[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

looma : luua : loon 'tekitama, tekkimise v olemasolu põhjuseks olema'
◊ lojus, loode, loodus, loom, loomus, loonus-, lõim
● liivi lūodõ 'ehitada; luua, midagi looma hakata'
vadja luvva 'luua, rajada; (kangast, sukka jne) luua, (kudumist) alustada; uudismaad teha; kuhja luua v teha; (sõnnikut vankrile koormasse) tõsta; võrke v noota vette lasta; (praamiga, parvega jne) üle vedada'
soome luoda 'luua; tekitada, sünnitada, kujundada; kühveldada, rookida; käärida, üles luua'
isuri loovva 'visata, loopida; võrke vette lasta; (kangast) luua; enneaegselt poegida'
Aunuse karjala luvva 'heinakuhja teha; (kangast) luua; visata, loopida, heita'
lüüdi luoda '(kangast) luua; kuhja teha; (sõnnikut koormasse) tõsta'
vepsa loda '(kangast) luua; uudismaad teha; kuhja teha'
Lule saami låkŋōt, lågŋit 'tõsta', låkŋånit 'tõusta, õhku tõusta'
? ersa ľijems '(kangast) looma; (viisku) alustama'
? mokša ľijəms '(kangast) looma; (viisku) alustama'
mari loŋaš 'tuulama; (pead) raputama; kiikuma, õõtsuma; kiigutama, kõigutama, väristama'
Läänemeresoome-mari või läänemeresoome-volga tüvi. Esialgne tähendus on olnud ilmselt 'heitma, üles v ära viskama'. Tuletise lõim tüves on toimunud muutus o › õ. Tuletis lojus on ilmselt moodustatud mineviku kesksõnast ja s-liitest ning tähendus on olnud 'loodu', hiljem on tähendus kitsenenud, nt soome van srmt luodus 'loodud olend, koduloom'. Eesti keelest on tõenäoliselt laenatud liivi van lojū 'mära'. Eesti keelest on laenatud eestirootsi lōm 'noodavedu; noodatäis; üks noodaveo kord' (← loomus 'noodatäis kalu; üks noodaveo kord; kalasaak üldse') ning liivi või eesti keelest läti loms 'kalasaak', mrd luōma 'kalasaak; püügikoht; -kord'. Vt ka loe, loobuma, looja, loopima, loosklema, loovutama.

matma : matta : matan 'surnut hrl vastava kombetalitusega viimsesse puhkepaika toimetama; millegi alla varjule panema, peitma; peale paiskudes katma; takistavalt mõjuma, lämmatama'
● liivi mattõ 'maasse kaevata, matta'
vadja mattaa 'kinni katta; (kõvasti) sulgeda', mättäjäised, mättämised (mitm) 'matus'
soome matto '(vahe)lagi'
isuri mätökset (mitm) 'matus'
karjala matto '(vahe)lagi'
Võib olla tuletis samast tüvest mis sõnas manner. Tegusõna esialgne tähendus oli 'mullaga katma', rituaalse tähenduse omandas sõna hiljem. Teise seisukoha järgi on läänemeresoome sõnade vasteks ka saami muohttit 'lund sadada' ning tüvi on varaalgslaavi või baltoslaavi laen, ← *mat-, mille algne tähendus on olnud 'viskama, loopima; keerutama, keerlema; tormama, tuiskama' ja mille vaste tütarkeeltes on nt vene motát' 'kerima, haspeldama; vangutama, vehkima; raputama, loopima'. Eesti keelest on laenatud soome mrd matokset, mattajaiset 'matused' (← matused).

puistama : puistata : puistan 'riputama, raputama; segi paiskama; läbi otsima' pudenema
● vadja puissaa 'puistata; (vilja) rabada; laotada; vappuma panna'
soome pudistaa, puistaa 'maha raputada; saputada'
isuri puistaa 'raputada'
Aunuse karjala puištua 'raputada; rebida, kiskuda'
lüüdi pudištada, puistalta 'raputada'
vepsa pudištada 'poetada; maha raputada'

põrm : põrmu : põrmu 'pihu, peenike puru, kõdu; (vaimulikus ning sellest lähtunud kõnepruugis:) muld, mullapõu, maapind, selle tolm; surnukeha; väga väike hulk'
← balti *berma-
leedu berti 'puistama, välja raputama', bėrimas 'raputus, puistamine; tuulamine'
läti bert 'raputama, puistama', berums 'puistamise tulemus'
● liivi põrm 'tolm'
vadja põrmu 'põrm, kübe; keretäis'
Vt ka põrand, põrnikas.

rappuma : rappuda : rappun 'põrutamisest, korduvatest järskudest tõugetest tingituna üles-alla, edasi-tagasi v kahele poole tugevasti võnkuma; vappuma, võbisema, tõmblema'
● vadja raputtaa 'raputada; värisema panna (külma kohta); sakutada, tutistada; (linu) ropsida; lehvitada; virutada'
soome mrd rapata 'viljavihke rabada'
isuri rabuttaa 'raputada; puistata (lund); pilgutada (silmi)'
Aunuse karjala rappa- 'kiiresti, järsku teha'
Võib olla rabama ja/või rabisema tüve variant. Eesti keelest on laenatud soome mrd raputtaa 'raputada; lina puhastada' ja eestirootsi rappot 'raputama' (← raputama). Vt ka rappima.

riputama : riputada : riputan 'midagi kuhugi puistama, raputama'
● vadja riputtaa 'riputada, puistata'
soome ripottaa 'riputada, puistata; tilgutada, piserdada, pritsida'
Aunuse karjala riboittua, ripoittua 'riputada, puistata; piserdada'
lüüdi ri͔pottada 'riputada, puistata'
Inari saami roppađ 'käega pühkida'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome-saami tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades ripsima ja siputama.

räsima : räsida : räsin 'raputama, sasima, rebima (ja viga tegema); tallates v muljudes rikkuma; (äkitselt) haarama, äsama'
? ← vene rézat’ 'lõikama; nikerdama, voolima; tapma, veristama; lõikavat valu tegema; sisse soonima; kiiresti v ägedasti toimima'
Tõenäoliselt on laen segunenud häälikuliselt ajendatud omatüvega, võib-olla tüvega räsa. Kahtlemata on vene keelest laenatud murdesõna resima 'lõikama, nüsima; kiskuma, rebima, rappima; kisklema, kaklema, rüselema; püüdlikult, ent tulemusvaeselt töötama'.

sakutama : sakutada : sakutan '(kergelt) kiskuma, rebima; raputama'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas sagima. Eesti keelest on laenatud eestirootsi sakkot 'kergelt kiskuma, rebima'.

saputama : saputada : saputan '(kergelt) raputama, soputama'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades siputama, soputama.

soputama : soputada : soputan 'raputama, saputama'
● ? vadja sõputtaa 'puistata, (peale) raputada; tibada, tibutada'
Häälikuliselt ajendatud tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades saputama, siputama, sopsima.

torkama : torgata : torkan 'teravaotsalise esemega pistma, millegi sellise vastu puutuma v sellesse kinnitama; (teravaotsalise eseme kohta:) millessegi sisse surudes, pistes puutuma; teravat aistingut v tunnet tekitama; järsu liigutusega midagi kuhugi panema, pistma; midagi teravalt v järsult ütlema'
? ← vene mrd tórkat’ 'tõukama; raputama; tirima, tõmbama, sikutama'
On ka arvatud, et häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi, mille vasted on vadja torkata 'torgata (teravaotsalise esemega); salvata, solvata', soome mrd torkata 'pista, torgata, panna', Aunuse karjala torkkoa 'raskelt liikuda' ja vepsa torkutada 'näkata, tirida (kala õnge)' ning mida vene tüvi võib olla mõjutanud. Lähedane tüvi on nt sõnades sorkima ja surkima. Pigem on teiste läänemeresoome keelte sõnad rööplaenud vene keelest. Vt ka turgatama.

tuuseldama : tuuseldada : tuuseldan 'sakutama, sasides raputama; askeldama, sebima, tormakalt liikuma v tegutsema; otsides kuskil, milleski tormakalt sorima, tuhlama'
○ tuusteldama, tuutseldama
← vene túžit’sja 'end pingutama, ponnistama, punnima'
On ka arvatud, et sõna on alamsaksa laen, ← alamsaksa tōsen 'sakutama, sasima, räsima'. Eesti keelest võib olla laenatud baltisaksa tuseln 'sakutama, sasima'.

tärisema : täriseda : tärisen 'tugevat kärisevat v plekiselt kõlavat heli kuuldavale tooma'
● ? liivi dõ’ŗžõ 'väriseda, vabiseda, kõikuda'
vadja tärisä 'täriseda; kähiseda; kärisevat heli tekitada, kärinal katkeda; lobiseda'
soome täristä 'täriseda; väriseda, vappuda, rappuda'
isuri tärissä 'täriseda; väriseda, vappuda, rappuda'
Aunuse karjala tärištä 'täriseda; väriseda, vappuda, rappuda'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnades kärisema, lärisema, särisema, värisema. Lähedasi häälikuliselt ajendatud tüvesid leidub ka kaugemates sugulaskeeltes, nt ersa ťerńems 'tudisema, vabisema, värisema; õõtsuma'; ďirńems 'vurisema; sirisema, siristama; plärisema', mokša tarəms 'liikuma; vabisema, värisema; raputama'; dərnams 'plärisema; helisema, klirisema'.