[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

peig : peiu : peigu 'abielluda kavatsev (ka kihlatud) mees (eriti oma pruudi suhtes); mees oma pulmas'
◊ peiu
? ← alggermaani *faiǥjaz
vanaislandi feigr 'surmale määratud; surnud'
rootsi feg 'arg inimene; arg, kartlik'
? ← balti *paika-
leedu piktas 'tige, kuri, vihane', pikčius 'lurjus, kurat'
läti pikts 'halb, kuri, kangekaelne'
preisi pickūls 'kurat'
● Salatsi liivi peikil- liitsõnas peikilmies, peikilmies
? soome peikko 'troll, tont, koll'; mrd 'sõnakuulmatu, paha, kuri inimene v loom'
? karjala rhvl peikoine 'õnnetu, paljukannatanud [?]'
Soome ja karjala vasted eeldavad eesti keeles tähenduse arengut 'kuri vaim, kuri inimene, röövel' > 'naiseröövel, peig(mees)', mis on mõeldav naiseröövimiste tõttu. Võimalik germaani allikas võib olla laenatud ka sõnas peied.

riivatu : riivatu : riivatut 'häbitu, sündsusetu, kõlvatu'
← rootsi driva 'ajama; sisse lööma v suruma; triivima, ajuma; tihtima; logelema, ringi hulkuma'
Sõna on vormilt tud-kesksõna vanem kuju. Tõenäoliselt on eesti keelest laenatud vadja riiv, riivõtoi 'kangekaelne, jonnakas, sõnakuulmatu' ja võib-olla ka isuri riivadoin 'kurjast vaimust vaevatud; hull, meeletu, pöörane'.

säni- liitsõnas sänikael 'kangekaelne, põikpäine, isemeelne, sõnakuulmatu inimene (v loom)'
○ lõunaeesti tsäni
On oletatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi.

ula 'vabalt, omapead'
◊ ulakas
● vadja ulanõ 'sõnakuulmatu'
On arvatud, et sõna on vene laen, ← vene vólja 'tahe, soov; võimus; voli', kuid häälikuliselt on see kaheldav.

ülbe : ülbe : ülbet 'kõrk, upsakas, üleolev'
● vadja ülpiä 'vallatu, sõnakuulmatu; hoopleja; uhke'
soome ylpeä 'uhke; kõrk, ülbe; vägev, võimas'
isuri ülpiä 'vallatu; uhke'
Aunuse karjala ülbei 'uhke; kõrk, ülbe; tähtis'
On arvatud, et tuletis tüvest üle.