[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

ahu : ahu : ahu 'sööti jäetud alemaa'; mrd 'kuiv ja kõrge õhukese mullakihiga maa'
● vadja aho 'kesa, sööt; (kuiv) metsalagendik'
soome aho 'sööt; aas, lagendik'
isuri aho 'rohtunud kasutamata maa, sööt'
Aunuse karjala aho 'metsalagendik'
On arvatud, et võib olla vana laen, ← indoeuroopa *as- 'põlema' või ← alggermaani *as- 'põlema; hõõguma'. Kirjakeelne tähendus on keeleuuenduse ajal kasutusele võetud soome keele eeskujul. Kirderannikumurretes võib samuti olla soome keelest laenatud.

kare1 : kare : karet mrd 'väike rannalähedane laid, kivine madalik rannavees'
◊ kare2
? ← alggermaani *χar(u)ǥa-z, *χarǥu-z
vanaislandi hǫrgr 'kivihunnik; ohvrikoht'
islandi hörgur 'ohvrikoht; kivine küngas; kivine, viljatu maa; puudus'
rootsi mrd harg, horg, horv 'kivihunnik; kivine maa'
● soome mrd karje, karkea 'harimata maa, sööt, kesa'
Pite saami kuorkuo 'kivihunnik meres, kus kalad koevad'
Vt ka karge.

kare2 : karge : karet mrd 'rohtunud maa, sööt; põllupeenar' kare1

maim : maimu : maimu 'vastsest kujunenud kalapoeg; väike laps'
? ← alggermaani *maiwa-z
vanaislandi mjór, mjár, mær 'kõhn, sale'
vanarootsi miōr 'kõhn, sale'
● vadja maima 'lõhi'
soome mrd maima 'väike kala, sööt'
Aunuse karjala maimu 'väike (kuivatatud) kala'
lüüdi maim 'väike kala, sööt'
vepsa ma͕im 'väike (kuivatatud) kala; kalapurikas'

raja2 : raja : raja 'painutatud vitsraami sisse punutud võretallaga jalatsid lumel v soos käimiseks'; mrd '(pulkadest) reepõhi'
◊ rajakas
● soome raja 'vana kulunud ese (eriti jalats)'
isuri rajaska sõnaühendis kengär rajaskad 'vanad kulunud kingad'
Aunuse karjala rajakko 'maha jäetud, viljakuse kaotanud alemaa, sööt; vilets kulunud ese'
karjala raja 'vilets jalats; maha jäetud, viljakuse kaotanud alemaa, sööt'
lüüdi rajakunnu 'kulunud (kingade kohta)', rajakko 'harimata, sööti jäetud alemaa'
vepsa rajak 'kinnikasvanud alemaa'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Teisalt on arvatud, et sama tüvi mis raja1, piltlikus tähenduses. Vt ka raisk.

sööma : süüa : söön 'midagi toiduks tarvitades suhu võtma, mäluma ja alla neelama, eine(s)tama'
◊ sööbima, sööstma, sööt, söövitama, süst, süstima
● liivi sīedõ 'süüa'
vadja süvvä 'süüa'
soome syödä 'süüa'
isuri söövvä 'süüa'
Aunuse karjala süvvä 'süüa'
lüüdi šüödä 'süüa'
vepsa söda 'süüa'
ersa śevems 'sööma'
mokša śivəms 'sööma'
? udmurdi śini̮ 'sööma'
? komi śojni̮ 'sööma'
handi le-, li- 'sööma; jooma; valutama; vahekorras olema'
mansi tē-, tāj- 'sööma; põlema'
ungari eszik 'sööma'
Soome-ugri tüvi. sööstma on vana enesekohane tuletis. Sõnades süst ja süstima on kirjakeeles kasutusele võetud selle tuletise murdevariant. Tuletis sööbima võib olla ka laenatud, ← soome syöpyä 'läbi kuluda, sööbida'. Eesti keelest on laenatud läti mrd suimit 'ahnelt sööma'. Vt ka sõim.

sööt : söödi : sööti 'pikemat aega harimata põllumaa, mida kasutatakse hrl karjamaana' sööma