[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

sant : sandi : santi 'vilets, halb, ebamugav; vigane inimene; kerjus'
← alamsaksa sante 'püha'
Alamsaksa sõna on algselt pärit ladina keelest, ← ladina sanctus 'pühitsetud, püha'. Tähendus on muutunud eesti keeles, tõenäoliselt 'püha' > 'püha rändav kerjusmunk' > 'kerjus; vaene, vilets, halb'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi sante-maṭṭ 'maskis ja kostüümis poiss, kes käis 9. nov õhtul ande kogumas ja lugemist kontrollimas', läti sants 'sant, mardisant', soome mrd santtia 'santida', vadja santti 'sant, kerjus; mardi-, kadrisant' ja ilmselt ka liivi saņt 'sant', saņtõ 'santida, kerjata'.

vilets : viletsa : viletsat 'kehv, nigel; napp, kesine'
● soome viheliäinen 'vilets, armetu, sant; kehv'
On arvatud, et tuletis tüvest viha. Teisalt on peetud germaani laenuks, ← alggermaani *wiþelia-, mille vasted on vanainglise wīdl 'kõnts, mustus' ja vanaülemsaksa withillo 'kahesooline; ebaloomulik'. Algselt on sõna olnud ne-liiteline, niisugune sõnakuju viline on murretes ka säilinud, selle võimalikust murdelisest omastavavormist *vilitse on saadud uus nimetavavorm.