[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

huugama : huuata : huugan 'ühetoonilist häält tegema; vuhinal põlema, lõõmama; hõõguvalt valutama'
◊ huukama
● liivi ūgõ 'unnata, ulguda, mühiseda'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas huikama.

hüüdma : hüüda : hüüan 'hõikama, valju häälega käsku, kutset vms edastama; hõigates kutsuma'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedase tagavokaalse läänemeresoome tüve vasted on soome huutaa 'hüüda; karjuda, kisada; hõikuda; röökida; unnata', isuri huutaa 'hüüda, karjuda', karjala huutoa 'hüüda, karjuda; peksta'. Läänemeresoome tüve on peetud ka skandinaavia laenuks, ← algskandinaavia *hūta, mille vaste on nt gotlandi huti 'hüüdma, karjuma'.

undama : unnata : undan 'kestvat intensiivset ühetoonilist kumedat häält kuuldavale tooma'
Häälikuliselt ajendatud tüvi.

vinguma : vinguda : vingun 'peenikest, kimedat häält tegema, kiunuma'
● liivi vingõ 'vinguda, kiunuda; pahur olla'
vadja vinkua 'vinguda, kräunuda, karjuda; kriuksuda, unnata, kumiseda'
soome vinkua 'vinguda; vilistada; ulguda; kriuksuda, kiunuda'
isuri vinkua 'vinguda, kiunuda'
Aunuse karjala vinguo 'vinguda, kiunuda'
lüüdi vinguda 'vinguda, kiunuda; kräunuda; vilistada'
vepsa vinkta 'vinguda, kiunuda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas singuma.