[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

kena : kena : kena 'meeldiva välimusega, nägus; meeldiva olemisega, vastutulelik, lahke; meeldiv, päris hea (olukorra, tegevuse, nähtuse vms kohta); üsna suur; imelik, naljakas, veider'
On oletatud, et germaani laen, ← tüve kaunis laenuallika mõni hilisem vaste (vrd vanaülemsaksa skōni 'ilus, kena; hea, tore, suurepärane', vanafriisi skēne 'ilus, kena; hea, tore, suurepärane'). Otsest laenuallikat ei ole aga suudetud näidata. Eesti keelest on laenatud eestirootsi känat 'ilus, kena', vadja kena 'ilus, kena; sale, sihvakas; edev, keigarlik' ja isuri kena 'ilus, kena'; võib-olla ka liivi knaššist, knaššõ 'kenasti, ilusti' (? ← kenasti). Vt ka kentsakas.

sale : saleda : saledat 'kaunilt pikk ja sihvakas'
● soome mrd saleva 'sale'
Läänemeresoome tüvi.

sihvakas : sihvaka : sihvakat 'üsna pikk, sirge ja sale'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Võib olla sama tüvi mis sõnas sihvama, murretest on kirja pandud ka varasemad, häälikute kohavahetuseta variandid siuhke, siuhkjas 'sihvakas'.

siug : siu : siugu 'uss, madu'
○ lõunaeesti tsiug
● ? vadja siugata 'kiiresti joosta, minema panna, minema tuisata'
soome mrd siukale 'siil, riba', siukea 'sihvakas, sale', siukerrella 'loogelda; vingerdada'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on soome suikea 'süstjas', isuri suikia 'terav, õhuke', karjala tšuikula 'teravaotsaline ese, piklik ese', vepsa suikerdāze͔ 'sõlme keerduda'.

solge1 : solge : solget 'sihvakas, nõtke'
Tehistüvi keeleuuenduse ajast. Impulss-sõnadeks on olnud soome solakka 'sale, sihvakas', solea 'pikk ja sirge, sihvakas'.

sõre : sõreda : sõredat 'hõre, harv; jäme, jämedateraline'
◊ sora-,sore
? ← indoeuroopa *ḱer-, *ḱoro-
saksa Hirse 'hirss'
leedu šerti 'toitma, söötma', šaras, pa-šaras 'loomatoit'
● vadja sorõa 'suur, jäme; sõre; jämedakoeline; harv'
soome sora 'kruus; kivikillustik'
isuri sorriia 'kare, jämedakoeline, jämedateraline, suur'
vepsa sorou 'kare, jäme; jämedalt jahvatatud'
? ersa śuro 'tera, vili'
? mokša śora 'tera'
On ka arvatud, et võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi, sama mis sõnas sorama. Mõnikord on arvatud, et tähenduses 'hõre, harv' on tegemist eri päritolu tüvega, mille vasted on soome sorea 'ilusa kehaehitusega, sihvakas, kena', isuri sorriia 'uhke, tore, hea välimusega' ja karjala sorie 'pikk ja sale; sirge ja väheste okstega (puu); selge; kena'. Vt ka hõre.