[ETY] Eesti etümoloogiasõnaraamat

eesti 'teatud läänemeresoome rahvale omane, selle rahva loodud v sellelt rahvalt pärinev'
← saksa Este 'eestlane'
Eesti keelde on tüvi laenatud saksa keele vahendusel, pikk e on ilmselt baltisaksa mõju. Esimest korda on Aestii rahvast nimetanud Tacitus oma teoses „Germania” umbes aastal 100 m.a.j, rääkides rahvast, kes elab germaanlastest idas. Suurema osa uurijate arvates on see balti rahvaste üldnimetus. Esimesed teated kasutuse kohta eestikeelses tekstis on 17. sajandist, eesti rahva suus sai nimetus üldiseks 19. sajandil seoses rahvusliku eneseteadvuse ärkamisega, varem kasutasid eestlased enda kohta nimetust maarahvas ja nimetasid oma keelt maakeeleks. Tüvi on arvatud olevat germaani päritolu ja tähendanud 'ida', vrd vanainglise ēast 'ida', saksa Ost 'ida, idakaar'. Teise võimalusena on esitatud balti etümoloogia, ← balti *aīsto-, *aīst(e)r 'maa; nurm, põld', leedu aikšte 'tasane metsalagendik; ala; lage koht'. Eesti keelest on laenatud liivi ēstli (mitm) 'eestlased' ja osaliselt soome Eesti 'Eesti'.

hame : hame : hamet mrd 'särk; vanaaegne seelik; rätik'
○ lõunaeesti hamõh
← alggermaani *χami-z
vanaislandi hamr 'kest, kuju; kaitsevaim'
norra ham 'nahk'
alamsaksa ham 'kate, kest; päramised'
● liivi a’m 'seelik; kuub'
vadja amõ 'endisaegne pikk villane pihtseelikutaoline rõivas'
soome hame 'seelik; kleit'
isuri hame 'seelik; kleit'
karjala hameh 'seelik; kleit'

hudi : hudja : hutja 'ritv, latt; vits, vemmal'
◊ hutjama, udi, utjama
● liivi uḑā 'teivas paadi lükkamiseks'
soome van hutja 'loomade ajamiseks kasutatav vemmal; puuokstest tehtud luud'
isuri hudja 'paari meetri pikkune kaseritv'
Häälikuliselt ajendatud läänemeresoome tüvi. Lähedane tüvi on nt sõnas ubima. Eesti keelest on laenatud läti mrd uds 'pikk ritv, millega võrku üles tõstetakse'.

joom : joome : joome 'viir, vööt; juga; pikk kitsas rannamadalik; vool'
● liivi jūom 'madalike vaheline süvik'
vadja jooma 'sõiduvesi, faarvaater; väin'
soome mrd juoma 'viir, vööt; pikk kitsas rannamadalik; madal väin'
isuri jooma 'väin'
karjala juuma 'sügav koht jões v järves; väin'
lüüdi ďuom- liitsõnas ďuomselg 'valge seljajoonega lehm'
Võimalik, et vana tuletis jooma tüvest.

jõhv : jõhvi : jõhvi 'hobuse pikk jäme ja tugev laka- või sabakarv'
○ lõunaeesti jõuh, kirderanniku johv, jovi
◊ jõhvikas
● liivi jõ’ugi 'karvane'
vadja jõvi 'jõhv'; jõvikaz 'jõhvikas'
soome jouhi 'jõhv'
isuri jouhi 'jõhv'
Aunuse karjala jouhi 'jõhv; habemekarv'
lüüdi ďouh 'jõhv; habemekarv'
vepsa jōvez 'jõhv'
Läänemeresoome tüvi.

kampsun : kampsuni : kampsunit 'käistega silmkoeese; (naiste) kraeta, pikkade varrukatega (villane) pihtkuub'
○ kampsol, kamsson, kamps
← vene kamzól 'villkampsun, pikk alusvest, (meeste) käisteta aluskuub'
Võib olla ka saksa laen, ← saksa Kamisol, Kammesol, Kamsol 'vammus, pihtkuub, aluskuub, pihik, kootud jakk'. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Kampson 'paks vest, jakk'.

kangas : kanga : kangast 'kangaspuudel v kudumismasinal laia lindina valmistatud pikk riidetükk; lõimelõngad käärimisel'
← alggermaani *ganǥa-z
taani gang '40 lõimelõnga'
keskülemsaksa ganc 'kindel lõngade arv lõimes'
alamsaksa gank 'kindlaks määratud, kindlast lõngade arvust koosnev lõime laius'
● liivi kāngaz 'kangas, riie'
vadja kangas 'linane kangas; riie, riidematerjal'
soome kangas 'kangas, riie'
isuri kangas 'valmis kodukootud või kootav linane kangas'
Aunuse karjala kangas 'kangas, riie; kangasteljed'
lüüdi kangaz '(kootav) kangas; kangasteljed'
vepsa kangaz 'valmis kodukootud või kootav kangas; (üles pandud) lõimed'
On ka oletatud, et laenuallikas on alggermaani *kangura-, mille vasted on vanaislandi ko̜ngur liitsõnas ko̜ngur-váfa 'ämblik' ja saksa Kanker 'pikkjalg (teatud ämblik)', või alggermaani *χanǥa-z, *χanga-, mille vasted on keskülemsaksa hanc liitsõnas umbe-hanc 'keep; eesriie' ja gooti hāh liitsõnas faura-hāh 'eesriie'.

kauge : kauge : kauget 'pika vahemaa taga asuv; pika ajavahemikuga eraldatud; kellegagi v millegagi vähe ühist omav, raskesti mõistetav, võõras'
◊ kaua
● liivi kougi 'kauge', kougõn 'kaugel'
vadja kaukaa 'kauge', kaukaalla 'kaugel'
soome kaukainen 'kauge', kaukana 'kaugel'
isuri kauvan 'kaua', kauvaaks 'kauaks'
karjala kauvan 'kaua'
? ersa kuvaka 'pikk; piklik; pikaajaline', kuvať 'kaua'
? mokša kuvaka 'pikk', kuvať 'kaua'
? handi χŏw 'pikk; kauge; kaua'; χŏwən 'kaua; ammu; kaugel'
Läänemeresoome või soome-ugri tüvi. On ka oletatud, et tüvi on germaani laen, ← alggermaani *χauχa-, mille vasted on saksa hoch 'kõrge; pikk' ja rootsi hög 'kõrge'; sel juhul on kaugemate sugulaskeelte vasted teise päritoluga. Tänapäeva läänemeresoome keeltes esineb tüvi ainult mitmesugustes tuletistes või tüvisõna *kauka käändevormidest kujunenud määrsõnades; kaua on vana viisiütleva käände vorm sellest tüvisõnast.

kehvel : kehvli : kehvlit 'madalmere veealune liiva- v kruusakõrgendik'
● isuri kehvel 'savine või liivane kõrgendik meres (võib ulatuda pinnale)'
Läänemeresoome tüvi. On oletatud, et tüve vaste võib lisaks olla ka soome van srmt ketvel 'pikk ja kitsas maariba, neem'.

kiitsakas : kiitsaka : kiitsakat 'pikk ja kõhn, kitsa kondiga'; mrd 'harakas' kiitsuma

kittel : kitli : kitlit 'töö ajal muu riietuse peal kantav pikk kerge rõivas; kogu ulatuses nööbitav lihtne kleit'
← saksa Kittel 'kittel'

kõre1 : kõreda : kõredat mrd 'pikk ja sirge'
● soome korea 'erksavärviline, värvikas; ilus, tore'
Aunuse karjala korei 'uhke; ilus, tore; pikk ja sirge'
Läänemeresoome tüvi, võib olla sama mis sõnas kõrge. Vt ka kõrend, kõrik ja kõrkjas.

kõrend : kõrendi : kõrendit 'ritv, pikk rõhtpuu; pikk kõhn, vibalik inimene'; mrd 'vesikiil; (mitm) kaelkoogud'
● vadja kõrõta 'kaelkoogud', kõrõ '(vesi)kiil'
soome korento 'kandepuu, kaelkoogud; latt, ritv; kiil (putukas)'
isuri korenda 'kaelkoogud'
Aunuse karjala korendo 'kaelkoogud'
lüüdi korendo 'kaelkoogud'
vepsa kore͔nd 'kaelkoogud; kepp, mille abil loputatakse pesu'
Võib olla tuletis samast tüvest, mis sõnas kõre1.

kõrge : kõrge : kõrget 'ümbrusest v alustasandist tugevasti ülespoole ulatuv, püstsuunas pikk'
○ lõunaeesti korge, kirderanniku korge
● liivi kuordõ 'kõrge'
vadja kõrkõa 'kõrge'
soome korkea 'kõrge'
isuri korkia 'kõrge'
Aunuse karjala korgei 'kõrge'
lüüdi korged 'kõrge'
vepsa korged 'kõrge'
Läänemeresoome tüvi. Esitatud vasted kaugematest sugulaskeeltest, nt mokša kǝrχka 'sügav' on tähenduserinevuse tõttu ebakindlad. Vt ka kõre1, kõrk.

kõrs : kõrre : kõrt 'umbsete sõlmedega seest õõnes taimevars'
○ kirderanniku kors
← balti *karti
leedu kartis 'teivas, latt; (mitm) pikk rohi, hein'
● vadja kõrsi 'kõrs; kõrrepõld'
soome korsi 'kõrs'
Aunuse karjala korzi 'kõrs, vars'
lüüdi korž 'kõrs'
vepsa korz 'kõrs, vars'

kärss : kärsa : kärssa 'koonu pikk liikuv ninaavadega esiosa mõnedel loomadel'
● vadja kärsä 'kärss; tila, toru'
soome kärsä 'kärss; lont'
isuri kärsä 'kärss; lüpsiku v kannu tila'
Aunuse karjala kärzü 'kärss; lõust'
lüüdi kärz 'kärss'
vepsa kärz 'kärss; koon; lõust'
Vadja vaste on tõenäoliselt soome või isuri keelest laenatud.

lahk : lahu : lahku '(pikk kitsas) vahekoht'; van 'erinevus'
◊ lahas, lahkuma
? ← alggermaani *slaǥ-
vanaislandi slagr 'löök, hoop'
keskülemsaksa slage 'löök, hoop; metsaraie'
? ← alggermaani *slaχō
vanaislandi slá 'latt, (põik)tala'
vanarootsi slā 'puust riiv, kang'
● liivi lō’gõ 'tugevasti valutada; lõhki minna, lõhestuda'
vadja lahko 'raie-, puupakk; äraraiutud jupp [?]'
soome mrd la(a)hko 'plank'
Aunuse karjala lahko 'pikk pooleks löödud pakk; põrandalaud'
lüüdi lahk 'tala; plank (laes, põrandas)'
vepsa lahk 'põrandalaud; paks plank'
Vt ka lahti, lohk, lõhkema.

latt : lati : latti 'pikk peenike ümarpuit; (lame) metallkang ukse v akna kindlalt sulgemiseks; piklik kõva tomp mingit ainet, kang'
← alamsaksa latte 'latt, jäme ritv'

linik : liniku : linikut 'väike kaunistav lina v vaip, loor, õlarätt; abielunaise pikk käterätikutaoline linane pearätik'
◊ linuk
Tõenäoliselt tuletis lina tüvest. On arvatud, et võib olla segunenud tüvega, mille vaste on soome linnikko 'rätt, tanu' ja mis on skandinaavia laen, ← liitsõna, mille vasted on vanaislandi líndúkr 'linane riie', rootsi linduk 'linane laudlina', vrd nt rootsi lin 'lina' + duk 'rätik, rätt; laudlina'.

lint : lindi : linti 'suhteliselt kitsas ja õhuke ning pikk ribajas moodustis'
← alamsaksa lint 'naiste lame pael'
← vene van línta 'pael, lint, riba'
Eesti keelest on laenatud eestirootsi lint 'lint, pael (kaunistuseks)' ja soome mrd lintti 'siidpael'.

loikam : loikami : loikamit kõnek 'pikk kõhn (lodev ja aeglane) inimene (hrl noor mees v poiss)'
● ? soome loikko, loikka 'vana, kehv, suur riideese; suur v laisk inimene'
Häälikuliselt ajendatud tüvi, võib olla sama mis sõnas loid. Sel juhul on sõna moodustatud kam-lõpuliste sõnade eeskujul, nt mühkam, tuiskam.

lont : londi : lonti van 'köis, nöör; tõrvik; (elevandi, mammuti) pikk lihaseline ning painduv ülahuulega kokku kasvanud nina'
← alamsaksa lonte, lunte 'süütenöör'
Võib olla segunenud lontima tüvega.

lööv : löövi : löövi 'pikk katusealune; sammastega eraldatud piklik ruumiosa; osmik, onn'
← alamsaksa lovene, love 'lehtla, kaetud hall, avatud käik, koridor peamiselt avalike hoonete ülemisel korrusel'

maadlema : maadelda : maadlen 'teineteist haardes hoides vastast seljatada püüdma; millegagi tugevasti vaeva nägema, ägedasti tegevuses olema, rassima'
Võib olla sama tüvi mis maa. Teisalt on arvatud, et häälikuliselt ajendatud tüvi, mille vasted võivad olla liivi ma’ddõrtõ, mādõtõ 'sihitult töötada', ersa maďems 'pikali heitma; langema', mokša madǝms 'pikali heitma; langema' ja eesti keeles ka madistama; esimese silbi pikk vokaal võib olla tekkinud rahvaetümoloogilisel ühendamisel sõnaga maa.

oit : oidu : oitu mrd 'loik, lomp, vett täis auk'
● vadja uitto '(vee)loik, lomp; lodu, soovik, madal vesine koht (heinamaal v metsas)'
soome mrd uitto 'kergesti vesiseks muutuv koht, kevaditi vee all olev heinamaa'
isuri uitto 'vana jõesäng; lomp'
karjala uitto 'väike järv; vesine org'
lüüdi uitto 'kitsas ja pikk märg heinamaa küngaste vahel'
vepsa uit 'tiik, suur lomp'
On arvatud, et võib olla tuletis ujuma tüvest. Pakutud ugri keelte vasted, handi ui̯ŋǝt͕ 'madal heinamaa, mis on suurvee ajal üle ujutatud', mansi ōjta 'niit, üleujutatud ala, soo', on ilmselt teist päritolu.

paabu- liitsõnas paabulind 'vau, Indias ja Sri Lankal elutsev suur kanaline, kelle isaslinnul on pikk kirevasõõrilise kattesulestikuga saba (Pavo cristatus)'
← alamsaksa pawe, pau-, pawe-, pagelūn 'paabulind'
Rahvakeeles on olnud harilikum hiljem laenatud saksa vaste, vau. v ~ b vaheldust on võinud mõjutada mehenimi Paap : Paabu.

pael : paela : paela 'pikk kitsas ribakangas, harvem nöör, mida kasutatakse kaunistamiseks, tugevdamiseks, kokkusidumiseks jms'
○ kirderanniku paul
? ← alggermaani *fatla-
● liivi pa’ggõl 'pael jalatsitel, nöör'
vadja pagla 'pael, nöör; köis; traat'
soome paula 'nöör; pael, püünis'
isuri pagla 'võrgu, nooda nöör; kingapael'
Aunuse karjala paglu 'nöör, viisupael; paeluss'
lüüdi pagl 'viisupael'
vepsa pagl 'nöör; viisupael'
Alggermaani *fatla- on oletatav rööpvariant sõnale *fatila-, mille vasted tütarkeeltes on nt saksa Fessel 'kütke, ahel', vanaislandi fetill (mitm fatlar) 'side, kanderihm', rootsi mrd fätlar, fäslar (mitm) 'kandeköied, rihmad'. Raskesti hääldatav tl-ühend on laenamisel asendatud kl-ühendiga. Vt ka kablutama1.

peerg : peeru : peergu 'pikk männi- v kasepakust kistud laast, pird'
◊ piirg
● liivi pirg 'peerg', pīrgal 'pind, pilbas'
vadja piirko 'pind, terav puukild'
? soome mrd pirkale 'laast, kild, peerupakk'
? karjala pirkaleh 'laast, kild, pilbas'
Tõenäoliselt häälikuliselt ajendatud tüvi. Eesti keelest on laenatud baltisaksa Pergel 'laast' ja läti mrd spę̄rgala 'pisitilluke tükike'. Vt ka pird.

pikk : pika : pikka 'ruumiliselt suure ulatusega; ajaliselt kaua kestev v kestnud'
◊ pikker,pikne
● liivi pitkā 'pikk'
vadja pittšä 'pikk'
soome pitkä 'pikk'
isuri pitkä, pitki 'pikk'
Aunuse karjala pitkü 'pikk'
lüüdi piťk 'pikk'
vepsa piťk 'pikk'
handi pä̆l, păᴧ 'kõrge (puu)'
mansi palit 'pikkus; kaugus'
ungari fel, föl 'üles'
neenetsi ṕirća 'kõrge, pikk'
eenetsi pize, pizi 'kõrge'
sölkupi pirkə 'kõrge'
kamassi pшrže 'kõrge, pikk'
matori hirge 'kõrge'
Uurali tüvi. pikne tähendas esialgu hingede heidetud tulekeelt, teised rahvapärased nimetused tulenevad esivanemat tähistanud sõnadest, kõu, äike. pikker levis 19. sajandi lõpus kirjasõna kaudu ja on tekkinud tõenäoliselt trükiveast piksepalve tekstis (murdevariandi pikken asemel). Eesti keelest on laenatud eestirootsi pikko '(naljatlevalt) pikk inetu nina; kõhn siga pika kaela ja pika kärsaga'. Vt ka viker-1.

pikker : pikri : pikrit 'pikne' pikk

pikne : pikse : pikset 'äike (peamiselt välgu ja müristamise kohta)' pikk