[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

argine : argise : argist 'igapäevane, tavaline, pidulikkuseta'
← alggermaani *arǥīn-, *arǥijōn-
vanaislandi ergi 'häbitus, sündsusetus; kirglik soov, iha'
islandi ergja 'pahameel; ahnus'
● vadja artši 'paastuväline toit; paastuväline aeg'
soome arki 'argipäev, tööpäev'
isuri argi 'argipäev; paastuväline toit'
Aunuse karjala argi 'paastuvahe, paastuväline aeg'
lüüdi aŕg 'paastuväline aeg v päev; paastuväline toit'
vepsa aŕg 'paastuväline aeg v päev; paastuväline toit'
Tähenduserinevuse tõttu on tüve germaani päritolu peetud ka küsitavaks. Siiski on lähedase tähendusega islandi arg 'töö ja vaev' ja arga 'pingutades töötama'. Vt ka äri.

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

humal : humala : humalat 'õlle valmistamisel kasutatav taim (Humulus lupulus)'
← alggermaani *χumalan-
rootsi humle 'humal'
norra humle 'humal'
islandi humall 'humal'
● liivi umāl 'humal'
vadja umala 'humal'
soome humala 'humal; joove'
isuri hummaala 'humal; joove'
Aunuse karjala humal 'joove'
lüüdi humal 'joove'
vepsa humal 'humal; joove'
Paljudes keeltes tuntud tüvi on turgi päritolu. Selle vasted on nt tatari qolmaq 'humal', tšuvaši χǝ̑mla 'humal'. Turgi tüvi on slaavi algkeele vahendusel jõudnud germaani algkeelde. Otse turgi keeltest on tüvi laenatud mitmesse kaugemasse sugulaskeelde, nt ungari komló 'humal' ja mari umla 'humal'.

jändama : jännata : jändan 'millegi keeruka, palju vaeva nõudvaga tegelema; jantima, jamama; möllama, hullama; vigurdama'
○ jandama
● vadja jantata 'mürada, hullata; riielda, sõimelda'
soome jäntätä mrd 'jännata, pusida'
? handi jănt- 'mängima'
? mansi joŋγi-, jank- 'mängima'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. Soome-ugri päritolu on kaheldav vahepealsete sugulaskeelte vastete puudumise tõttu. jandama on tagavokaalne tüvevariant. Eesti keelest on laenatud läti mrd jandalet 'teatud läti rahvatantsu tantsima'.

kand : kanna : kanda 'jalapöia tagumine osa; seda kattev kinga, suka vms osa; millegi tagumine v alumine, hrl kuhugi külge kinnituv osa'
○ kirderanniku kanda
◊ kannikas, kannus
● liivi kūonda '(jala)kand; millegi alumine v tagumine osa'
vadja kanta '(jala-, suka-, jalatsi)kand; tagumine osa; järelejäänud osa, konts; seenejalg'
soome kanta 'alus, tüvi-, kinnitumis-, tagumine osa; (jalatsi) kand; päritolu; seisukoht, suhtumine'
isuri kanda '(jala-, suka-, jalatsi)kand; millegi tagumine v alumine osa; võrgusilma sõlm; põhjus, olukord'
Aunuse karjala kandu 'alus, tüvi-, kinnitumisosa; (jala-, suka-, jalatsi)kand; jalase v suusa tagaosa; päritolu, sugu; põlvkond; millegi kogum; seisukord, kord, alus'
lüüdi kand(e͔) '(jala-, jalatsi)kand; värtna paksem (alumine) ots; taime pung, nupp'
vepsa kand '(jala-, suka)kand; alus, kinnitumis- v tagumine osa'
? handi χɔnt '(sammas)aida jalg'
? mansi χānta '(sammas)aida jalg'
Võib olla soome-ugri tüvi. Sama tüvi on tõenäoliselt sõnas känd. Esitatud handi ja mansi sõnad võivad olla ka tüve kont1 vasted. On oletatud, et selle tüve kaugemate sugulaskeelte vasted võivad lisaks olla saami gáddi 'rand; äär', komi gi̮d 'noodapära; vikati ots'; mrd 'jõekäänak, -looge' ja idamansi χantnǝ 'äärde, juurde'. kannikas ja kannus on vanad, läänemeresoome tuletised. Vt ka kannas, kannel ja kants2.

karge : karge : karget 'karastav, värskendavalt mõjuv; puhas, selge; karm, range; värske, närtsimata; kõva'; mrd 'kibe, kange'
◊ karastama
● vadja karkõa 'kibe, mõru'
soome karkea 'kare, krobeline; jäme (koostiselt); hõre; umbkaudne; tahumatu, rohmakas; labane, nilbe'; mrd 'kibe, mõru'
isuri karkia 'kibe, kange; kare, krobeline'
Aunuse karjala kargei 'kibe, mõru, kange; murettegev, raske, valus; jäme, solvav'
lüüdi karged 'kibe, mõru'
vepsa karged 'kibe, mõru'
Tõenäoliselt tüve kare1 variant. Teisalt on arvatud, et tüve läänemeresoome vasted on soome karu 'viljatu; lahja; tühi; kehv', Aunuse karjala karu 'nõrk, vilets; kurat' ja lüüdi karu 'halb, vilets; haige; kurat', see tüvi võib olla germaani laen, ← alggermaani *karō, mille vaste on gooti kara 'mure, vaev'. Mõlemal juhul võib tähenduses 'kibe, mõru, kange' olla tegemist eri päritolu homonüümiga. Veel on tüve peetud läänemeresoome-permi tüveks, mille kaugemate sugulaskeelte vasted on udmurdi gi̮reź, greź 'pooltoores (nt kartul)' ja komi gi̮ri̮ś 'jäme, suur'. karastama on läänemeresoome tuletis. Vt ka karask.

laitma : laita : laidan 'halvaks v kõlbmatuks hindama, maha tegema; kellegi v millegi suhtes rahulolematust väljendama'
? ← alggermaani *lakō(ja)n
vanafriisi lackia, leckia 'vastu hakkama, tõrkuma'
alamsaksa laken 'põlgama, laitma'
? ← alggermaani *laǥjan-
vanaislandi leggja 'panema, maha panema; püstitama, tegema'
vanarootsi læggia 'panema'
gooti lagjan '(peale, ära) panema'
● liivi laitõ 'laimata, laita'
vadja laittaa 'laita; saata'
soome laittaa 'valmistada; korda seada; saata; panna; laita, noomida'
isuri laittaa 'teha, valmistada, panna; saata; laita'
Aunuse karjala laittua 'valmistada, panna'
On ka arvatud, et kaks algselt eri päritolu tüve tähendustega 'valmistama, panema, saatma' ja 'laitma' on läänemeresoome keeltes segunenud. Vadja vaste võib olla isuri või soome keelest laenatud ning isuri vaste tähenduses 'teha, valmistada; panna' võib olla soome keelest laenatud. Vt ka laimama.

lõikama : lõigata : lõikan 'terariistaga tükke eraldama, sälku tekitama; osadeks tegema; midagi läbima, millestki üle kulgema'
? ← alggermaani *blaikⁱjan-
vanaislandi bleikja 'pleekima'
vanarootsi blēkia 'pleekima'
● vadja lõikata 'lõigata; raiuda; tahuda; tappa'
soome leikata 'lõigata'
isuri leigada 'lõigata; katki murda, puid langetada, raiuda; tappa'
Aunuse karjala ľeikata 'lõigata; raiuda'
lüüdi leikata 'raiuda, murda (terariistaga); lõigata, vigastada'
vepsa ľii̯kata, ľeikata 'lõigata'
Germaani päritolu peetakse ebakindlaks tähenduse tõttu, sama germaani tüvi on laenatud sõnas laik. Tähendus 'tapma' on läänemeresoome keeltes venemõjuline, vrd vene rézat’ 'lõikama; tapma'.

mahtuma : mahtuda : mahun 'suuruselt, mõõtmetelt v koguselt kuhugi sobima v paigutatav olema'
● liivi mō’dõ 'mahtuda, sobida'
vadja mahtua 'mahtuda'
soome mahtaa 'võida, parata, suuta'; mahtua 'mahtuda'
isuri mahtaa 'osata, suuta; võida', mahtua 'mahtuda, sobida'
karjala mahtuo 'mahtuda'
lüüdi mahtuda 'mahtuda'
vepsa mahtta 'osata; tahta, suvatseda'
ersa maštoms 'oskama, võima'
mokša maštǝms 'oskama, võima'
mari moštaš 'suutma, oskama, võima'
Läänemeresoome-volga tüvi. Teisalt on arvatud, et germaani laen, ← alggermaani *maǥ-, *maχt- (minevikutüvi), mille vasted on vanaislandi má (oleviku ains 1 ja 3P) 'suutma, võima', mátta (mineviku ains 1 ja 3P) 'suutma, võima', vanarootsi magha 'suutma, võima, tahtma, tohtima', mātte (mineviku ains 1 ja 3P) 'suutma, võima', gooti mag (oleviku ains 1 ja 3P) 'suutma, võima', mahta (mineviku ains 1 ja 3P) 'suutma, võima, tahtma, tohtima'. Germaani päritolus on kaheldud häälikulistel põhjustel. Võimalik, et tähenduste 'võima, suutma' ja 'mahtuma' taustal on eri päritolu homonüümsed tüved või on omatüvi saanud germaani mõjutusi. Vt ka mahti.

mees : mehe : meest 'meessoost inimene; abikaasa; isik, inimene'
? ← alggermaani *mēǥaz
gooti mēgs 'väimees'
vanaislandi mágr 'meessoost hõimlane (mehe-, naisevend, õemees, väimees, äi)'
vanainglise mǣʒ '(mees)sugulane'
● liivi mīez 'meessoost inimene'
vadja mees 'meessoost inimene; abikaasa; isik, inimene'
soome mies 'meessoost inimene; abikaasa; isik, inimene'
isuri mees 'meessoost inimene; abikaasa'
Aunuse karjala mies 'meessoost inimene; vennas'
lüüdi miež 'meessoost inimene; abikaasa'
vepsa meź 'inimene; meessoost inimene'
Germaani laenu on peetud küsitavaks häälikulistel põhjustel. Varem arvatud vasted ugri keeltes, nt mansi māńśi 'mansi', ungari magyar 'ungari; ungarlane', on tõenäoliselt teist päritolu.

mäger : mägra : mäkra 'pikki urge kaevav jässakas lühikeste jäsemete ning pika tiheda karvkattega loom (Meles meles)'
◊ määr1
? ← alggermaani *marþra-z
vanaülemsaksa mardar 'nugis'
vanasaksi marthrīn 'nugis'
● liivi mä’ggõr- liitsõnas mä’ggõr-numm '(kohanimi', mä’gr- liitsõnas mä’gr-vadā '(kohanimi)'
soome mäyrä 'mäger'
Aunuse karjala mägrü 'mäger'
lüüdi mägr 'mäger'
vepsa mägr 'mäger'
Germaani päritolu peetakse kaheldavaks häälikulistel põhjustel. Nugis ja mäger kuuluvad siiski samasse sugukonda.

mälv2 : mälve : mälve 'linnu rinnak'
● soome mälvi 'linnu rinnak'
karjala mälvi '(tapetud) looma rinnaosa; lihav, priske inimene'
? saami mielga 'rinnak, rinnaluu (koos lihaga)'
? ersa meľke sõnaühendis tuvoń meľke 'sea kõht, magu'
? mokša mäĹkä 'sea rind'
? mari mel 'rind; särgi kaelaauk'
? udmurdi mi̮l 'rind, esiosa'
? handi mewəl 'rind'
? mansi māγl 'rind'
? ungari mell 'rind'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. Soome-ugri päritolu eeldab läänemeresoome keeltes ebareeglipärast häälikumuutust *-lk- > -lv-. Vt ka mälv1.

oit : oidu : oitu mrd 'loik, lomp, vett täis auk'
● vadja uitto '(vee)loik, lomp; lodu, soovik, madal vesine koht (heinamaal v metsas)'
soome mrd uitto 'kergesti vesiseks muutuv koht, kevaditi vee all olev heinamaa'
isuri uitto 'vana jõesäng; lomp'
karjala uitto 'väike järv; vesine org'
lüüdi uitto 'kitsas ja pikk märg heinamaa küngaste vahel'
vepsa uit 'tiik, suur lomp'
On arvatud, et võib olla tuletis ujuma tüvest. Pakutud ugri keelte vasted, handi ui̯ŋǝt͕ 'madal heinamaa, mis on suurvee ajal üle ujutatud', mansi ōjta 'niit, üleujutatud ala, soo', on ilmselt teist päritolu.

ori : orja : orja 'teise omandiks olev iseseisvuseta ja õigusteta isik; kellestki teisest sõltuv, tema heaks tööd tegev isik, tema kuulekas alam, käsualune, teenija'
? ← algindoiraani *arya-
vanaindia ā́rya- 'aaria, aarjalane'
avesta aⁱriya- 'aaria, aarjalane'
? ← indoeuroopa *woŕģo- 'töötaja, töötegija'
● liivi vȱŗa 'peerujalg; küpsetusrest'
vadja orja 'ori'
soome orja 'ori'
isuri rhvl orja, orjalain 'ori'
Aunuse karjala orja 'teenija, ori'
vepsa orj 'pärisori'
ersa uŕe 'ori; teenija'
mokša uŕä 'ori; teenija'
udmurdi var 'ori; teenija'
komi van ver 'ori; teenija', vere̮s 'abikaasa, mees'
Indoiraani päritolu peetakse kaheldavaks tähenduse tõttu: aarjalased olid ülemklass. On siiski mõeldav, et aarjalase nimetus on saanud orja tähenduse olukorras, kus aarjalased olid langenud näiteks sõjavangiks. Tüve vaste võib olla ka saami oarji 'lääs'.

otsima : otsida : otsin 'leida v kätte saada püüdma, kellegi v millegi asupaika avastada püüdma; püüdma, taotlema v üritama midagi saada v saavutada'
? ← alggermaani *enþjan-
vanaislandi inna 'ellu viima, tasuma, mainima'
vanarootsi inna 'toime tulema, ellu viima'
● liivi vȯţšõ 'otsida'
vadja õttsia 'otsida'
soome etsiä 'otsida'
isuri etsiä 'otsida'
Aunuse karjala eččie 'otsida'
lüüdi eťťš́idä 'otsida'
vepsa ecťä 'otsida'
Germaani päritolu on kaheldav, sest germaani keelte vastetel puudub tähendus 'otsima'.

paja : paja : paja 'sepikoda, töökoda'
? ← alggermaani *faka-
saksa Fach 'riiul, lahter, laegas, vahe, jaotus'
hollandi mrd vak 'auk'
● vadja paja 'sepikoda'
soome paja 'sepikoda; töökoda'
isuri paja 'sepikoda'
Aunuse karjala paja 'sepikoda'
lüüdi paja 'sepikoda'
vepsa paja 'sepikoda'
Võib olla pisut varasem laen, ← eelgermaani *paǥo-. Germaani päritolu on ebakindel häälikulistel ja tähenduslikel põhjustel.

paljas : palja : paljast 'katmata; varanduseta, vaene; pelk, puhas'
? ← alggermaani *failjaz
saksa feil 'müügil olev'; kõnek 'paljastatud'
● liivi pōļaz 'paljas'
vadja paľľas 'paljas, katmata; paljas, ilma milletagi'
soome paljas 'paljas, katmata; puhas, pelk'
isuri paljas 'paljas; lehtedeta, raagus'
Aunuse karjala paľľas 'paljas, alasti; vaene; pelk, puhas'
lüüdi paľľaz 'paljas; lumeta (jää)'
vepsa paľľaz 'paljas; tühi'
? Lule saami puoljok, puol´jat 'paljas, metsata'
Germaani päritolu on ebakindel tähenduse tõttu, see eeldaks tähenduse arengut 'müüa olev' > 'paljastatud' > 'paljas'.

pard : parra : parda van '(täis)habe'
? ← alggermaani *barđa-
saksa Bart 'habe, vurrud'
hollandi baard 'habe'
inglise beard 'habe'
? ← balti *bardā
leedu barzda 'habe'
läti bārda 'habe'
preisi bordus 'habe'
● vadja parta 'habe'
soome parta 'habe'
isuri parda 'habe'
Aunuse karjala pardu 'habe'
lüüdi bard 'habe'
vepsa bard 'habe'
Võimalikuks on peetud ka vanavene päritolu, ← tüvi, mille vaste on vene borodá 'habe'.

peen : peene : peent 'suhteliselt väikese läbi- ning ümbermõõduga; pisikestest osistest koosnev; ülimalt täpne; vaevumärgatav; kvaliteetne, väärtuslik'
? ← alggermaani *spēni-
vanaislandi spánn 'õhuke lapik puu, liist'
vanarootsi spān 'laast'
saksa Span 'laast'
● liivi pīentõ 'peenike'
vadja peeni 'väike, peen; vaikne, tasane; vastsündinud laps v loom'
soome pieni 'väike, madal, tühine'
isuri peen 'väike; madal (vesi)'
Aunuse karjala pieni 'väike'
lüüdi pień 'väike'
vepsa peń 'väike'
Germaani päritolu on kaheldav eeldatava tähendusmuutuse 'laast, liist, riba' > 'väike' tõttu. Sama germaani tüvi on sõna põõn laenuallikas. Vt ka pisike.

pisike : pisikese : pisikest '(väga) väike; lühiajaline; nõrk; tühine'
◊ pisku, pisut
● liivi piški 'väike'
vadja piški, pisukkõnõ 'väike'
soome mrd piskuinen 'väga väike'
vepsa piskuińe 'väga õhuke laast'
Võib olla häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedase tüve vasted on Aunuse karjala pičukkaine 'pisike, tilluke', lüüdi pitš́um liitsõnas pitš́um-pikkaraińe 'väga väike', vepsa pičuińe 'väike'. Teisalt on arvatud, et võib olla tüve peen variant. Häälikuliselt ja tähenduselt lähedasi, kuid eri päritolu tüvesid on ka teistes keeltes, nt ungari pici 'tilluke, väike; natuke, vähe', mongoli biči-ken 'väga väike'. Eesti keelest on laenatud läti piziķis, pizuks 'pisike, põngerjas'.

pälvima : pälvida : pälvin 'vääriline olema, ära teenima'; mrd 'simuleerima'
○ pällima, pellima, pälnmä
? ← läti pellīt, pelnīt 'teenima'
Vähemalt osaliselt läti laen. Kirjakeeles ja murretes levinud lv-line variant võib olla tekkinud läti päritolu murdesõna pällima ja sõnade palvema, palve, paluma, rahvaetümoloogilisel segunemisel.

rodu : rodu : rodu 'isikute, elusolendite v asjade rida; midagi järjestikku toimuvat v sarja moodustavat; ajaliselt järjestatud suur hulk'
On oletatud, et tüvi on vanavene või vene laen, ← vanavene rodŭ 'päritolu; perekond; sugukond, hõim; rahvas; kodumaa; tõug; liik, laad, sort' või ← vene rod 'sugu, suguvõsa; sugukond; sugupõlv; liik, sort, laad, viis'. Selles on kaheldud tähenduserinevuse tõttu. Teisalt on arvatud, et võib olla tüve rood2 reeglipäratu variant. See on kaheldav seetõttu, et rodu esineb kirjalikes allikates varem kui rood2.

soomus : soomuse : soomust 'mitmesuguse päritolu ja ehitusega hrl lame plaatjas kattemoodustis'
● liivi sūoņgõz 'soomus'
vadja soomuz 'soomus'
soome suomu, suomus 'soomus'
isuri soomus 'soomus'
Aunuse karjala suomus 'soomus'
lüüdi suomuz 'soomus'
vepsa somuz 'soomus'
saami čuopma 'kalanahk'
ersa śav 'raha; sõkal'
mokša śava 'raha'
mari šüm 'koor, korp', kol-šüm 'kalasoomus'
udmurdi śe̮m 'koor; (kala)soomus'
komi śe̮m 'koor; (kala)soomus; raha'
handi sam 'soomus; koor; raha'
mansi sām '(kala)soomus'
Soome-ugri tüvi.

sõre : sõreda : sõredat 'hõre, harv; jäme, jämedateraline'
◊ sora-,sore
? ← indoeuroopa *ḱer-, *ḱoro-
saksa Hirse 'hirss'
leedu šerti 'toitma, söötma', šaras, pa-šaras 'loomatoit'
● vadja sorõa 'suur, jäme; sõre; jämedakoeline; harv'
soome sora 'kruus; kivikillustik'
isuri sorriia 'kare, jämedakoeline, jämedateraline, suur'
vepsa sorou 'kare, jäme; jämedalt jahvatatud'
? ersa śuro 'tera, vili'
? mokša śora 'tera'
On ka arvatud, et võib olla häälikuliselt ajendatud tüvi, sama mis sõnas sorama. Mõnikord on arvatud, et tähenduses 'hõre, harv' on tegemist eri päritolu tüvega, mille vasted on soome sorea 'ilusa kehaehitusega, sihvakas, kena', isuri sorriia 'uhke, tore, hea välimusega' ja karjala sorie 'pikk ja sale; sirge ja väheste okstega (puu); selge; kena'. Vt ka hõre.

taevas : taeva : taevast 'nähtav maailmaruumi osa, kus asuvad pilved, päike, kuu ja tähed; (ainu- v üli)jumala asupaik; paradiis'
○ lõunaeesti taivass; kirderanniku taivas
← balti *deivas
leedu dievas 'jumal'
läti dievs 'jumal'
preisi deiws, deywis 'jumal'
● liivi tōvaz 'taevas; torm'
vadja taivas 'taevas'
soome taivas 'taevas'
isuri taivas 'taevas'
Aunuse karjala taivas 'taevas'
lüüdi taivaz 'taevas'
vepsa taivaz 'taevas'
On ka arvatud, et tüvi on indoiraani laen, ← algindoiraani *daivas, mille vasted on vanaindia devá- 'taevane, jumalik', praakriti dēva- 'jumal; pilv; taevas'. Indoiraani vastete tähendused on läänemeresoome keeltele lähemad kui balti vastete omad. On ka oletatud germaani laenu, ← alggermaani *teiwaz, mille vaste on vanaislandi Týr (jumala nimi). Kuna on osutatud, et balti tüve tähendus 'jumal' on kujunenud tähendusest 'selge taevas, päev, valgus', on balti päritolu siiski kõige tõenäolisem.

taust : tausta : tausta 'taga olev pind, tagapõhi; tagaplaanil kostev muusika, müra vms'; piltl 'ümbrus, keskkond, põhjus, ajend, päritolu'
← soome tausta 'tagakülg, tagapool; pahupool; tagune; taga olev pind, tagapõhi; tagaplaanil kostev muusika, saade; ümbrus, keskkond, põhjus, ajend'
Laenatud kirjakeelde keeleuuenduse ajal. Soome sõna on taga tüve tuletis.

udras : utra : udrast mrd 'saarmas'
← balti
leedu ūdra 'saarmas'
läti ūdrs 'saarmas'
preisi udro 'saarmas'
● soome rhvl utra 'vanamees; saarmas [?]'
karjala rhvl utra 'vilets, nõrk'
Kuna sõna tuntakse vaid Lõuna-Eestis, peamiselt Võru murde alal, on ka arvatud, et tüvi on varane läti laen. Sel juhul on soome ja karjala vasted teist päritolu.

viks1 : viksi : viksi 'korralik, tubli, usin; kärmas'
← saksa fix 'kindel; viks, tubli, kärmas'
Paljudes keeltes tuntud tüvi on algselt ladina päritolu, ← ladina fixus 'kindel, jääv'. Eesti keelest on laenatud vadja viks(a) 'vilgas, viks'.

õlu : õlle : õlut '(linnastest) kääritades saadud alkohoolne jook'
○ lõunaeesti olu, kirderanniku olut
? ← alggermaani *aluþ-
norra øl 'õlu'
rootsi öl 'õlu'
vanainglise alu, ealu (omastav aloþ) 'õlu'
islandi öl 'õlu'
● liivi vȯ’l 'õlu'
vadja õlud 'õlu'
soome olut 'õlu'
isuri olud 'õlu'
Aunuse karjala olut 'õlu'
vepsa olud 'õlu'
Germaani laen on häälikuliselt kaheldav. Teisalt on peetud balti laenuks, ← tüvi, mille vasted on läti alus 'õlu', leedu alus 'õlu' ja preisi alu 'õlu'. Balti vasteid on peetud ka germaani päritolu laenudeks.