[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ilge : ilge : ilget 'jälk, vastik, tülgastav'
◊ illama
? ← alggermaani *ilχⁱja-z
vanarootsi ilder 'halb, kuri'
● vadja ilkõza 'inetu, ilge'; ilkõa, hilkiä 'vastik, jälk, ilge; vastikus; häbi', ilgata 'julgeda, söandada; häbistada, häbisse viia'
soome ilkeä 'õel, tige; vastik, ilge', iljetä 'julgeda, söandada; tihata; ilgeda; viitsida'
isuri ilkiä 'õel, tige; tigedus; häbi', iletä 'julgeda, söandada; häbeneda'
Aunuse karjala iľgei 'vastik, ilge', iľgeittiä 'vastikust tekitada'
Teisalt on peetud läänemeresoome tuletiseks tüvest ila.

karm1 : karmi : karmi 'vali, range; külm, kõle; kare'; mrd 'kõva, jäik; (maitse, lõhna kohta:) kibe, mõru, terav'
◊ karm2
● vadja karmõa 'kare, konarlik; vali, range; kibe'
soome karmea 'õudne, jube; kirbe, kibe; räme'; mrd 'kõle, külm; tige, vihane'; mrd karmu 'külm (talve)tuul'
isuri karmea 'kare, konarlik, kõva'; karmu 'külm ja tuuline (ilma kohta)'
Aunuse karjala karmei 'reibas, ärgas; jõukas', karmakko 'kare, konarlik, kõva; jahe, kõle'
lüüdi karmakk 'veidi riknenud'
saami guormes 'jäme (jahu); kare (nahk)'
Läänemeresoome-saami tüvi, võib olla häälikuliselt ajendatud. karm2 on liideteta tüvi, karm1 tüvevokaal -i lähtub vanast liitest.

kihvt : kihvti : kihvti van 'mürk'; kõnek 'vahva, tore, äge'; mrd 'tige, õel'
○ kiuht, kiht, jihvt, jiht
← alamsaksa gift 'mürk'
j-algulised murdevariandid kajastavad Baltimaade alamsaksa murde hääldust.

koer : koera : koera 'hundist põlvnev koduloom'; kõnek 'ulakas, üleannetu; ülekäte läinud'
○ lõunaeesti koir 'alatu, tige, riivatu inimene; üleannetu'
◊ koeras
● liivi kuoir- väljendis kuoir-ūnda ma’ggə 'linnuund magada'
vadja koira 'koer'; koiras, koirain 'isakanep'
soome koira 'koer'; koiras 'isasloom, isastaim'
isuri koira 'koer'; koerajaine 'isakanep'
Aunuse karjala koiru 'koer'
karjala koiras 'isakanep'
lüüdi koir 'koer'; koiraz 'isakanep'
vepsa koir 'koer'; koiraz 'isakanep'
komi ki̮r 'isane koer'
handi χar 'isasloom; (põdra)pull'
mansi χār 'isasloom; (põdra)pull'
neenetsi χora 'isasloom; (põdra)pull'
eenetsi kora 'isasloom; (põdra)pull'
nganassaani kuru 'isasloom; (põdra)pull'
sölkupi k͔ori̮ 'isasloom; (põdra)pull'
kamassi kora 'isasloom; (põdra)pull'
Uurali tüvi.

kuri : kurja : kurja 'õel, tige, pahatahtlik; vihane; kurat, saatan'
● vadja kurja 'halb, kehv; kuri'
soome kurja 'vilets, vaene, kehv; armetu'
isuri kurja 'halb, kehv'
Aunuse karjala kurju 'vilets, vaene, kehv'
lüüdi kurďaine 'vilets; armetu, vaeseke, õnnetuke'
Läänemeresoome tüvi. On ka arvatud, et tuletis tüvest kura. Algsem tähendus on säilinud teistes läänemeresoome keeltes, eesti keeles on toimunud tähendusnihe ilmselt piiblitõlke mõjul. Vt ka kurat.

kära : kära : kära 'müra, ragin, kolin; vali jutuvada, (läbisegi) rääkimine, karjumine'
● Võib olla sama tüvi mis sõnas kärisema ja/või kärkima. Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, mille vasted on soome mrd kärhäkkä 'pahur, tige' ja Aunuse karjala kärhie 'pahur, tige'. Lähedane tüvi on nt kärts.

nihvama : nihvata : nihvan 'nähvama'
◊ niuhti
● soome niuha 'tige, kuri, pahur (eriti hobuse kohta)', mrd niuhoa, niuhottaa 'tige olla (inimese kohta); hammustada püüda, kõrvu lidutada (hobuse kohta)'
vepsa ńuhotada 'kõrvu lidutada (vihase hobuse kohta)'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades nähvama, sihvama, vihvatama. Tüves on häälikud kohad vahetanud, algsem tüvevariant on sõnas niuhti.

pagan : pagana : paganat 'risti- (v juudi, muhamedi) usku mittekuuluv inimene; kurivaim'
← vanavene poganŭ 'paganlik'
● liivi pagānõz 'mittekristlane'
vadja pagana 'kurat; mittekristlane; tige; räpane'
soome pakana (vandesõna); 'mittekristlane'
isuri pakkaana 'toiduks kõlbmatu aine; pagan(lik); paha, tige'
Aunuse karjala pagan 'toiduks kõlbmatu; porine, räpane'
lüüdi pagan 'räpane; toiduks kõlbmatu'
vepsa pagan 'räpane; toiduks kõlbmatu; paha, tige; sügelus, sügelised'
Vanavene sõna pärineb ladina keelest, ← ladina paganus 'külaelanik, maamees, talupoeg; külale või maapiirkonnale omane'. Ladina sõna tähendus 'mittekristlane' on hilisemast ajast, kui kristlus oli jõudnud levida linnades, aga mitte veel maaelanikkonna hulgas. Isuri, karjala, lüüdi ja vepsa vastete tähendust on mõjutanud vene keel, vrd vene pogányj 'mittesöödav; vastik; vilets, rämps', pógan’ 'jälkus, ilgus, rämps', pogánit’ 'ära määrima, solkima; rüvetama'. Teise arvamuse järgi on tüvi eesti ja liivi keeles laenatud ladina keelest sakslaste vahendusel ning ka soome keeles on tüvi ladina laen. Eesti keelest on laenatud eestirootsi pagan (leebe vandesõna).

paha : paha : paha 'halb, nõuetele mittevastav, ebarahuldav, vilets; moraalselt vääritu, kuri, õel; ebasoodus, mittesobiv; ebamugav, tülikas'
? ← alggermaani *bāǥa-
vanaislandi bágr 'raske, keeruline'
rootsi mrd båg 'kangekaelne, visa'
● liivi pō’mi 'pahempidine; vasak'
vadja paha 'paha, halb(us); tige, kuri; (vana)kurat'
soome paha 'paha, halb, kuri, ebameeldiv'
isuri paha 'paha, halb; vilets, kehv; kurat'
Aunuse karjala paha 'halb, paha; haige, nõrk; kõlbmatu; ebameeldiv; õnnetus, häda'
lüüdi paha 'paha, halb; kurat'
vepsa paha 'tige, kuri; halb; kehv, nõrk'
Vt ka paa, paharet, pahe.

patt : patu : pattu 'sõna, mõtte v teoga jumaluse, religioossete ettekirjutiste, usulis-kõlbeliste põhimõtete vastu eksimine, selline eksimus, üleastumine'; kõnek 'taunitav tegu, eksimus, süü, vigur'
● liivi pat 'patt'
vadja pattu 'patt'
soome mrd patto 'kuritegu; kurjategija; valevanduja'
Aunuse karjala patto 'kuri, tige'
Läänemeresoome tüvi.

peig : peiu : peigu 'abielluda kavatsev (ka kihlatud) mees (eriti oma pruudi suhtes); mees oma pulmas'
◊ peiu
? ← alggermaani *faiǥjaz
vanaislandi feigr 'surmale määratud; surnud'
rootsi feg 'arg inimene; arg, kartlik'
? ← balti *paika-
leedu piktas 'tige, kuri, vihane', pikčius 'lurjus, kurat'
läti pikts 'halb, kuri, kangekaelne'
preisi pickūls 'kurat'
● Salatsi liivi peikil- liitsõnas peikilmies, peikilmies
? soome peikko 'troll, tont, koll'; mrd 'sõnakuulmatu, paha, kuri inimene v loom'
? karjala rhvl peikoine 'õnnetu, paljukannatanud [?]'
Soome ja karjala vasted eeldavad eesti keeles tähenduse arengut 'kuri vaim, kuri inimene, röövel' > 'naiseröövel, peig(mees)', mis on mõeldav naiseröövimiste tõttu. Võimalik germaani allikas võib olla laenatud ka sõnas peied.

tige : tigeda : tigedat 'kuri, kiuslik, õel; vihane, väga pahane'
● liivi ti’g 'kuri, tige; paha, vastik, jälk; kurat'
vadja tikõa, tik̆kõa 'tige, kuri, metsik'
soome mrd tikeä 'kitsas, tihke, tihe; kitsi, ihne; märg, libisematu (talvetee); niiske, vintske, toores'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka tigu.

tigu : teo : tigu 'ühtse, hrl spiraalse lubikojaga limune'
On oletatud, et sama tüvi mis sõnas tige. Vt ka teotama.

tuhm : tuhmi : tuhmi 'läiketu, säratu, matt, halvasti läbipaistev; ereduseta, vähese intensiivsusega, nõrk; (meelte, vaimsete võimete kohta:) tönts, nüri, tuim'
● vadja tuhma 'loll, rumal'
soome tuhma 'sobimatu, rumal; rõve, ropp'; lastek 'paha; tige, kuri; juhm'
isuri tuhma 'loll, rumal'
Aunuse karjala tuhmu 'inetu; sobimatu, paha; vilets; loll, rumal, harimatu'
lüüdi tuhm(e͔) 'loll, rumal; inetu'
vepsa tuhm 'lollpea, mühkam'
saami dosmut 'solvuda, pahaseks saada'
Läänemeresoome-saami tüvi. Vt ka tuhnus.

turris '(karvade, okaste vms kohta:) püstises asendis, püsti, harali; ärritatud, vihane, pahur, tige'
● soome turri 'sagris, karvane loom; habetunud v sagris juustega inimene'; mrd 'pahur, mossis inimene'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi.

vinge : vinge : vinget 'teravalt külm, läbitungiv; terav, kibe; tige, pahur; kange, äge; vaimustav, vägev' ving2

võlu : võlu : võlu 'veetlus, hurm; nõidus'
○ lõunaeesti võhl(u) 'kade, tige, halb inimene'
← vanavene vŭlhvŭ 'nõid; ennustaja'
● liivi võl 'nõid, võlur'; võllõ 'võluda; lehmadelt piima varastada'
soome velho 'nõid, võlur; šamaan'
karjala velho 'nõid'
vepsa van volh 'nõid'
Vt ka võhr.

õel : õela : õelat 'pahasoovlik, kiuslik, kuri, tige'; mrd 'vilets, kehv, nigel'
● Salatsi liivi ǖl 'kuri, õel, halb'
vadja õjõla 'harv, hõre, vile, kehv'

õrjetu : õrjetu : õrjetut mrd 'õel, kuri, tige' heris

äge : ägeda : ägedat 'äkilise, tormaka loomuga, keevaline; hoogne, kiire; kirglik'
● vadja ättšü 'äge, äkiline, keevaline'
soome äkeä 'tige, kuri, vihane, ärritunud'
isuri äkjä 'palav'; ägü 'kuumus; hõõg, lõõm'
karjala äkie 'kuumus, palavus; kuum'
Läänemeresoome tüvi. Vt ka äkki.

ärev : äreva : ärevat 'teatud pinge, ebamäärase ohutunde vms tõttu rahutu, erutatud, närviline, murelik'
◊ ärritama
● liivi ärī 'kuri'; erţlõ 'ärritada, õrritada, kiusata'
soome äreä 'pahur, tige; äge; ärritunud'; ärtyä 'ärrituda'
isuri ärrüdellä 'õrritada, narrida'; ärrillää 'ärritunud, tige'
Aunuse karjala ärei 'kuri, tige'; ärevüö, äretä 'ärrituda'
lüüdi ärdüdä 'ärrituda'
vepsa äŕed 'pahur; äge; ärritunud'; ärduda 'hakata ägedalt peale'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Vt ka erev.