaislandi spánn 'õhuke lapik puu, liist'
vanarootsi spān 'laast'
saksa Span 'laast'
● liivi pīentõ 'peenike'
vadja peeni 'väike, peen; vaikne, tasane; vastsündinud laps v loom'
soome pieni 'väike, madal, tühine'
isuri peen 'väike; madal (vesi)'
Aunuse karjala pieni 'väike'
lüüdi pień 'väike'
vepsa peń 'väike'
Germaani päritolu on kaheldav eeldatava tähendusmuutuse 'laast, liist, riba' > 'väike' tõttu. Sama germaani tüvi on sõna põõn laenuallikas. Vt ka pisike.

taltsas : taltsa : taltsast '(looma kohta:) inimesega harjutatud, kodustatud; (inimloomuse kohta:) vagur, leplik, kuulekas, mõistlik; vaikne, tasane' taltuma

tüüne : tüüne : tüünet 'vaikne, rahus olev, rahulik, tasane'
● vadja tüüni 'tüüne'
soome tyyni 'tüüne; varjuline, kaitstud; tasakaalukas, ühtlane, kindel', tyven 'tüüne; tuulevaikus'
isuri tüüni 'vaikne, tuuletu'
Aunuse karjala tüüni 'tüüne; tuulevaikus'
lüüdi ťüuń 'vaikne, tuuletu'
vepsa ťüń 'tüüne'
handi tewen 'tüüne'
mansi tawant 'tüüne'
Soome-ugri tüvi. Tüvi on kirjakeeles kasutusele võetud osaliselt soome keele eeskujul, murretes on see tuntud vaid kirderannikumurretes ja saarte murdes. Vt ka süva.

vaga : vaga : vaga 'vooruslik, jumalakartlik; süüta; tasane, vaikne'
◊ vaane, vagur, vagusi, vakatama, vakka
● liivi vagā 'vaikne, tasane'; va’ggiž 'vakka; vagusi'
vadja vaka 'vagune, vagur, vagane'
soome vakaa 'tugev, kindel; püsiv, muutumatu'
isuri vaga 'vagune, vagur, vagane'
Aunuse karjala vagau 'tugev, kindel; püsiv, muutumatu; tõsine; vaikne'; vagahaine 'sülelaps, imik'
lüüdi vagahaińe 'sülelaps, imik'
saami vuohki 'tava, harjumus, meetod; sarnasus'
Läänemeresoome-saami tüvi.

vaikne : vaikse : vaikset 'mitte vali, nõrgalt v vähe kuulda olev, tasane'
← alggermaani *waika-
rootsi vek 'painduv, nõtke; nõrk'
saksa weich 'pehme, tüma; õrn, malbe'
● soome vaieta 'vait jääda; vait olla'
isuri vaiketa 'vaikida, rahuneda'
Aunuse karjala vaikkaine 'vaikne'; vaikastuo 'vaikida'
lüüdi vaikkańi 'vaikselt, vait'
vepsa vaikńe 'vaikselt'
Vt ka vait.